Medal oli voodi kõrval kapi peal, mulle lähedal. Aga ega mingist suurest magamisest rääkida saa. Esiteks sain üldse väga hilja voodisse, algul ei tulnud und. Kuigi väsimus oli suur, oli ka elevus ikka sees. Siis, kui lõpuks magama jäin, ärkasin pidevalt üles. Ei puhanud välja, nii et praegugi on paras väsimus peal. Aga las ta olla, küll jõuab puhata! Seniajani on ärev tunne sees, söögiisu ei ole õieti. Aga muidu on hea tunne!

••Kogu üleeilne õhtu oli üks suur sündmuste ja tunnete virvarr. Kas sa oskad enda jaoks esile tuua õhtu kõige erilisema hetke?

Arvan, et kõige teravamad emotsioonid olid mul ikka siis, kui poolfinaalis võitsin ja teadsin, et medal on saadud. See tunne oli õhtu kõige vägevam. Väga kihvt!

Aga ka hilisemal medalipeol oli eriline olla. See oli tore lisaüllatus, päris ootamatu. Ma ei kujutanud ette, et nii paljud inimesed on kokku tulnud. Algul sõitsime sellest kõrvaltänavast mööda, kus pubi asub, meie juht ei leidnud õiget teeotsa üles. Aga ma nägin juba siis silmanurgast, et suur hulk inimesi on tänaval, mõtlesin, et ei tea, kas need ei mahtunud kuskile pubisse ära.

Hiljem selgus, et need olidki eestlased, kes mind ootasid: kui mind õlgadele tõsteti ja pubisse viidi, nägin, et terve see pisike tänav oli eestlasi paksult täis, ka pubi oli rahvast tulvil. Oli ülim tunne, et nii paljud inimesed on tulnud mulle austust avaldama. Seda oli ääretult meeldiv kogeda.