•• Jürgen, Kaia Kanepi tahab järgmisel aastal mängida kaheksa edukama mängija WTA aastalõputurniiril. Mida tahad sina?

Ma ei julge end Kaiaga ühte patta panna. Tema kuulub maailma kolmekümne parema hulka, mina seitsmenda saja sisse. Ma pole veel tennises keegi. Olen mõelnud, et maailma viiekümne parema hulka jõuda oleks uhke. Paar-kolm lähiaastat näitavad, kas seda suudan. Eelistan oma sihte samm-sammult seada. Aga tunnistan, et sean võib-olla liiga madalaid sihte. Peaksin ehk suurem maksimalist olema?

•• Kas sind ei ärrita, et mõned sinu eakaaslased (Juan Martin del Potro, Marin Cilic) ongi juba viiekümne parema hulgas ja maailma esinumber Rafael Nadal on vaid kaks aastat vanem?

Ei. Läheksin peast segaseks, kui nii mõtleksin. Lähen edasi oma võimaluste, eelduste ja töökusega. Nii palju, kui neid omadusi on.

•• Kui palju neid on? Näiteks andekust?

Mingi üldine sobivus sportmängudega tegelemiseks peaks olema. Olen seda sobivust arendanud juba poisikesepõlves Nõmmel. Tennise jaoks on tundlik käsi ja koordinatsioon. Parem võiks olla liikuvus. Eriti kõvakattega platsil, kus jalad peavad kogu aeg all siblima. Poolsamm ühte, siis jälle teise suunda. Mingist ülimast andekusest minu meelest ei maksa rääkida.

•• Aga töökus, moodsa sõnaga motivatsioon, kuigi need mõisted täiesti ei kattu?

Treenin himuga, sest enamasti pakub see mulle naudingut. Ebaedu perioodil on teinekord tagasilööke. Aasta alguses avastasin mitmel korral, et harjutasin kui mitte just vastumeelselt, siis vähemalt ükskõikselt. Kõige kurjemad ongi ajad, kui saad mitmel turniiril juba kvalifikatsioonis lüüa. Üks kaotus teise otsa, see hakkab ajudele. Ja vastupidi: kui läheb hästi, ei tee sa endale motivatsioonist probleemi.

•• Üks su põhibaase on juba aas­tapäevad olnud Praha. Teised meie poisid, kellega Balti Laevaremonditehase toetuskava alusel ja tenniseliidu suunamisel eel­misel sügisel alustasid, enam ei jätka. Sina küll, ja hoopis teise treeneri Petr Kovacka käe all. Miks nii?

Ilmselt oli sellises harjutuskavas küsitavusi. Olin aktiivsem ja küsisin meie noori juhendava František Zlesaki käest, kas ta oskab soovitada mõnda treenerit. Tema mind Kovackaga kokku viis.

•• Kanepi tiimi eelarve oli ligi neli miljonit krooni. Kui suur on Jürgen Zopi eelarve? Kui palju ise teenid?

Peaksin hakkama saama miljoni või natukese vähemaga. Vahekord sobib, olengi Kaiast neli korda kehvem mängija. Ise teenin vähe, näiteks oma esimese profiturniiri võidu eest suvel Soomes umbes 1300 dollarit. Suurim toetaja on tenniseliit, palju toetab muidugi kodu. Söögi- ja taskuraha teenin küll.

•• Puutud Prahas ja turniiridel kokku omasuguste noortega. Mis mõttelaadiga poisid need on, Ivan Lendli taolised lihasuretajad või leidub ka pullivendi?

Igat sorti rahvast leidub. Pühendunud fanaatikud ei torka silma nagu peopanijad. Ise olen vist kusagil keskel. Mulle ei meeldi minna hommikul trenni, kui olen ainult paar tundi maganud. Ent ei taha kuuluda ka teise äärmusse. Pärast õhtust treeningut lasen end lõdvemaks ega taha enam video- või mänguanalüüse näha või kuulda. Prahaski on õhtud üsna igavad. Tutvusringkond on väike ja raju pidutseja ma pole. Aastatega on suhtumine professionaalsemaks muutunud. Tean, et tee, mil­le olen valinud, nõuab kõva tööd.

•• Kuidas hindad treeningukoormust?

