„Kirjutamise mõttes ei tee Pätsi isik tööd raskemaks, nagunii peab kirjutama nii hästi, kui üldse võimalik,“ vastas Kivastik. „Aga selles mõttes teeb keeruliseks, et poliitilises vaates on osad inimesed päris segased: ühtede jaoks on Päts reetur, teiste jaoks veel see ja teine. Kui seda sõimu kuuled, siis on natukene imelik,“ tõdes ta.

Mart Kivastik nentis, et tal polnud enne kirjutama asumist Konstantin Pätis koha oma raudkindlat seisukohta välja kujunenud. „Mul ei olnud sellist kindlat arvamust, ma pole kunagi öelnud, et ta oli ühte või teise suunda. Pätsi sõimamine ei tulnud ju [taastatud Eesti Vabariigi] algusest peale, see hakkas alles mingi aeg pihta. Siis järsku tuli välja, et Päts on hull reetur. Ma ei tahaks siin oma seisukohta üldse välja tuua. Ma pidin palju lugema ja uurima, kuulasin ajaloolasi ja see minu kokkuvõte on seal näidendis olemas, aga ma ei taha seda ümber hakata jutustama. Ma ei anna ajaloolist hinnangut, see oleks tobe. Loos on faktid ja igaüks saab ise otsustada, kas see talle meeldib või ei. Keeruline oli seda teatriks teha. Koolinäidendit ei taha ju teha, ehitada tuleb hea teatrivorm.“

Mart Kivastik heitis valgust ka küsimusele – miks on lavastajaks kutsutud külaline Venemaalt, Aleksandr Ogarev?
„Märt Meos (R.A.A.A.M-i juht - toim) arvas, et toome Venemaalt lavastaja. Hea mõte, ta on valge leht, tal ei ole niipidi ega naapidi eelarvamusi. Põnev! Käisin proove vaatamas - hästi huvitav mees. Töötab Venemaal, aga viimasel ajal palju teinud Horvaatias, lausa keel on selge. Väga põnev, mis seal tuleb,“ lubas Kivastik. „Viinistu saal ise on huvitav, parem kui teatrisaal. Katlamaja annab oma tunde juurde, paik meenutab vanglat. See on üks Eesti huvitavaimaid saale, see ei ole korralik saal, vaid ruum mahajäetud betoonhoones, mis mõjub kuidagi kalgilt. Akustikaga on natuke jama, tekib kaja, aga kangad aitavad,“ kirjeldas Kivastik.

Aga miks just praegu Pätsust rääkida? Kivastik usub, et millalgi peab ju 1940. aasta sündmused selgeks rääkima, seda pole mõtet ka edasi lükata. „Päts on Eesti riigi rajaja, see on fakt. Ning tänavu sai Eesti Vabariik 100 aasta vanuseks.“