Maratoni lõpetaja: kiliseb, koliseb, lonkab ja...

Harrastussportlasele on SEB Tallinna maraton ja Tallinna sügisjooks midagi jõulude taolist.

Ooteaeg on pikk ja ettevalmistus põhjalik. Maratonil on iseäralik vägi, ta nõuab rohkem aukartust kui lühemad distantsid ja murrab sind ootamatumalt, salakavalamalt kui kõik kümnekilomeetrised jooksud, poolmaratonid ja muu selline, mida harrastus­sportlase menüüs leidub.

Kui keegi soovib maratonivastast argumenti, siis palun, siin see on. Maraton on jooks, kus liiga kaua tuleb hoida jalga piduripedaalil ja siis hiljem liiga palju kannatada tsoonis, kus talla või ära talla gaasi­pedaali, kõik tuleb visalt, valuga ja nõnda väga kaua. Ometi me teeme seda. Sest see on tõeline retk, ehe proovilepanek, pikk vestlus oma keha raugeva jõu ja mõtte vahel, mis seda keha vahepeal piitsutab, siis jälle laskub Koguja raamatu stiilis mõttekäikudesse, et see kõik on tühi töö, lohistaks lihtsalt kuidagi lõpuni...