Samanimelise monumentaalse raamatusarja peatoimetaja Hando Runnel loetles oma ettekande alguses nimesid nagu Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Juhan Kukk, Friedrich Karl Akel jt. Need nimed on raiutud ka kenotaafile, mis pühitseti meie riigipea osavõtul Tallinna Metsakalmistul mullu 28. novembril, Vabadussõja alguse 99. ja Eesti Maanõukogu kõrgeimaks võimuks kuulutamise 100. aastapäeval. Tegemist on nimeta ja teadmata hauas puhkavate Eesti riigivanemate sümboolse hauatähisega, mis asub otse Konstantin Pätsi rahula kõrval.

Mälestustähis jäljetult kadunud riigimeestele on üks paljudest maamärkidest meie kodumaa pinnal, mis vaikselt jutustab lugu Eesti rahva traumast, mis sai alguse Teisest maailmasõjast ja sellele vahetult eelnenust. See valu on viimaste aastakümnetega taandunud alateadvusse, ent kerkib aeg-ajalt pinnale – siis, kui kõne alla võetakse murrangulised sündmused.

Rääkides aastaist 1939–1940 rõhutatakse sageli, et Eesti alistus ilma ühegi püssipauguta, et president Päts oli kas reetur või argpüks või mõlemat korraga. Olen aga tähele pannud, et need rääkijad ei taju kuigi hästi toonast aegruumi ja püüavad rakendada oma kõiketeadja tagantjärele tarkust, mis teadagi on suurim täppisteadus.

Palju kordi on ette heidetud, miks Eesti ei muretsenud endale aegsasti liitlasi, kellega saanuks Stalini Venemaale vastu hakata. Aga kust pidi Eesti selliseid liitlasi muretsema? London lõikas end oma järeleandlikkuses juba 1935. aasta merelepinguga siinsetest randadest ära. Balti koostöö oli halvanud Leedu-Poola tüli Vilniuse pärast. Soome vaatas ikka lääne ja mitte lõuna poole. Peeti end Fennoskandia lahutamatuks osaks, mis jääb Rootsi kombel sõjast kõrvale. Pealegi arvati Helsingis, et Stalin blufib oma nõudmistega ja otsustati aega venitada.

Ainsana oli Eestil sõjalise koostöö leping Lätiga. Paraku näitasid staabiõppused, et lõpptulemuses ei olnud vahet, kas Eesti sõdib Punaarmeega üksinda või koos Lätiga. Kui Soome poliitiline juhtkond ei uskunud, et Stalin võiks tõepoolest rünnata, siis Tallinnas oli selliseid illusioone palju vähem. Siin saadi ka varakult aru, et valida on ainult kahe halva – Berliini ja Moskva vahel.

Viimased kaheksa aastakümmet on meie mälust kustutanud toonase arusaama, et Saksamaa on ikka ja alati olnud ohtlik. „Seitsmesaja-aastane orjaöö“ kõmises vastu vaata et igast eesti raamatust, sõda Landeswehr´iga oli paljudel veel elavalt meeles. Sellel taustal pole sugugi üllatav, et Jaan Tõnisson, üks kahest suurest Eesti riigi rajajast, käis Hella Wuolijoe juures maad kuulamas. Oli ju Tõnissoni noorpõlve lähedane kaaslane vahepeal muutunud Stalini lähikondsete usaldusisikuks. Tõnissoni ja nii mõnegi tema kaasaegse mõtteviis oli: venelastega annab rääkida – selle kohta oli neil minevikust kogemus olemas –, sakslastelt seevastu pole aga midagi head loota. Ka selle kohta oli kogemus olemas.

Jaan Tõnisson oli neil aastail opositsioonipoliitik, aga loomulikult läks ta pärast Soomest naasmist Kadriorgu, et oma reisi tulemustest informeerida president Pätsi. Konstantin Pätsi on meie ajalookirjutuses ikka nimetatud pragmaatikuks, Tõnissoni aatemeheks. Küsimus, mis meid aga hetkel kõige rohkem huvitab, on – kuidas nad tajusid reaalseid valikuid nende teadmiste põhjal, mis neil olid.

Hitleri-Stalini kokkulepe 23. augustil 1939 oli kogu maailmale enam kui ehmatav. Salajase lisakokkuleppe olemasolu on meile täna selgemast selgem. Ent tollal imbus selle sisu välja vähehaaval kõikvõimalike tõlgenduste taustal. Meil on ülimalt keeruline asetada end toonaste inimeste olukorda, sest meie juba teame, mis järgnes. Nemad pidid usaldama ja valima teateid, mis nendeni jõudsid.

