Kes võitis oma olümpiakulla ajaga 3:33.33? Kes on siiani jäänud profipoksi raskekaalu noorimaks maailmameistriks? Kellest sai 1976. aastal esimene kergejõustiku maailmameister? Kes oli samaaegselt nii Moskva Spartaki president kui peatreener? Milliste vahenditega võimeldes tuli maailmameistriks Janika Mölder? Kuidas lõppes 1925. aastal Riias Läti ja Eesti esimene maavõistlus korvpallis? Nendele küsimustele leiate vastuse, kui tutvute spordiajaloo kroonikaga aasta neljanda päeva kohta.
SÜNNIPÄEV
»»» 1883 Patrick James "Paddy" Ryan, USA kergejõustiklane (Old Pallas, Limerick, Iirimaa – surn. 13.02.1964 Limerick). Emigreerus 1901 Iirimaalt USA-sse ja leidis New Yorgis tööd politseinikuna. Võitis aastatel 1913-1921 USA meistrivõistlustel vasaraheite kaheksa korda, sai Antverpeni olümpial 1920 samal alal kuldmedali (52.875) ja raskusheites (56 inglise naela ehk 25,4 kilo) hõbemedali (10 965). 1913 püstitas vasaraheite esimese ametliku MR-i 57.77, mis püsis 1937. aastani.
»»» 1903 Gustav Wegner, Saksamaa kergejõustiklane (Jarotschin, Lääne-Preisimaa – surn. 07.06.1942 Taborki, N Liit). Võitis 1934. aasta EM-võistlustel teivashüppe (4.00). Parandas neli korda Saksamaa rekordit, parimaks jäi 1931 ületatud 4.12. Esimene sakslane, kes ületas neli meetrit (1930 Breslaus). Hukkus 7. juunil 1942 idarindel Taborki lähistel oberleitnandi auastmes. Northeimi staadion on nimetatud tema auks Gustav-Wegner-Stadioniks.
»»» 1909 Cilly Aussem, Saksamaa tennisist (Köln – surn. 22.03.1963 Portofino, Itaalia). Esimene sakslanna, kes sai esikoha Wimbledoni turniiri üksikmängus (1931). Võitis samal aastal ka Prantsusmaa ja Saksamaa meistrivõistlused. Aussemi treener ja paarismängupartner oli Bill Tilden, koos võideti 1930 Pariisis suure slämmi turniir. Aastatel 1930 ja 1931 oli maailma teine reket Helen Wills-Moody järel.
»»» 1910 Hildegard "Hilde" Schrader-Lux, Saksamaa ujuja (Stassfurt – surn. 26.03.1966 Magdeburg). Olümpiavõitja 1928 Amsterdamis 200 m rinnuliujumises, aasta varem tuli samal distantsil Euroopa meistriks. 1929 oli Schrader esimene naine, kes sai 200 m rinnuliujumises aja alla kolme minuti. 1994 arvati ujumise Kuulsuse halli.
»»» 1911 Enrico Lorenzetti, Itaalia mootorisportlane (Rooma - surn. 08.08.1989). mootorrataste ringrajasõidu maailmameister 1952 Moto Guzzi tsikliga 250 cm³ klassis. Esimese Grand Prix võidu sai aasta varem samas masinaklassis, 1952 võitis kaks etappi. 1953 sai oma tiimikaaslase šotlase Fergus Andersoni järel MM-hõbeda 350-lisel tsiklil ja 1956 oli 250-listel kolmas. Lõpetas 1957. aastal, olles võitnud MM-sarjas 35 etapist 7. Esikolmikus lõpetas 21 korda.
»»» 1924 Walter Stephen "Wally" Ris, USA ujuja (surn. 25.12.1989 Mission Viejo, California). Olümpiavõitja 1948 Londonis 100 m vabaujumises ja USA meeskonnas 4 x 200 m vabalt teateujumises. II maailmasõja ajal 4 x 100 jardi vabaujumises MR-i püstitanud Great Lakes Navy klubi liige. Võitis AAU sisemeistrivõistlustel alates 1945. aastast 100 jardi vabaujumise viis korda järjest.
»»» 1924 Marianne Werner-Schulze-Entrup-Ader, Saksamaa kergejõustiklane (Dülmen). Helsingi olümpial 1952 kuulitõukes hõbemedal ja kettaheites 9. koht, 1956 Melbourne'is kuulitõukes pronksmedal ja kettaheites 10. koht. Euroopa meister 1958 kuulitõukes (15.74). Klubid SSV 04 Wuppertal ja SV Greven 09.
