Jookse, muidu süüa ei saa!

Valmis olla, läks! Käib kuni viieaastaste laste 300 meetri jooks.

Mõni vudib niisama, teine solvub, et ülejäänud liiga kiiresti eest ära jooksid, kolmas hoiab vanema käest kinni ja vaatab aeg-ajalt mitte just kõige keskendunumal ilmel ringi. Ühtäkki haarab üks sündmuste käiguga rahulolematu isa jõmpsika kaenlasse, tassib teda paarkümmend kiiret sammu edasi ja paneb veidi enne lõpujoont maha. Koht paranes. Triumf on käes. See juhtus minu korraldatud jooksuvõistlusel.

Pole midagi hullemat liiginnukast lapsevanemast. Nad on õnneks vähemuses, aga nad ei puudu kusagilt. Olen näinud isasid-emasid, kes ergutavad lastejooksude ajal nii kurjalt ja kategooriliselt, et ise ei tahaks kuidagi selle silkava jõnglase nahas olla. Ei tea, kas ta siis, kui paar kaasvõistlejat mööda laseb, pärast kodus ikka süüa saab. Teosta mu unistused või sure.