Perekond Dorbek ründab viiekesi Eesti meistrikuldasid

                 
Eesti Päevaleht

korvpall
Kõige andekamaks peab pere noorimat poega, 14-aastast Martin Dorbekut.

Peatreener Allan ning mängijad Karl-Peeter ja Erik Dorbek moodustavad korvpalliperekonnast kolm viiendikku. Aga just neil on perekonnas puudu tänavune meistrikuld.

Noorim vend, 14-aastane Martin tuli oma vanuseklassis Eesti noortemeistriks ning valiti ühtlasi parimaks mängijaks.

Tervet seda meesteväge kantseldab ema Maia – loomulikult korvpallitreener –, kes viis Siili Palliklubi 13- ja 14-aastased tüdrukud noortemeistri tiitlini.

Kõik pereliikmed kummutavad väite, et Dorbekute kodus muust ei räägita kui korvpallist. “Varem oli kodus korvpallijuttu rohkem, nüüd räägime kõik asjad trennis ära,” ütleb vanim poegadest, 25-aastane Karl-Peeter. “ Kui harjutad kaks korda päevas ja pärast kodus ka korvpallilainel jätkad, võid hulluks minna.”

Ema Maia ütleb lõbusalt, et õhtul kodus leiab ta eest kolm meest (23-ne Erik elab omaette), kes tahavad süüa saada. “Ise ka tahad. Argiasjad tulevad peale,” räägib ta. “Korvpalijutt oleneb emotsioonidest. Kui võidad, tahad ikka rõõmu teistega jagada. Kaotused jätan rohkem endasse.”

Ema satub poegadest rääkides üha rohkem hoogu – ikka ju tahad, et lastel hästi läheks. “Kui Balti liigas saadi esimene võit, siis terve järgmise päeva ma nagu lendasin,” lausub Maia. “Nüüd on ärevus nii suur, et ma ei suuda play-off-mänge vaatamas käia. Eks mängu ajal tasapisi ikka uurin, kuidas seis on.”

Pojad käreda isaga harjunud

Paljudele kõrvaltvaatajatele tundub, et Allan on oma käe all mängivate poegade vastu liiga karm. “Isa käe all mängida pole kergem ega raskem kui mõne teise treeneri käe all,” arvab Erik. “Palliplatsil ei võta ta meid kui poegi, vaid kui mängijaid. Ta kohtleb kõiki ühtemoodi, ma ei tunne, et nõuaks meilt rohkem kui teistelt.”

Karl-Peeter torkab vahele: “Meil on eksimisvõimalus väiksem. Isa tunneb meid läbi-lõhki ja teab võimeid, hinnaalandust me ei saa.”

Ja resümeerib: tema Erikuga on treeneri nõudlikkusega ammu harjunud. “Väljaspool korvpalli on isa hoopis teine inimene,” kinnitab vanim poeg.

Maia nendib, et Allan võib vahel tunduda käreda ütlemisega, aga ta on emotsionaalne ja tõmbab sellega pallurid mängu kaasa. “Treener ei saa väliselt liiga külmaks jääda,” ütleb ta kindlalt.

Kui isa ja ema on korvpallitreenerid, siis on vist loogiline, et pojadki sama ala peale satuvad? “Kõik poisid on väiksest peale saalis elanud, siin üles kasvanud,” meenutab Maia Sõpruse puiesteel valges spordimajas möödunud päevi emaliku heldimusega. “Roninud ühest võimlast teise, maganud mattidel, pinkidel.”

Kas Allanil pereisana on hea meel, et järeltulijaid korvpall tõmbab? “Pean kooli tähtsamaks, see annab ameti,” kinnitab isa. “Korvpall ei toida kaua, 30-selt peaks tagataskust olema võtta ka muu amet.”

Ehitustööriistas üritavad päris paljud mängimise kõrvalt õppida. “Kaks korda päevas treenimise kõrvalt pole muidugi kerge õppida,” lisab isa Allan.

Andekas Martin

Ema ütleb, et kõik poisid on erinevad. Küll nimetavad pereliikmed üksmeelselt andekaimaks noorimat võsu Martinit. “Ta on tehnika ja mõtlemise poolest vast teraseim. Eks näis, kuidas ta kasvab,” mõtiskleb isa. “Aga küll sirgub – ta on hilise kasvuga.”

“Tal on väga head mängujuhiomadused, füüsiliselt peab paremaks saama,” räägib noorimast vennast Karl-Peeter. “Martin on väga hea platsinägemisega,” täiendab ema Maia.

Eesti koondise kandidaatide sekka on seni mahtunud Erik. Ta käis end hooaja alguses ka välismaal proovimas, kuid Hollandi liiga poolfinalisti Nijmegeni põhimõtted arenevale mehele ei sobinud.

“Iga esimese hüüde peale ma enam pea laiali välismaale ei torma. Balti liiga oli väga kõva sõna, nüüd astuks koos Ehitustööriistaga heameelega sammu edasi,” valgustab Erik lähituleviku plaane.

Eesti liigas teeb mehetegusid veel üks Dorbek – Kalevi ridadesse kuuluv Gert. Sugulusside oma mitme poolfinaalivastasega on olemas – ta on üks Allani onu järeltulijatest.

Teatavasti on Gert ka tähtmängija Aivar Kuusmaa õepoeg – spordigeenid missugused.

Dorbekute südamevalu – lapsed on palju õrnemad kui varem

•• Treenerid Maia ja Allan Dorbek jõuavad jutu sees iseenesest välja teemadeni, mis suurt muret valmistavad.

•• "Kui hakkan gruppidesse lapsi valima, läheb ülesanne järjest raskemaks. Üldiselt on teise-kolmanda klassi lapsed palju õrnemad kui varem,” ütleb Maia. “Kas ei joosta enam õues? Või on põhjused mujal? Õppekoormus koolis suureneb üha. Et lapsed on füüsiliselt viletsamaks jäänud, seda räägivad ka teised treenerid."

•• Allan kahetseb, et iseseisvusajal on spordikoolide süsteem lõhutud ja tulemuslikku noortetööd palju raskem korraldada. "On olnud paremaid aegu, spordikoole ja klubisid ei saa võrrelda. Kui poliitikud ja spordijuhid ükskord aru saaksid, et üks asi on ära lõhutud,” raiub ta.

•• “Praeguse rahastamissüsteemi juures ei ole võimalik Läti-Leeduga võidelda. Seal eksisteerivad klubid ja spordikoolid paralleelselt. Meil ühed veedavad niisama vaba aega, teised tahavad heaks saada. Raha saavad aga mõlemad ühepalju." Ville Arike

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Nimi
Kommenteerimistingimused