»»» 1925 Veikko Hakulinen, Soome murdmaasuusataja (Kurkijoki, Karjala – surn. 24.10.2003 Tampere). Olümpiavõitja 1952 Oslos 50 km (aeg 3:33.33), 1956 Cortina d'Ampezzos 30 km ja 1960 Squaw Valleys teatesõidus. Lisaks võitis ta oma kahelt viimaselt OM-ilt veel kolm hõbemedalit ja ühe pronksi. MM-võistlustelt lisandus tema auhinnakappi kolm kulda (1954 Falunis 15 km ja teatesõit, 1958 Lahtis 15 km), kolm hõbedat ja üks pronks. Innsbrucki mängudel 1964 osales Hakulinen juba laskesuusatajana, kuid jäi medalita (15. koht 20 km distantsil), ehkki aasta varem oli ta Seefeldis kuulunud teatesõidus hõbeda saanud Soome meeskonda. Soome meistrivõistluste tasemel võistles Hakulinen veel orienteerumises, suusaorienteerumises, krossijooksus ja sõudmises. Valiti 1952, 1953, 1954 ja 1960 Soome aasta sportlaseks. Hukkus liiklusõnnetuses (jäi auto alla).
»»» 1935 Walter Mahlendorf, Saksamaa kergejõustiklane (Sarstedt). Olümpiavõitja 1960 Roomas 4 x 400 m teatejooksus koos Bernd Cullmanni, Armin Hary ja Martin Laueriga (Mahlendorf jooksis kolmandat vahetust) ja 1958 Euroopa meister koos Hary, Heinz Fütterer ja Manfred Germariga (jooksis esimest vahetust).
»»» 1935 Floyd Patterson, USA poksija (Wacos (Põhja-Carolina – surn. 11.05.2006 New Paltz, New York). Sündis vaeses perekonna viimase ehk üheteistkümnenda lapsena. Peagi kolis pere New Yorki, poiss hakkas poksitreeningutel käima 14-aastaselt. Cus D'Amato juhendamisel omandas ta poksioskused nii kiiresti, et arvati 1952. aastal Helsingisse olümpiale sõitnud USA koondisse. Keskkaalus võitis Patterson kõik oma neli vastast (neist kaks nokaudiga) ning krooniti 17-aastaselt olümpiavõitjaks. Amatöörina pidas ta 44 matši, võites neist 40 (37 nokaudiga). Pärast olümpiat sai temast elukutseline ning 30. novembril 1956 sai temast pärast Archie Moore'i nokauteerimist 21 aasta ja 10 kuu vanuselt poksiajaloo noorim raskekaalu maailmameister. Ta oli ka esimene olümpiavõitja, kes profina raskekaalus maailmameistriks sai. 26. juunil 1959 kaotas Patterson rootslasele Ingemar Johanssonile. Kohtunik peatas võitluse kolmandas raundis, kui Johansson oli ameeriklase juba seitse korda põrandale saatnud. Kordusmatšis 20. juunil 1960 saatis Patterson Johanssoni viiendas raundis "ööbikuid kuulama" ning sai esimesena poksiajaloos raskekaalu tiitli tagasi. Teist korda kaotas ta tiitli 25. septembril 1962, kui Sonny Liston nokautis ta juba esimeses raundis. Kordusmatš kümme kuud hiljem andis sama tulemuse - nokaut esimeses raundis. Pärast võite vähem tuntud poksijate üle tõusis Patterson aga taas esimeseks väljakutsujaks. Matš uueks meistriks kroonitud Muhammad Aliga peeti 22. novembril 1965. Seekord kestis löökidevahetus hulga kauem, kuid tehnilise nokaudiga 12. raundi lõpus sai võidu Ali. Viimast korda poksis Patterson MM-tiitli (NABF) pärast Aliga 20. septembril 1972 ning see kaotus veenis teda 37-aastaselt karjääri lõpetama. Patterson on siiani jäänud noorimaks raskekaalu maailmameistriks, sest Mike Tyson tõusis 1988. aasta juunis troonile kolm päeva enne oma 22. sünnipäeva. Pärast poksist loobumist sõbrunes Patterson Johanssoniga ning igal aastal käidi teineteisel külas, 1982 ja 1983 läbiti koos ka Stockholmi maraton. Elas kuni oma surmani New Paltzis (New York) ning teda tunti kui tõelist härrasmeest. Alzheimeri tõbi ja eesnäärmevähk viisid poksigeeniuse hauda 71 aasta vanuselt.
»»» 1939 Igor Tšislenko, N Liidu jalgpallur (Moskva - surn. 22.09.1994 Moskva). N Liidu koondises 1959-1968 kokku 53 mängu ja 20 väravat. MM-võistluste finaalturniiril 1962 ja 1966 (neljas koht), EM-i hõbe 1964. Mängis 1957-1970 Moskva Dinamos (229 liigamängu ja 68 väravat) ning 1971 Tselinogradi Dinamos. N Liidu meister 1959 ja 1963, karikavõitja 1967. Mängis hästi ka jääpalli (N Liidu meistrisarjas hõbe 1959 ja pronks 1960).
