Hüvasti, hea sõber Arvo!
Sina, seal pilve peal! Meenutagem neid aegu, kui te kolmekesi – Järveri Lemps, su noorem vend Ülo ja sina ise – jooksite, veinipunased suure W-tähega dressid seljas, mööda Õie tänava parki ja tegite sporti.
Sa olid kõige pikem, Lembit seevastu jässakam ja sitke, Ülo kõige poisilikum. Ja mina, algkooliklassi jõmpsikas, tegin järele kõike, mida suutsin.
Lembitule kuulus isegi Eesti noorterekord teivashüppes ja ka teistel aladel polnud talle pargis võrdset. Ainult oda lendas sul kaugemale, kõrgushüppes ja kettaheites oli seis fifty-fifty.
Korvpallis ei saanud ma teie taset hinnata, sest korvid olid üles seatud Putmakerite aias, mille plank oli kole kõrge. Kuulsin ainult ergutushüüdeid: “Hurra-hurra Uuessaa, Uuessaa Ameerika!”, millele vastati “Hurra-Hurra, ega te eesti poisse murra!” Mõne kõrge haakviske puhul paistis pall üle plangu.
Neljakümnendal läksid teed lahku: meie pere pages Hiiumaale, kahe koloneli – nii Järveri kui ka Putmakeri – elu lõppes kurvalt. Pojad läksid isade eest punastele kätte tasuma, sõja järel kerkisid neil probleemid. Lembitul õnnestus NKVD haardest pageda, aga sina vennaga jäid siia.
Esialgu läks ladusalt: sa esindasid Nõukogude Eestit kõrgushüppes ja võitsid kord kettaheites isegi Heino Lippu. Olid tollal üks paremaid korvituusasid kuuendikul maailmast.
Siis sai julgeolekul mõõt täis: Lippu ei lubatud välismaale võistlema. Sinuga tehti veel lihtsamalt – priiküüt itta! Kui sind aastate pärast uuesti nägin, imestasin, kui hästi sa kõigele olid vastu pannud. Aga sinu sportlaseelu lõigati läbi.
Sa kiirgasid juba noormehena aurat, mis köitis kõiki, kes sinuga kohtusid. Isegi su matused olid kuidagi pehmesse leebusse mässitud. Ei arutut ahastust ega lootusetust. Sügaval südamepõhjas tuikas meil õnnetunne, et olime Eestimaa
kivist ja vaevatud pinnast koos
sinuga tallanud.
Kaalu Kirme
Eluloolist
Lõpetas Jakob Westholmi gümnaasiumi. Lemmikala oli korvpall, kuid ta kuulus ka Eesti kergejõustikukoondisse ja mängis võrkpalli.
