Kehalise kasvatuse tund pole paraku nagu Statoil, kus kõikjal Eestis on sama tasemega burger, kohv ja bensiin. Ühes koolis on õpetaja endine tippsportlane, kellel on kehakultuuriharidus ja dress seljas. Teisal on keskpärasem, vähem motiveeritud kehakultuurlane. Kolmandas kohas on klassiõpetaja, kes on teinud sporti ja läbinud täienduskoolituse. Neljandas koolis aga võib olla klassiõpetaja, kellel on tarvis tunnikoormus kokku saada. Ja kui viimati nimetatul juhtub olema seljas mitte spordirõivastus, vaid tavaline tööriietus, on igasugune veenvus noore inimese silmis kadunud.