»»» 1939 Venjamin Soldatenko, N Liidu kergejõustiklane (Škurovka, Kasahstan). 175 cm pikk ja 64 kilo kaalunud käija kuulus aastatel 1969-1978 maailma paremikku 50 km distantsil. 1969 sai EM-il Ateenas hõbe- (4:23.04,8), kaks aastat hiljem Helsingis kuldmedali (4:02.22,0). Müncheni olümpial 1972 lõpetas sakslase Bernd Kannenbergi järel teisena (3:58.24,0), 1974. aasta EM-il oli viies (4:09.31,6). Et Montreali olümpial 50 km käimist kavva ei võetud, selgitati sel alal Malmö tänavatel maailmameister, esimene klassikalisel olümpiaalal. Soldatenko oli Rotsis võidumees 3:54.40-ga ja ta on käimises esimene maailmameister. 1978. aasta EM-il Prahas lõpetas venelane oma eduka karjääri hõbemedaliga (3:55.12).
»»» 1941 Thijs Libregts, Hollandi jalgpallur ja treener (Rotterdam). Mängijana esindas 1958-1972 Rotterdami klubisid Excelsior ja Feyenoord, tulles viimases 1965. aastal nii Hollandi meistriks kui karikavõitjaks. Treenerina alustas 1975 Excelsioris, 1980 jätkas PSV Eindhovenis, edasi Feyenoordis ja Saloniki PAOK-is. Pärast hollandlaste võiduga lõppenud 1988. aasta EM-i asendas Hollandi koondise juhi kohal Rinus Michelsit ja viis meeskonna 1990. aasta MM-võistluste finaalturniirile. 1990. aasta märtsis loobus ametist ning Itaalias juhtis hollandlasi juba Leo Beenhakker. Libgrets töötas edasi klubitreenerina Kreekas (Iraklis, Olympiakos) ja Austrias (Grazer AK). 1998-1999 oli Nigeeria koondise peatreener. Tütar Patricia oli Hollandi veepallinaiskonna üks paremaid mängijaid 1980. ja 1990. aastatel.
»»» 1949 Michael "Mick" Denis Mills, Inglismaa jalgpallur, kaitsja (Godalming, Surrey). Inglismaa koondises 1973-1983 kokku 42 mängu, oli 1982. aasta MM-il koondise kapten. Lõviosa oma karjäärist (1966-1982) mängis Ipswich Townis (591 mängu liigas ja 22 väravat), edasi veel Southamptonis (1982-1985) ja Stoke Citys (1985-1987). Hiljem tegutses treenerina Stoke Citys ja Colchester Unitedis. FA Cupi (1978) ja UEFA karikasarja (1981) võitjaid.
»»» 1951 Barbara Ann Cochran-Williams, USA mäesuusataja (Claremont, New Hampshire). Kuulsa suusaperekonna liige, võitis 1972 Sapporos olümpiakulla slaalomis (0,02 sekundiga prantslanna Danielle Debernard'i ees), kaks aastat varem tuli Val Gardenas peetud MM-võistlustel samal alal teiseks. Võitis MK-sarjas kolm etappi. Tema vend Bob tuli üheksa korda USA meistriks, õde Marilyn kolm korda, isa Mickey oli pikka aega USA mäesuusakoondise treener.
»»» 1953 Norberto Osvaldo Alonso, Argentina jalgpallur, poolkaitsja (Vicente López, Buenos Aires). Pääses tänu kõrgele eestkostjale tollal valitsenud sõjaväehuntast 1978. aastal MM-võistlused võitnud Argentina koondisse, kuid mängida sai vaid mõned minutid. Suurema osa karjäärist mängis kodumaal (River Plate, Velez Sarsfield), 1976. aastal pidas ka 17 mängu Marseille' Olympique'i eest, kuid ei kohanenud ning River Plate võttis ta tagasi. Lisaks Argentina meistritiitlitele võitis 1986 ka Copa Libertadorese ja Intercontinental Cupi.
»»» 1954 Oleg Romantsev, N Liidu/Venemaa jalgpallur ja treener (Gavrilovskoje, Rjazani oblast). Alustas Krasnojarski klubides, 1976 liitus Moskva Spartakiga ning mängis seal oma karjääri lõpuni 1983. Tuli ühe korra (1979) NSV Liidu meistriks, kolm korda teiseks ja üks kord kolmandaks. NSV Liidu koondisse kutsuti Romantsev 9 korda, Moskva olümpial 1980 kuulus ta pronksmedali võitnud meeskonda. Treenerina alustas 1984 Moskva klubis Krasnaja Presnja, 1988 juhendas Vladikavkazi Spartakit, 1989 sai tema töökohaks endine koduklubi Moskva Spartak. Romantsevi käe all võitsid spartaklased 8 Venemaa meistritiitlit ja 4 karikat, jõudsid kõigis kolmes Euroopa klubide karikasarjas poolfinaali. 1993 sai temast Spartaki president, kuid ta jätkas tööd peatreenerina. 1994-2002 juhendas Venemaa koondist ning viis meeskonna Euro 96 ja 2002. aasta MM-võistluste finaalturniirile. Lahkus Spartakist 2003, loobudes esmalt presidendi toolist ja seejärel ka treenerikohast. Töötas mõnda aega Ramenskoje Saturnis (september 2003 - veebruar 2004) ja Moskva Dinamos (oktoober 2004 – mai 2005), pärast seda pole tervise halvenemise tõttu enam treenerina tegutsenud.
