Siinkirjutajal pole õigust nimetada Rein Auna Kutiks. Küll oli see õigus treeningukaaslastel Fred Kudu grupist, nende abi siinkohal kasutangi.

“Kutt oli 1960. aastate Tartus muidugi legendaarne kuju. Kui peaksin ühe sõnaga ütlema, siis võitleja,” juhatab spordipublitsist ja omaaegne kaugushüppaja Paavo Kivine teeotsa kätte.

Nooremad ei pruugi teada, seepärast esitlegem tegelasi. Kudust, Tartu ülikooli õppejõust ja peamisest Kääriku spordikeskuse rajamise eesvõitlejast sai pärast Auna olümpiamedalit N Liidu kümnevõistluskoondise peatreener.

Praegune eurosaadik ja suusaliidu president Toomas Savi kuulus 1960. aastate lõpus põgusalt odaviskajana N Liidu koondisse ja pärast arstikutse omandamist sai

temast suurriigi kümnevõistluskoondise tohter. Ants Põldsam, praegune pärnakas, tuli kunagi N  Liidu juunioride meistriks odaviskes ja oli Auna lähemaid sõpru. Mõlemad olid Kudu rühma poisid.

Põldsam annab niidiotsa: “Kui Kutt ka elumere lainetes suples, siis tuleb mõista, millal ja mis oludes see kõik toimus. Oli sügav Vene aeg koos tolleaegsete tavadega. Bürokraatia Kutile ei istunud. Ta oli väga hea inimene, elult vatti saanud küll, sest oli isata kasvanud.”

Savi täiendab: “Kutt oli heas mõttes metsik mees, arvestades lastetuba, mida tema oli saanud. Kudu oli talle mõnes mõttes isa eest.”

Püsimatu mees

Aun käis koolis Tallinnas, tasapisi küpses temas kergejõustiklane. Ta oli 16-aastaselt Melbourne’i olümpial neljanda koha saanud Uno Palu karikavõistluste esimene võitja ja püstitas kaks aastat hiljem N Liidu noorterekordi.

Poisikesepõlves proovis Aun maletki mängida. “Need pidid ikka erilised mehed olema, kes viitsisid tundide kaupa laua taga istuda,” ütles Aun kord siinkirjutajale. “Mina olin püsimatu.”

Tudengipõlves Tartus jäi Auna areng toppama, aga võitleja oli ta kõva. Savi meenutab episoodi ühelt Eesti ja Läti maavõistluselt 1960. aastate alguses.

“Hüppasime mõlemad Kutiga kõrgust. Ta pani algkõrguseks miskit 1.65 ja ajas selle kahel korral maha. Võistkonnakaaslased ja treenerid tormasid ligi ning hakkasid Kutti õpetama, sest punktid ähvardasid kaduma minna. Parima soovituse andis Aleksander Tsˇikin: “Krt, hüppa kõrgemale, raisk!” Kutt hüppaski ja tegi isikliku rekordi, kui õigesti mäletan, siis 1.91.”

Savi mäletab ka, kuidas kaaslased imetlesid pärast olümpiamedali võitmist Auna pilte lehtedes. “No vaatasime ikka nagu keisri pilte...”

“Keiser” ise ütles veidi pärast suursaavutust: “Sain 1963. aastal ülikoolist eksmati, läksin Käärikule tööle ja hakkasin, puhtast trotsist, kõvasti trenni tegema.”

Kudu hoolitses, et Aun ülikooli tagasi võetaks, sest see medal soodustas suuresti treeneri enda tähelendu.

Põldsam toob Auna ja enda ulaelu meenutamiseks esile teise loo. “Meie kraesse läks teiste pattegi. Kord Volga ees hakkas üks praegune nimekas teadusemees end lahti riietama. Viisime Kutiga ta minema. Järgmisel päeval kutsus üks linnajuht, Heino Sisask, meid raekotta vaibale. “Mida te seal jälle tegite?”” meenutab Põldsam.

“Kui Kutt tundis, et lained hakkavad üle pea käima, oskas ta piiri pidada,” pillab Kivine repliigi.

Oma aega rõhutab punktisumma 7677 praeguse tabeli järgi, millega Aun olümpial hõbeda võitis.  

“Kui ta nägi eesmärki, võttis end kokku!” ütleb Kivine. “Kõva spordimees, sest kehv medaleid ei võida. Ta oleks Mexicoski teise olümpia- medali saanud, kui jalahäda poleks katkestama sundinud,” lisab Põldsam.

Savi võtab Auna sportliku sisukuse kokku: “Kutt oli keskpäraselt andekas, kuid oskas kümnevõistluse alad väga kenasti kokku panna.”

Auna kirstunael oli kehaline puisus, painduvuse puudumine, tõkkeid jooksis ta nagu üle aedade kolistades.  Vägev tahtmine viis edasi.

Kes oli Aun? Ei lähe meelest, kuidas ta enda kohta pisut erilisel hääletoonil, üks kulm veidi üleval, poetas: “Ma olin lihtne mees...”

Eluloolist

Rein Aun

Kümnevõistleja

Sündis 5. oktoobril 1940, suri 11. märtsil 1995

Saavutusi:

1964. aasta Tokyo olümpia hõbe. 1967. ja 1968. aasta N Liidu meister, 1964. aasta hõbe. Kaks N Liidu rekordi parandust. Viiel hooajal maailma edetabeli esikümnes. Tulnud Eesti meistriks ka võrkpallis.

Pere: poeg Martin Aun esindas Eestit jalgrattaspordi tiitlivõistlustel.

Treener: Fred Kudu.

Mälestus

Kuidas Aun oma hinge eest hoolt kandis

Spordipublitsist Paavo Kivine leiab, et Fred Kudu ja Rein Auna suhete iseloomustamiseks võib Paunvere köstri ja Joosep Tootsi paralleeli kasutada küll. Ja mugistab naerda.

“Kudu oli vähem köster, kui Kutt oli Toots. Vahel suhtlesid nad kirja teel,” ütleb Kivine.

Ja tõesti. Kui Aun polnud 1966. aasta 10. jaanuariks veel uuel aastal kordagi treeningule jõudnud, kirjutas Kudu talle kirja, mis jäi küll saatmata. Katkend kirjast (koguteos “Eesti kümnevõistlus läbi aegade”): “/.../Ma ei pea ka endale võimalikuks uuesti, nüüd juba üldtunnustatult vana, 50-aastase mehena hakata Sind kodunt otsima ja seletama, milleks oled kohustatud.”

Järgneb ähvardus Aun koondisest välja arvata. Oma koolipapa rolli suhetes Aunaga on Kudu muide isegi maininud.

Aun? Auna hing tahtis vaba olla...