Pole kahtlustki, et baaside lepingu eel saadi aru: valida on väga halva ja veel halvema vahel. Veel halvem tähendanuks sõda – üksinda Punaarmee vastu. Võib-olla see sõda päästnuks eestlaste au, aga kas ka elu? Meil on mõnus rääkida, õllekruus käes, mida kõike pidanuks tegema. Aga kas me ikka tajume, kes oleksid olnud need langenud? Meie isad ja vanaisad! Ja kas me tõesti arvame, et vahistamised, mahalaskmised ja küüditamised oleksid pärast sellist – lühikest – sõda jäänud olemata?

Mul ei lähe kunagi meelest Heli Susi kirjeldus oma isa kohtumisest Konstantin Pätsiga 1940. aasta suvel. President oli hilisemale Otto Tiefi valitsuse liikmele, öelnud: „Mis minust saab, pole oluline, aga rahvas peab alles jääma!“. Kas meil on põhjust Arnold Susi sõnades kahelda?

Kui inimkaotused oleksid olnud väga suured, kui oleks jäänud ära seitsme protsendi rahvast põgenemine vabasse maailma, olnuks riigi iseseisvuse taastamine kaks inimpõlve hiljem palju küsitavam. Karjala ANSV või Kaliningradi oblasti taolisel alal on raske oma riiki uuesti üles ehitada. Kuid need on tõepoolest oleksid, millele me ei saa iial ammendavat vastust.

Hoopis olulisem on küsimus, kas kellelgi on õigust nimetada Konstantin Pätsi argpüksiks või reeturiks. Kogu tema varasem tegevus räägib pigem julgusest kui selle puudumisest. Stalini käsilaseks nimetamine pole kooskõlas ajalooloogikaga. Vaevalt on ühe riigi rajaja ja riigipea väga motiveeritud olema mõne teise riigi käsilane – ja seda veel enne murrangulisi sündmusi.

Nimetasin eespool, et Soome riigi juhtkond valis venitamise taktika, mis neile üllatuseks tähendas ikkagi sõda, sest Stalini kannatus oli katkenud. (On kahetsusväärne, et Eestis korrutatakse lõpmatuseni: kuna Soome oli demokraatlik, siis otsustas ta sõdida. Sellist eelnevat otsust pole Helsingis kunagi langetatud! Helsingis nähti, et pommid langevad linnale ja siis soomlased sõdisid – vapralt!)

Hoopis vähem on aga räägitud Eesti juhtkonna katsest aega võita. Saksamaa saadik Tallinnas andis selgelt teada, et Saksamaa ei saa Eestit millegagi aidata ja soovitas baaside lepingu tingimused vastu võtta. Mida muud saigi Hitleri saadik öelda? Samas on meie ajaloolastele hästi teada, et näiteks Eesti sõjaväe luureülem kolonel Richard Maasing oli tihedais sidemeis oma kolleegidega Berliinis. Ja olgugi ka Saksa kindralite suud vett täis, said nad ometi ridade vahelt mõista anda, et Saksamaa ja N Liidu sõprus ei pruugi olla kuigi kestev.

Saksamaa ei olnud huvitatud purustatud Baltikumist, kui tal endal läheb neid alasid varsti vaja. Ja kui sellised mõistaandmised jõuavad Tallinna, kas siis on tõesti arukam sõdida üksinda Punaarmee vastu, et „päästa oma au“. Või on targem oodata ja säästa tuhandete (või kümnete tuhandete) eestlaste elu ning võidelda Punaarmeega siis, kui on olemas mingigi liitlane. Isegi kui see liitlane on ebameeldiv.

Ei ole lihtne panna end olukorda, kus mõnekümne tunni jooksul tuleb langetada otsus maa ja rahva saatuse kohta. Meile on teada, et otsus järeleandmise – st baaside ja aja võitmise kohta tehti üsna üksmeelselt. Seda otsust ei langetanud ei president Päts ega ka ülemjuhataja Laidoner isekeskis. Peale Vabariigi Valitsuse toimusid arutelud ka Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonides – osales ka opositsioon eesotsas Jaan Tõnissoniga. Kõigile oli selge, et Punaarmee tulek Eestisse on masendav.

On heidetud ette, miks oli „alistumine“ nii „hääletu“. Aga korraga ei saa järgida kaht taktikat – sõdida ja mitte sõdida. Kui on valitud aja võitmise taktika, siis kehtib see peale sõjaväe ka diplomaatide ja avalike suhete kohta. Eestlaste, ka lätlaste ja leedulaste õnnetuseks viibis Hitleri rünnak Stalini vastu terve aasta. Oli ju loota, et Hitler ründab palju varem – 1940. aasta suve lõpul. Sel juhul polnud ju juunis-juulis Tallinnas antud allkirjadel sisulist tähtsust.