»»» 1957 Joël Bats, Prantsusmaa jalgpallur, väravavaht (Mont-de-Marsan). Tegevmängijana kaitses FC Sochaux' (1974-1980), AJ Auxerre'i (1980-1985) ja Pariisi Saint-Germaini (1985-1992) värve. Prantsusmaa meister 1986. Mängis Prantsusmaa koondises aastatel 1983-1989 kokku 50 mängu, oli 1984 Euroopa meistreid ja 1986 MM-võistluste pronksisaajaid (tõrjus veerandfinaalis Brasiiliaga Zico penalti). Treenerina tegutsenud PSG-s (1996-1998 paaris Ricardo Gomesiga) ja alates 2000. aastast Lyoni Olympique'i abitreeneri ja väravavahtide juhendajana.
»»» 1960 Cory Everson (sünd. Corinna Kneuer), USA kulturist (Racine, Wisconsin). Võitis naiste seas maineka Miss Olympia võistluse kuus korda järjest aastatel 1984-1989. Jäi kuni oma profikarjääri lõpuni 1989 võitmatuks. Osalenud filmides "Felony" (1996, Sondra), "Ballistic" (1995, Claudia), "Natural Born Killers" (1994, TV Mallory), "Double Impact" (1991, Kara) ja "The Morning After" (1986, Miss Olympia) ning paljudes teleseriaalides. Abiellus 1989. aastal teistkordselt ning adopteeris Venemaalt kaks last.
»»» 1962 Natalja Botšina, N Liidu kergejõustiklane (Leningrad). Olümpiahõbe 1980 Moskvas 200 m jooksus ja 4 x 100 m teatejooksus koos Vera Komissova, Ljudmila Maslakova ja Vera Anissimovaga. Isiklikud rekordid: 100 m - 10,99 (1980), 200 m - 22,19 (1980).
»»» 1962 Joe Kleine, USA korvpallur (Colorado Springs, Colorado). Olümpiavõitja 1984 Los Angeleses, MM-võistluste hõbe 1982 Kolumbias. NBA drafti kuues valik 1985 (Sacramento Kings). Ta on mänginud Kingsi (1985-1989), Boston Celticsi (1989-1993), Phoenix Sunsi (1993-1997, 1999), New Jersey Netsi (1997), Los Angeles Lakersi (1997), Chicago Bullsi (1997-1998) ja Portland Trail Blazersi (1999-2000) eest. Bullsi varumehena tuli 1998 NBA meistriks. Pikkus 213 cm.
»»» 1963 Mitchell Jay "Mitch" Booth, Austraalia purjetaja (Sydney, New South Wales). Võitis Tornaado klassis kahel olümpial järjest medali - 1992 Barcelonas koos John Forbesiga pronksi ja neli aastat hiljem Atlanta olümpial (Savannah's) koos Andrew Landenbergeriga hõbeda. MM-võistlustelt on tal kaks kulda (1989, 1992), üks hõbe (1993) ja kaks pronksi (1994, 1997). Võttis endale Hollandi kodakondsuse ning võistleb siiani erinevates paadiklassides, näiteks võitis ta koos hollandlase Herbert Derckseniga Formula 18 klassi (samuti katamaraan) esimesed kolm MM-tiitlit (2000-2002).
»»» 1963 Igor Astapkovitš, N Liidu/Valgevene kergejõustiklane (Minsk). 1989 ja 1990 vasaraheites N Liidu meistriks kroonitud valgevenelane on tiitlivõistlustelt saanud seitse medalit, kuid vaid üks neist on kuld - 1990. aasta MM-ilt Splitis. Kolmel MM-il järjest (1991-1995) kuulus talle hõbe, sama karva medali sai ta ka Barcelona olümpial 1992 ja Helsingi EM-il 1994. Viimane medal tuli 2000. aastal Sydney olümpialt ja see oli pronks. Isikliku rekordi 84.62 heitis 118 kilo kaalunud ja 192 cm pikk Astapkovitš 1992. aastal Sevillas. Abielus kettaheitja Irina Jatšenkoga, töötab spordiõpetajana.
