Eesti Päevaleht valis aasta suurteks sportlasteks Triin ja Martti Aljandi
Kui möödunud aastal võitis Eesti Päevalehe suure sportlase tiitli jalgrattur Rein Taaramäe, sai välja käidud lootusrikas soov, et järgmistel aastatel võiks Eestis olla rohkem sportlasi, keda saaks rahvale eeskujuks tuua. Mitte üksnes tublide saavutuste, järjekindla töö ja tervislike eluviiside pärast, vaid ka rõõmsa meele, hea suhtlemisoskuse ja avatuse poolest.
Tänavu on meie mullune soov kahekordselt täitunud. Valisime Eesti Päevalehe suureks sportlaseks kaks sportlast, õe ja venna Triin ja Martti Aljandi. Meil oli raske neist emba-kumba eelistada, sest ühtviisi eeskujuks on nad mõlemad.
Triinu kaks EM-i hõbemedalit – üks pikas, teine lühikeses basseinis – seisavad tänavu vääriliselt kõrvuti Martti lühiraja EM-i pronksi ja hõbedaga. Lisagem sellele Martti neljas koht Istanbuli lühiraja MM-il, kus ta vaid kahe sajandiksekundiga pronksist ilma jäi.
Sõjaväkke minek
Õde-venda Aljandid on oma edu nimel meeletult vaeva näinud ja tööd teinud. Ujuja ei ole nagu jalgpallur või kergejõustiklane, kes saab tihti esineda oma rahva imetlevate pilkude ees ja kogub niimoodi inimestelt nii rahalist kui ka moraalset tuge.
Ujuja töö käib nüri järjekindlusega üksinda basseinikilomeetreid mõõtes. Triinu ja Marttit ei ole see raske töö heidutanud ega eraklikuks muutnud. Ühtviisi avatult ja rõõmsameelselt on nad alati valmis rahvaga oma mõtteid jagama – ka siis, kui vigastused või haigused on võtnud igasuguse trenniisu või mõni sportlik ebaõnnestumine istub veel valusalt naha all.
Prestiižikate Ameerika ülikoolide vilistlastena oleks neile ookeani taga hea töökoht kindlustatud. Martti ei ole häbenenud tunnistada, et tema jaoks pole teist kodumaad kui Eesti, mis on just see paik, kus ta tahaks tulevikus oma lapsed üles kasvatada.
Varsti seisab tal ees sõjaväkke minek – ka siin on ta tuhandetele noormeestele eeskujuks, tunnistades, et läheb sinna samavõrd hea meelega kui Eesti lipu alla ujumiskoondises. Sportlaskarjääri tõttu palju välismaa treeningulaagrites viibiv Triin tunnistab samuti, et süda kisub koju, pere juurde.
On ju suurepärane, et meil on kahe aasta peale kolm tublit sportlast, keda endale ja teistele eeskujuks seada. Nii on hea minna vastu uuele spordiaastale.
Triin Aljand
Sündinud: 8. juulil 1985
Haridus: Texase A&M ülikool (USA), turism ja hotellindus
Elukaaslane: Sloveenia ujuja Peter Mankoc
2012. aasta saavutused:
EM (pikk rada): 50 m vabalt 4. koht, 50 m liblikat hõbemedal
Olümpia (pikk rada): 50 m vabalt 19. koht, 100 m liblikat 35. koht
MM (lühirada): 50 m vabalt 22. koht ja 50 m liblikat 8. koht
EM (lühirada): 50 m vabalt hõbemedal, 50 m liblikat 6. koht
Sündinud: 22. novembril 1987
Haridus: California Berkeley ülikool (USA)
Elukaaslane: Eesti ujuja Annika Saarnak
2012. aasta saavutused
EM (pikk rada): 100 m rinnuli 14. koht
MM (lühirada): 100 m rinnuli 4. koht, 100 m kompleksi 10. koht
EM (lühirada): 100 m rinnuli hõbemedal, 100 m kompleksi pronksmedal
Suure sportlase tiitlit jagavad Triin ja Martti Aljand sõbralikult: mõlemad on tunnistanud, et on perekesksed inimesed ja karika pärast kaklema ei lähe. „Tunnustus tuli meile mõlemale suure üllatusena. Suur-suur aitäh kõigile!” võtsid õde-venda autasu sõbralikus üksmeeles vastu.
Aljanditel on pärast jõulupühi emotsioonid laes, sest üle pika aja on terve pere saanud jälle koos aega veeta. „Leidsime kuuse ja ehtisime ära, lugesime luuletusi – küll spikerdamist appi võttes –, laulsime ja isegi tantsisime,” loetlevad nad teineteise võidu jõuluaja saavutusi.
Ujumisest peavad mõlemad praegu väikest pausi, kuid päris ilma spordita sportlaste perekonnas loomulikult hakkama ei saa. Martti on võtnud endale ülesande teha algaval aastal oma esimene tõsisem võistlus juba veebruarikuus. Ja sugugi mitte rinnulisprindis või saja meetri kompleksis. Ees ootab Tartu maraton, kus Martti tahab kaasa lüüa. Vormi loomist ja põhja ladumist on ta juba alustanud. „Kutsusin sõbra suusarajale kaasa, aga ta on pisut roostes. Kui juba koos on mindud, ei sobi nagu eest ära ka sõita. Lükkasin teda suusakepiga tagant,” naerab Martti, kes viimastel aastatel pehme kliimaga Californias ülikoolis käinuna pole samuti oma kuus-seitse aastat suuski alla saanud. „Varem ma sõitsin ikka palju, nii et päris hätta ma ei jää,” arvab ta.
Sõudjate superesitus
Õde Triin tunnistab, et venna entusiasm on nakkav. Nüüd tõmbavat teda ennast samuti suusarajale. „Tuled ka maratonile?” pärib Martti üllatunult. Triin puhkeb naerma: „Ei, alguses ikka niisama teiega kaasa suusatama. Ikka üks samm korraga!”
Ujumistrennid algavad uue hooga uuel aastal, kuid ka suusatamisega saab vormi hoida. „Muidu ainult istud oma tagumiku peal ja sööd. Olen ikkagi harjunud liigutama – siis on endal loomulikum ja parem olla,” arvab Martti. „Ja ka Triinul on pühade ajal oma sport, nad käivad emaga šoppamas. See on ikka tõsiselt raske tegevus, mina nendega küll sammu pidada ei suuda!” „Jah,” patsutab Triin nõustuvalt oma jalga. „Jalgadele on väga hea trenn!”
Oma tulemusi kõrvale jättes arvavad mõlemad, et eestlastele on 2012 olnud päris hea spordiaasta.
„Tulid Heiki Nabi ja Gerd Kanteri olümpiamedalid, mis viisid emotsioonid lakke. Ka sõudjad tegid superesituse – eks nad ise kindlasti ihkasid medalit, aga ka neljas koht on hea,” arutlevad nad.
„Meestel oli vist parem aasta, paljudel naistel olid kahjuks vigastused, mis nende edu piirasid,” nendib Triin ja lisab kavalalt: „Tahaks küll, et järgmisel aastal oleks naised vahelduseks jälle meestest paremad.” Martti ei jää vastust võlgu: „Ma arvan, et mehed võtavad ikka ka uuel aastal oma!”
