Mees, kes jaksas treenida kogu päeva
Veel selle aastatuhande algul teadsid ajalehti lugevad ja telerit vaatavad eestlased, mis spordiala on moodne viievõistlus. Teati, et sellel alal tuleb võistelda ujumises, murdmaajooksus, püstolilaskmises, vehklemises ja ratsutamises. Teati, et üks selle ala maailma paremaid sportlasi on eestlane Imre Tiidemann.
Kui Tiidemann 2004. aastal sportlasekarjääri lõpetas, hakkas kollektiivses mälus ähmastuma ka arusaam äärmiselt vaheldusrikkast ja huvitavast, kuid raskest ja pühendumist nõudvast spordialast. Kuid see ei tähenda, et moodne viievõistlus oleks Eestis igaveseks surnud. See elab edasi tänu Tiidemannile endale, kes mullu sügisest alates juhendab Audentese spordikoolis lapsi.
Võimed pääsesid valla
Ka Tiidemann ise sattus viievõistluse treeningule päris noorukesena. Ta teab, et kuigi treeningud on rasked ja aeganõudvad, ei tüki tüdimus ja rutiin vaheldusrikkuse tõttu ruttu kallale.
Tallinna 2. keskkooli (nüüdne reaalkool) spordiklassis õppides harjutas Tiidemann ujumist. Viie-võistluse treeninguid alustas ta Tallinna spordiinternaatkooli ehk TSIK-i õppima asudes.
“Arvan, et ujumises tuli mulle lagi ette,” põhjendab mees ala vahetamist. “Tagasi vaadates võin öelda, et suutsin ennast viievõistluses paremini realiseerida.”
Tegelikult selgus Tiidemanni võimekus küllalt kiiresti. Kui ta 17-aastasena esimestel võistlustel osales, polnudki ta enne seda eriti kaua treeninud. Jooksmine ja ujumine läksid hästi, vehklemisele ja laskmisele ta enda meenutusel küll “suurt pihta ei saanud”. Ratsutamine jäi hoopis vahele, sest hobuse selga polnud noormees veel istunudki.
Ometi möödus vähem kui kaks aastat, kui Tiidemann võitis N Liidu noorte meistrivõistlused. Sealt edasi avanes N Liidu juunioride koondise uks, ees terendas pääs täiskasvanute koondisse. See jäi siiski juhtumata, sest 1991. aastal taastas Eesti riik iseseisvuse ja ka Tiidemannil tekkis šanss olümpiamängudel oma sünnimaad esindada.
“Kohti oli vähe,” meenutab Tiidemann 1992. aasta Barcelona olümpiale saadetud võistkonna koostamist. “Ma ei mäleta täpselt, palju Eesti sportlastele kohti eraldati, kuid ka mul avanes võimalus. Algul proovisime võistkonnaga, ja läksime alt. Individuaalselt läks õnneks.”
Paraku Barcelonas Tiidemanni etteaste ebaõnnestus. “Ratsutamisega kõrbesin. See oli viimane ala, olin enne seda 11. kohal, kuid kukkusin 37-ndaks. Järelikult ei olnud veel nii hea, nagu pidanuks,” meenutab Johannes Peetsi käe all harjutanud mees.
Suurt pettumust põrumine värskelt vabaduse tagasi võitnud riigi noormehele siiski ei valmistanud. “Saime ju ise olümpiale minna, õhkkonda kogeda – see oli nii suur asi,” meenutab ta.
Hullumeelsed treeningud
1994. aastal võitis Tiidemann esimest korda maailmakarikavõistluste etapi Roomas. 1996. aasta Atlanta olümpia eel tõusid nii tema kui ka poolehoidjate ootused kõrgele. Ülipühendunult treeninud sportlast tabas aga enne olümpiamänge pauk: juhendaja Johannes Peets sai infarkti ja sattus haiglasse. Atlantast tuli siiski kõrgelt hinnatav seitsmes koht. Tiidemann arvab tagantjärele, et oleks ka paremini suutnud.
“Raske võistlus,” tõdeb ta. “Jälle jäi parem tulemus ratsutamise taha, teised alad tulid kõik hästi välja.”
Järgmiseks olümpiaks valmistumisel aitas Tiidemanni palju riiklik spordistipendium. Eri aegadel pangas, turvafirmas ja piirivalves ametis olnud visale sportlasele andis lisaraha tublisti kindlustunnet. Treeningutel ei andnud Tiidemann enesele armu, kohati tundusid need üle-inimlikud. Treenida tuli kõiki alasid, seega tuli päevas leida aega kolmele-neljale mitmetunnisele treeningule.
Toona pandi ujulad tihti suvekuudel kinni. Vormis püsimiseks mõtles Tiidemann igasuguseid nippe.
“Vehklejad treenisid Käärikul,” jutustab ta. “Sõitsin Tallinnast Paidesse, harjutasin seal laskmist, sealt sõitsin edasi Käärikule. Vehklesin, ujusin järves. Järgmisel päeval Tallinna naastes astusin taas Paide lasketiirust läbi.”
2000. aastal võitis Tiidemann kolmandat korda maailmakarikasarja etapi, samuti tuli Euroopa meistriks ja MM-il neljandaks. Aga Sydneys ta loodetud edu ei saavutanud.
“Aasta ülejäänud tulemusi vaagides võib öelda, et olümpia 14. koht oli läbikukkumine,” meenutab viievõistleja. “Sellel oli mitu põhjust: psüühiline pinge, pikkades treeninglaagrites kogunenud väsimus.”
Viimaseks suurvõistluseks jäi Tiidemannile 2004. aasta MM, laeks jäi poolfinaal. Lõpetamisotsus oli siiski juba varem langetatud.
“Kui ma pääsenukski Ateena olümpiale, oleksin pärast seda samuti kindlasti lõpetanud,” tunnistab Tiidemann. “Olin tippspordi karussellil nii kaua keerelnud. Võistlemine, treeningud, laagrid, see kõik kurnas. Mõnedele ma muidugi vastu ei saa: Jüri (Jüri Jaanson – toim) võistleb siiani edukalt. Müts maha!”
Eluloolist
Imre Tiidemann
•• Sündinud 24. septembril 1970
•• Haridus: Tallinna 42. keskkool, Tallinna 2. keskkool, TSIK,
sisekaitseakadeemia halduskorralduse eriala
•• Amet: kaitsejõudude
spordirühma ülem
•• Saavutused: kolm korda olümpial (37. koht 1992. aastal Barcelonas, 7. koht 1996. aastal Atlantas, 14. koht 2000. aastal Sydneys), kolm korda MM-i neljas (1999, 2000, 2002), Euroopa meister (2000), maailmakarikasarjas kolm etapivõitu (1994, 1997, 2000), juunioride MM-il
N Liidu meeskonnas kuld (1991) ja hõbe (1990), 14-kordne
Eesti meister.