»»» 1964 Aleksandr Fadejev, N Liidu iluuisutaja (Kaasan). Maailmameister meeste üksiksõidus 1985, pronks 1984, 1986 ja 1987, Euroopa meister 1984, 1987, 1988 ja 1989 ning pronks 1983 ja 1986. Juunioride maailmameister 1980. Olümpiamängudel jäid tema laeks neljas (1988) ja seitsmes (1984) koht. Iluuisutamise treeningule viis 6-aastase poisi tema arstist ema Anna, esimene treener oli Gennadi Tarassov. 16-aastaselt kolis Fadejev Moskvasse, kus tema juhendajaks sai Stanislav Žuk. Sooritas esimesena kombinatsiooni kolmekordsest axelist ja kahekordsest toeloopist. Pärast amatöörikarjääri lõppu osales profina mitmetes jääshow'des. Praegu elab USA-s San Diegos, abielus endise kujundujuja Svetlanaga, poeg Vladimir.
»»» 1965 Guy Forget, Prantsuse tennisist (Casablanca, Maroko). Oma karjääri jooksul (1982-1997) aitas ta Prantsusmaa koondisel võita kaks korda Davise karikasarja (1991 ja 1995), pärast loobumist sai temast prantslaste meeskonna kapten. Üksikmängus võitis Forget 11 ATP turniiri, paarismängus kogunes esikohti 28. Suure slämmi turniiridest jõudis ta kolm korda veerandfinaalis Wimbledonis (1991, 1992, 1994) ja kaks korda Australian Openil (1991, 1993). 1990 võitis koos šveitslase Jakob Hlasekiga ATP paarismängu meistritiitli, Indian Wellsis võidutses ta erinevate partneritega (Yannick Noah, Boris Becker, Henri Leconte) kokku neli korda. French Openi finaali jõudis ta kaks korda (1987 koos Noah' ja 1996 koos Hlasekiga), kuid mõlemal korral tuli leppida kaotusega. Maailma edetabelis oli tema kõrgeim koht neljas (25. märts 1991).
»»» 1967 David Wayne Toms, USA golfar (Monroe, Louisiana). Juunioride (15-17-aastased) maailmameister 1984, alates 1989. aastast elukutseline. Võitnud 15 turniiri (sh. 12 PGA Touril). Majoritest saanud esikoha PGA meistrivõistlustel 2001 Atlantas. Kõigil kolmel ülejäänud majoril jõudnud vähemalt ühe korra kuue parema hulka. Kuulunud USA Ryder Cupi meeskonda (2002, 2004, 2006), Presidents Cupi võitja 2005, 2007. 2002 ja 2003 maailma edetabelis viies koht.
»»» 1969 Corie Blount, USA korvpallur (Monrovia, California). Kümme aastat (1994-2004) kestnud karjääri jooksul jõudis mängida seitsmes NBA klubis: Chicago Bulls (1994-1995; 2002-2004), Los Angeles Lakers (1995-1999), Cleveland Cavaliers (1999), Phoenix Suns (1999-2001), Golden State Warriors (2001), Philadelphia 76ers (2001-2002) ja Toronto Raptors (2004). Võimsa kehaehitusega Blount mängis nii ründaja kui tsentrina. Viskas NBA-s 2287 punkti ja noppis 2690 lauapalli. 1996. aastal mängis iseennast mängufilmis "Eddie".
»»» 1970 Janika Mölder, Eesti iluvõimleja (Tartu). Võistles 1984-1992 individuaalaladel Eesti koondises ja 1986-1989 rühmakavaga N Liidu koondises. MM-il oli 1989 kolme rõnga ja kolme lindiga harjutuses kulla võitjaid, 1987 põhiharjutustes ja 6 palliga harjutuses ning 1989 kahevõistluses ja kurikaharjutuses hõbeda võitjaid. EM-il 1988 kolme rõnga ja lindiga harjutuses kulla võitjaid, 1986 rühmakavas ning 1988 kahevõistluses ja kuue palliga harjutuses hõbeda võitjaid. 1986 oli rühmkavas MK-võistlustel teise koha saavutajaid. 1984–1992 võitis Eesti meistrivõistlustel individuaalses mitmevõistluses 3 ja üksikharjutustes 19 kulda. Võimlemist hakkas harrastama ema innustusel 4-aastaselt. Esimene treener oli Elvi Varendi, hiljem Tartus Maire Kamarik ja Tallinnas Reet Tiik, Moskvas treenisid teda Olga Morozova ja Dmitri Begak. Meistersportlane (1985), suurmeister (1986). Aastast 1991 Tartu LNSK treener, aastast 1996 Toome tennisekompleksi juhataja. Tegutsenud aastast 1995 võimlemisklubi Janika juhataja ja treenerina. 1993 oli Kanadas Toronto võimlemisklubis abitreener. Olnud tegev Tartu linnavolikogus ning EOK naiskomisjonis. Aastast 1996 Eesti Võimlemisliidu juhatuse liige, 2000 valiti rahvusvahelise võimlemisliidu (FIG) parlamendi liikmeks. Ema Evi oli Tartus kehalise kasvatuse õpetaja, õde Tuulika (s. 1974) on samuti tipptasemel iluvõimlemist harrastanud.