Tennist mängin päevas kaks korda, kokku kolm-neli tundi. Poolteist-kaks tundi üldkehalist treeningut lisaks. See koormus pole hull. Lihaste toonuses hoidmiseks kasutan üldkehalise ettevalmistuse juhendaja Pavel Janda soovitatud taastumisjooke ja massaaži.

•• Kuidas suhtutakse noorte tennisesse vana tennisekultuuriga riigis Tšehhimaal võrreldes meiega?

Kohe tuleb keelele vastus: seal töötatakse noortega märksa tõsisemalt, ka noored ise on töö­ka­mad. Meil ollakse sageli ettevaatlikud – ei tohi ometi lapsukest tennisega ära tappa, kool ei või ometi kannatada. Muidugi, tšehhide kandepind on palju laiem, nad võivad rohkem riskeerida. Tehnikale pannakse seal oluliselt vähem rõhku kui Eestis. Ühist näen ka: nii seal kui ka siin on lap­sevanemad oma võsukeste pärast nii leilis, et nende pidev vahelesegamine teeb halba nii treenerile kui ka tüdrukule ja poisile.

Mu uus treener Kovacka, kes käis hiljuti Tallinnas, nägi väljakul noort naistreenerit õpilasi juhendamas. Kovacka küsis: „Miks ta ise ei män­gi?“ Tšehhimaal mängivad tõepoolest kõik, 25-aastase noore rong pole veel läinud. See ongi tennisekultuur. Ja veel. Mu meelest on suuremas osas Euroopa riikidest väljakuüürid väiksemad kui meil. Nii hoiame mängu juurest eemal vähekindlustatud perede noori, ja see oleks juba peaaegu enesetapp.

•• On sul eeskujusid?

Vahest seesama del Potro, kelle mängulaad mulle istub. Treenergi on tema videosid näidanud. Nadal mängib teisiti, kolm-neli meetrit tagajoonest kaugemal, keerutab vasaku käe vinte.

•• Su vanaisa, tuntud jahilaskur Varno Zopp ehitas kord pojapojale maja juurde tenniseväljaku. Millal seal viimati mängisid?

Poisipõlves mängisime isaga sageli. Nüüd pole kodu juures ammu mänginud. Kuid isa mängib ja plats pole rohtu kasvanud.

Eluloolist

Sündinud: 29. märtsil 1988

Pikkus 190 cm

Kaal 82 kg

Treenerid: Petr Kovacka ja Peeter Lamp

Varasemad juhendajad: Olev Pass, Toomas Leius, Harri Neppi, Rene Busch, Tiit Kivistik, Ain Suurthal

Tänavused saavutused:

Futures-sarja turniirivõit Soomes, poolfinaal Leedus ja Saksamaal

Koht ATP edetabelis:

650. koht (mullu 1303., noorteklassi lõpus oli maailmas 57.)

Eesti esireket

Auhinnaraha profiturniiridel: 8969 dollarit

Arvamus

Peeter Lamp,

Eesti koondise treener

Prahas näeb Zopp maailma laiemalt

Jürgen Zopp on tõsise suhtumisega, tema motivatsioon on paremini paigas kui teistel meie tippudel. Tema hoo­aeg õnnestus, kuigi kõike kavandatut ei õnnestunud ellu viia.

Välistreener, ettevalmistus Prahas ja rohked turniirid lu­bavad maailma laiemalt näha. Kodune konnatiik – ei kasuta halvustavas tähenduses – jääb arengule jalgu. Jürgenile tuleks kasuks, kui ta saaks mõned nädalad aastas harjutada klassi või pooleteise võrra tugevamate mängijatega.

Toetus

Tenniseliit tasub treeneri eest

Jürgen Zopp peab 37-aas­tast treenerit Petr Kovackat edasipüüdlikuks, kes õpib koos hoolealusega.

„Tõeline fanaatik, kes kannab kaasas pakse raamatuid ja võib tennisest lõpmatuseni rääkida. Olen praegu tema ainus hoolealune. Kulud katab tenniseliit, kuid mulle on mõista antud, et peaksin ise hüvitama osa kuludest. Mu teenistus pole suur, oleks ehk hea, kui Kovackal oleks teinegi õpilane. Koos oleks ker­gem kulusid katta.”

Eesti ten­nise­liidu peasekretär Teet Kallasvee arvestas Jürgen Zopi aastateenistuseks 300 000 kuni 400 000 krooni ja pidas loomulikuks, et mängija katab osa oma kuludest.