Nädala kommentaar: mäng täispangale

Kolleegidega korvpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniirist kokkuvõtteid tehes jõudsime tõdemuseni, et Eesti koondise suurim nõrkus on tipptasemel liidri puudumine.

Meie meeskonnas pole mängijat, kes oma vastase – olgu lühema, pikema, kiirema, aeglasema – üks-üks üle mängiks. Eesti korvpalluritest ei ole suutnud sellesse rolli tõusta keegi. Lihtsalt öeldes: Soome korvpalli edust lahutab meid Petteri Koponeni klassiga tegija, EM-il kaheksa hulka jõudnud lätlastel veab liidrirolli välja Jānis Strēlnieks.

Me ei kaotanud Lätile alagrupiturniiri viimases mängus palju, aga otsustavatel hetkedel polnud meil seda õiget meest. Liidri puudumine oli ju laias laastus ette teada, sest meil pole mängijat, kes mõnes Euroopa tippklubis regulaarselt suuri tegusid teeks. Ent FIBA reeglid lubavad rahvusmeeskonda naturalisatsiooni korras ühe võõrmängija sisse osta. Paljud korvpalli­spetsid krimpsutavad nina, kui koondisest rääkides läheb jutt kodustatud mängijale. Ollakse küll ühe olulise tegija puudumisest teadlikud, kuid ikkagi nõutakse tulemust. Minu arust on tegemist kahepalgelisusega. Pealegi on unustatud tõsiasi, et ka paljukiidetud 1993. aasta EM-il ei saanud me head tulemust välise abita. Tookord aitas Eesti EM-il 6. kohale välismaalane Sergei Babenko. Kõik ütlevad, et see on meie 6. koht. Ja nii ongi!