»»» 1972 John Ruiz, Puerto Rico päritolu USA poksija (Methuen, Massachusetts). Profipoksi raskekaalu (WBA versioon) kahekordne maailmameister. 3. märtsil 2001 alistas ta kohtunike otsusega Evander Holyfieldi ja tõusis esimest korda troonile. 1. märtsil 2003 kaotas Ruiz Las Vegase Caesars Palace'is väljakutsujale Roy Jones juuniorile ning jäi meistrivööst ilma. Teist korda kuulutati Ruiz WBA maailmameistriks 13. detsembril 2003 pärast võitu Hasim Rahmani üle. 30. aprillil 2005 kaotas Ruiz küll New Yorgis James Toneyle, kuid võitja andis pärast matši positiivse dopinguproovi (stanozolool), jäi kaotaja meistriks edasi. Valitsusaja lõpp saabus 17. detsembril 2005 Berliinis, kus latiinopoksija kaotas venelasele Nikolai Valujevile. Kaks kohtunikku andsid võidu Valujevile, üks andis tulemuseks viigi. Pidanud profina kokku 53 matši, võitnud 43 (sh. 29 nokaudiga), kaotanud 8 ja viigistanud 1. Hüüdnimi The Quiet Man.
»»» 1974 Armin Zöggeler, Itaalia kelgutaja (Merano). Lõuna-Tiroolidest pärit ühelkelgu olümpiavõitja 2002 Salt Lake Citys ja 2006 Torinos. 5-kordne maailmameister (1995, 1999, 2001, 2003 ja 2005) ühekelgul, lisaks 4 hõbedat ja 4 pronksi. EM-võistlustelt 1994-2008 kokku 11 (3+3+5) medalit. 7-kordne MK-sarja üldvõitja (1998, 2000, 2001, 2004, 2006-2008). Saanud MK-sarjas 38 etapivõitu. Elab Lana Voellanis, kahe lapse (Nina ja Thomas) isa.
»»» 1978 Dominik Hrbatý, Slovakkia tennisist (Bratislava). Hüüdnime The Dominator kandev paremakäeline Hrbatý nimetati oma debüüthooajal 1996 ATP Touri aasta uustulnukaks. Tibor Tothi juhendamisel harjutav slovakk on tänaseks võitnud 6 ATP turniiri üksikmängus - 1999 Palermos ja Prahas, 2001 Aucklandis ning 2004 Adelaide'is, Aucklandis ja Marseille's. 18. oktoobril 2004 oli ta ATP edetabelis karjääri kõrgeimal 12. kohal. 2005. aastal võitis Hrbatý koos Daniela Hantuchovaga Hopman Cupi. Sama aasta lõpus peetud Davis Cupi finaalis alistas ta küll horvaatide esireketi Ivan Ljubičići, kuid Slovakkia kaotas finaali siiski 2:3. Suure slämmi turniiridel on parimaks jäänud poolfinaali jõudmine 1999. aasta French Openil. Roger Federeri vastu on tema bilanss 2:1.
»»» 1980 Luís Miguel Brito Garcia Monteiro, Portugali jalgpallur, kaitsja (Lissabon). Portugali koondises alates 2003. aastast 50 mängu ja 1 värav. MM-võistluste neljas koht 2006. EM-võistluste hõbe 2004, finaalturniiril ka 2008. Klubid: Estrela da Amadora (1998-2000), Lissaboni SL Benfica (2000-2005) ja alates 2005. aastast Valencia CF. Septembris 2007 allkirjastas uue viieaastase lepingu, ehkki tema vastu tundsid huvi ka Chelsea ja Arsenal. Portugali meister 2005, karikavõitja 2004 ja superkarika võitja 2005, Hispaania karikavõitja 2008.
»»» 1986 James Philip Milner, Inglismaa jalgpallur, poolkaitsja (Wortleys, Leeds). Pidanud Inglismaa noortekoondistes 40 mängu ja löönud 8 väravat. Lapsena peeti Milnerit andekaks lisaks jalgpallile veel kriketis ja pikamaajooksus. 1996 liitus ta oma lemmikklubi Leeds Unitedi noorteakadeemiaga, esimese mängu esindusmeeskonna pidas 16-aastasena 2002. aastal. 2003. aastal oli ta laenulepingu alusel Swindon Townis, 2004 siirdus Newcastle Unitedisse, kes laenas ta aasta hiljem üheks hooajaks Aston Villale. Sõlmis 29. augustil 2008 Villaga püsilepingu neljaks aastaks.