President Päts oli hariduselt jurist, kes tundis riigiõigust hästi. Pole kahtlust, et ta teadis: tema allkirjad Varese valitsuse ametisse nimetamise kohta jms olid algusest peale kehtetud, sest need olid antud jõhkra surve all. (Ja selleks polnud vaja Ždanovit seismas püstoliga Pätsi kõrval.) Iga kohtuvõim teab: allkiri vekslil, mis on antud jõuga ähvardades, on kehtetu. Meil ei ole sellest alati aru saadud ja on Pätsi 1940. aasta suve allkirju ületähtsustatud.

Me kipume ajaloolistelt isikutelt nõudma meie tänaseid arusaamu. Miks ei olnud piisavalt demokraatiat? Aga kui palju oli seda terves Euroopas? Missugune oli üldine ajavaim?! Kas Eesti pidi olema tõesti nagu Suurbritannia või Skandinaavia, kel oli hoopis teistsugune ajalugu? Selleks polnud ju meie ajaloos mingeid eeldusi. 1920ndate lehmakauplemine Toompeal oli Eesti ühiskonnale üsna uus ja kaelamurdev kogemus, mis viis viimaks vägagi populistliku vapside liikumiseni. Poliitilise kultuurini, mil vapsid ja sotsid käisid vastastikku teineteise kõnekoosolekutel kaklemas.

1934. aasta 12. märtsi kaitseseisukorra kehtestamist on kergemeelselt nimetatud riigipöördeks. „Riigipööre“ tähendab eesti keeles ebaseaduslikku võimuhaaramist. Demokraatlikult valitud Riigikogu kiitis nimetatud erakorralise seisukorra viivitamatult ja üksmeelselt heaks. See oli täies kooskõlas nii seaduse kui ka uue (vapside!) põhiseadusega. Seda kiitis nii Jaan Tõnisson, August Rei kui ka näiteks – avaliku teadaandega – Eesti Kirjanikkude Liit.

Järgnenud autoritaarne riigikord oli kahtlemata rahva hulgas soositud – selle kohta on rohkem kui küll tõendeid. Riigivõim ei kasutanud kellegi kallal vägivalda, vaid andis riigivastastele ulatusliku amnestia. Professor Rein Veidemann on võrrelnud Konstantin Pätsi hoiakut taluperemehe arhetüübiga – majas peab valitsema kord. Jutud, et kui Eesti oleks olnud „demokraatlik“, läinuks meie ajalugu teisiti, kannatavad üsna vähe kriitikat. Tšehhoslovakkia ja Prantsusmaa olid vägagi demokraatlikud, aga mis kasu oli sellest nende relvadele?

Olen arvamusel, et meie ajaline distants kõnesolevate sündmustega on tänaseks piisavalt suur, võimaldamaks ajalugu mõista vähem mustvalgete valikutena. Eesti ajaloolased on sellest ka piisavalt kirjutanud. (Hiljuti ilmus Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri sulest mahukas kaheköiteline monograafia Konstantin Pätsist, mis väärib tähelepanelikku lugemist.) Mõnikord kipuvad rahva ajalooteadvust kujundama pealiskaudsed pealkirjad, millest kaugemale ei vaevuta vaatama. Seepärast ootan suurima huviga Mart Kivastiku näidendi „Kostja ja hiiglane“ esietendust juuli lõpus, mis kindlasti aitab laiematel rahvahulkadel ajalugu paremini mõista ega tõtta esmajoones hukka mõistma.

Kui pidada silmas kõike eelöeldut, pole sugugi imekspandav, et juba enam kui kaks aastat tagasi algatasid seitse seltsi ja ühingut mälestusmärgi püstitamise Konstantin Pätsile. Läinud aasta lõpul Riigikogu Kantselei korraldatud konkurss ebaõnnestus, kuna selle lähteülesandes soovitati mälestusmärki „omariiklusele“. Kunstnikud olid hõivatud rukkilillede ja kolme lõvi kujutamisega.

Olukorras, kus ühele kahest suurest – Jaan Tõnissonile – on väärikas ausammas tema kodulinnas, peaks ikkagi olema loomulik, et Tallinna avalikus ruumis oleks mälestusmärk ka Konstantin Pätsile. Algatajad on rõhutanud, et tegemist võiks olla 44-aastase Pätsiga, nagu ta oli riigi väljakuulutamisel ning Vabadussõja puhkedes esimese peaministri ja sõjaministrina. Praegu pühitseme oma riigi suurjuubelit olukorras, kus pealinnas on mälestusmärk vaid ühele riigipeale. Ja see riigipea on – Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin.

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi algatusel on korjanduse teel kogutud 20 tuhat eurot kõnesoleva mälestusmärgi loomiseks. Nüüd tuleb mälestusmärgile leida Tallinnas väärikas koht ja seejärel kuulutada välja ideekavandi võistlus.