SURMAPÄEV
««« 1942 Melvin Whinfield "Mel" Sheppard, USA kergejõustiklane (Queens, New York City - sünd. 05.09.1883 Almonesson Lake, New Jersey). Olümpiavõitja 1908 Londonis 800 m, 1500 m jooksus ja kombineeritud teatejooksus ning 1912 Stockholmis 4 x 400 m teatejooksus, -hõbe 1912 Stockholmis 800 m jooksus. Ei võetud nõrga südame tõttu tööle New Yorgi politseisse, kuid sportides tervise paranes. Aastatel 1906-1908 võitis AAU meistritiitli 880 jardi jooksus. Võitis Londonis 1500 m olümpiarekordiga 4.03,4 ja 800 m MR-iga 1.52,8. Teatejooksus läbis 1600-meetrisest võistlusmaast poole ehk 800 m. Sheppard võitis 880 jardis AAU meistrivõistlustel ka 1911 ja 1912 ning oli ka enne Stockholmi mänge favoriit. Rootsi pealinnas kattis ta esimese ringi 52,4 sekundiga, kuid algtempo oli liiga tugev ning tal tuli leppida neljanda kohaga. Võitis uue MR-i 1.51,9-ga teine ameeriklane Ted Meredith. Teatejooksus sai Sheppard siiski kulla, olles USA meeskonna esimese vahetuse jooksja. Pärast spordist loobumist tegutses advokaadina.
««« 1967 Donald Malcolm Campbell, Suurbritannia võidusõitja (Coniston Water, Cumbria – sünd. 23.03.1921 Kingston-upon-Thames, Surrey). 1920. ja 1930. aastatel 13 kiirusrekordit püstitanud söör Malcolm Campbelli poeg jõudis enne hukkumist Horley järvel püstitada maal ja veel peal kaheksa tipptulemust. Pärast isa surma 1948 jätkas tema üritust poeg – aastatel 1955-1964 püstitas Bluebird K7 nime kandnud hüdroplaaniga püstitada seitse MR-i. Tema esimene rekord oli 23. juulil 1955 Ullswateris saavutatud kiirus 324 km/h ja viimane 31. detsembril 1964 Austraalias Dumbleyung Lake'il saavutatud 442 km/h. Maismaal püüdis ta rekordit enda nimele saada alates 1956. aastast, kuid see õnnestus alles 17. juulil 1964, kui Austraalias Lake Eyre'i kuivanud soolajärvel õnnestus Campbellil oma Bluebird CN7-ga saada ühemiilisel lõigul kiiruseks 710 km/h. Campbell hukkus, kui tema ligi 500 km/h liikunud Bluebird kaotas kontakti veega, paiskus õhku ja sööstis nina ees vette. Sõitja hukkus silmapilkselt.
««« 2005 Norman Robert "Bud" Poile, Kanada jäähokimängija ja -tegelane (Vancouver, British Columbia - sünd. 10.02.1924 Fort William, Ontario). Alustas profina 18-aastasena Toronto Maple Leafsis ja võitis 1947 Stanley Cupi. 1948 kaubeldi Chicago Blackhawksi ja veel aasta hiljem Detroit Red Wingsi. Oma profikarjääri lõpetas ta hooajal 1949/1950 New York Rangersis ja Boston Bruinsis. 1967 sai temast Philadelphia Flyersi peamänedžer ja 1970 sama ametikoha täitja Vancouver Canucksis. Augustis 1976 valiti Poile CHL-i (Central Hockey League) presidendiks ja hooajal 1983-1984 selle mantlipärija IHL-i (International Hockey League) komissariks. Jäi pensionile 1989, aasta hiljem arvati ta jäähoki Kuulsuse halli. Suri Vancouveris pärast pikaajalist võitlust Parkinsoni tõvega. Tema poeg David Poile oli Nashville Predatorsi esimene peamänedžer.
««« 2007 Sandro Salvadore, Itaalia jalgpallur, kaitsja (Asti - sünd. 29.11.1939 Milano). Itaalia koondises 1960-1970 kokku 36 mängu. MM-võistluste finaalturniiril 1962 ja 1966, Euroopa meistreid 1968. Salvadore võinuks mängida ka 1970. aasta MM-il, kuid tollane peatreener Ferruccio Valcareggi ei andestanud talle Madridis peetud mängus Hispaaniaga (2:2) löödud kahte omaväravat. AC Milan värbas ta juba 15-aastaselt ning hooajal 1958/59 kuulus Salvadore juba põhimeeskonda. 1959 ja 1962 krooniti Itaalia meistriks, 1962 siirdus Torino Juventusesse, kus temast sai peagi keskkaitse tugisammas. Juventusega võitis ta veel kolm meistritiitlit (1967, 1972 ja 1973) ja ühe karika (1965). Lõpetas karjääri 1974. Mõnda aega oli Salvadore Juventuses noortetreener, kuid seejärel pidas Astis farmi. Viimati oli ta avalikkuse ees 1. novembril 2006, Juventuse 109. sünnipäeval, kui talle kingiti tema nime ja numbriga 6 särk. Suri südameataki tagajärjel oma kodus.
««« 2007 Jan Schröder, Hollandi jalgrattur (Koningsbosch - sünd. 16.06.1941 Koningsbosch). Võitis elukutselisena oma esimese võistluse (Omloop der Kempen) 1961. aastal. Teise võidu sai ta aasta hiljem (Ster van Zwolle) ja viimase ehk kolmanda esikoha 1966 (Enteri kriteerium). 1976 sai trekisõidu Hollandi meistrivõistlustel individuaalses jälitussõidus hõbeda.
««« 2008 José Romeiro Cardoso Neto ehk Romeiro, Brasiilia jalgpallur, ründaja (São Paulo – sünd. 03.07.1933 Valença, Rio de Janeiro). Brasiilia koondises 2 kohtumist. Mängis 1956-1957 Rio de Janeiro Américas, 1958-1962 SE Palmeirases ja 1962-1963 CD Los Millonarioses (Kolumbia). Lõi Palmeirases 114 mängus kokku 62 väravat. Oswaldo Cruzi karikas 1956, São Paulo osariigi meister 1959, Brasiilia karikavõitja 1960.
SÜNDMUSED
¤ 1863 patenteeris James Plimpton (New York) neljarattalised uisurollerid.
¤ 1880 vallutas briti alpinist Edward Whymper esimesena Andide ühe kõrgema tipu Chimborazo (6310 m).
¤ 1914 korraldati Tallinnas Baltimaade maadlustšempionaat naistele.
¤ 1920 asutati USA-s esimene mustanahaliste pesapalliliiga, National Negro Baseball League.
¤ 1925 võitis Eesti korvpallimeeskond Riias hooaja esimesel maavõistlusel Läti koondise 30:23.
¤ 1935 sõitis olümpiavõitja Eduard Pütsep Riiga, et asuda tööle Läti riikliku maadlustreenerina.
¤ 1941 loodi Tallinna Kehakultuuri- ja Spordikomitee.
¤ 1944 loodi Moskvas ametiühingu spordiklubi VSÜ Kalev. Spordiühingu lipu ja rinnamärgi kavandas Paul Luhthein.
¤ 1950 kukkus Sverdlovski lähedal alla reisilennuk, mille pardal oli N Liidu tugevaim hokimeeskond Moskva VVS (hilisem AKSK). Õhujõudude spordiklubi VVS meeskonnast jäi ellu vaid lennujaama hilinenud Liidu esimängija Vsevolod Bobrov.
¤ 1953. aastast alates peetakse Innsbrucki Bergisel-Schanzel suusahüppajate Kesk-Euroopa neljahüppemäe turnee kolmas etapp.
¤ 1962 toimusid Tallinnas Komsomoli staadionil Eesti esimesed võistlused kardispordis.
¤ 1980 kuulutas USA president Jimmy Carter välja, et tema riik boikoteerib Moskva olümpiamänge.
¤ 1981 võitis Brian Teacher 69. Australian Openi meesüksikmängu finaalis Kim Warwicki 7:5, 7:6, 6:3.
¤ 1983 lõppes Groningenis U-20 vanuseklassi male EM, kus pingelises duellis taanlase Kurt Hanseniga saavutas 11 punktiga esikoha Jaan Ehlvest. Aasta varem meistriks tulnud Hansen kaotas talle poole punktiga.
¤ 1984 püstitati NHL-i uuema ajaloo väravate rekord - Edmonton Oilers võitis Minnesota North Starsi 12:8.
¤ 1986 blokeeris David Robinson korvpalli üliõpilasliiga (NCAA) kohtumises rekordilised 14 pealeviset.
¤ 1991 võitis 12-aastane hiinlanna Fu Mingxia vettehüpete MM-võistlustel Perthis kulla naiste tornihüpetes.
¤ 1998 said Peep ja Ave Vardja amatööride MK-etapil Oulus standardtantsudes teise koha.
¤ 1998 kogus jaapanlane Keiji Shirahata Nagano uisuhallis kiiruisutamise suures mitmevõistluses MR-summa 155,966 punkti (500 m - 37,78, 5000 m - 6.37,80, 1500 m - 1.50,91, 10 000 m - 13.48,72).
¤ 2003 võitis Kristina Šmigun MK-sarjas oma üheksanda etapi, kui edestas Kavgolovos peetud 5 km vabatehnikasõidus itaallannasid Sabina Valbusat ja Gabriella Paruzzit.
Koostanud
TOIVO KIVIMETS, Sportnet
Allikad: Wikipedia, ESBL, Sport XX Sajandil (Tiit Lääne & Tiit Kuningas, 2002), Postimees, Eesti Spordileht, Sportnet.
Fotod: Pressifoto, Reuters, Internet
