Kõik algas sellest, et mul oli lapsena selgrooga probleeme, see oli kõver. Läksime vanematega arsti juurde ja doktor ütles, et ujumine aitaks mind. Nii ma basseini sattusin. Olin siis kuueaastane.

•• Nii et sinust sai ujuja alguses mitte suurest huvist, vaid vajadusest?

Alguses ma ikka jubedalt kartsin ja nutsin ujulas! Vanemad pidid mind praktiliselt basseini lükkama, ma üldse ei tahtnud minna. Aga ei läinud kaua mööda, kui juba treener tuli mind suurest ujulast trenni kutsuma.

•• Kas sa mõne muu spordialaga oled ka tegelenud?

Natukene olen – judo ja iluuisutamisega. Aga ujumine oli mulle kõi­­ge südamelähedasem. Praegu on see mulle juba nagu elu – olen sellega üksteist aastat tegelenud, millegi muu jaoks ei jää aegagi: kool ja trenn ja kõik. See on mul veres.

•• Kust sa motivatsiooni am­mutad, et sellega nii järjepidevalt tegeleda?

Üks asi on see, et eks see ole mulle juba harjumuseks saanud, et mi­dagi teha, ennast liigutada. Aga muidugi ma ihkan ka midagi saavutada – olümpiale jõuda, maailmameistriks tulla. Selline unistus mul on, ja ma usun, et suudan seda.

•• Praegu treenid TOP-i ujumisklubis Heidi ja Ain Kaasiku käe all. Millal sa Maardust siia tulid?

See oli 2005. aastal, tollel suvel tulin siia. Isa räägib, et Maardus tekkisid probleemid treeneriga, aga eks ma pidin ka lihtsalt edasi liikuma. Maardu on väike linn, seal polnud väga palju inimesi, kellega koos treenida. Ma tahtsin areneda. Muidu polnud Maardus ju viga midagi – trenni sai teha küll, ka treeneriga olin rahul. Ta pani ikkagi minu karjäärile alguse.

•• Kui sa Tallinna trenni tulid, kas sul siis keelega raskusi ei olnud? Või oskasid juba siis eesti keelt nii puhtalt nagu praegu?

Oli küll raske. Ma ei osanud üldse keelt. Kui ma siia tulin, oli siin üsna palju sellist omavahelist võitlust... No see oli selline aeg ka, 2005–2006, kus eestlaste ja venelaste vahel oli igasugu erimeelsusi. Mind mõnitati ja kiusati, pidevalt läksin koju kurva näoga. Vanemad ütlesid: pea ikka vastu. Umbes poole aastaga hakkasin aru saama, mis räägiti, siis juba ise rääkima. Siis hakkasin kõigiga hästi läbi saama, nüüd ei ole enam mingeid probleeme.

•• Kas sind saatis kohe algusest sportlik edu?

Kui ma olin väike, siis ma olin igal alal esimene, muudkui võitsin kõiki. Siis hakkasin vaikselt ära vajuma, umbes sellel ajal vahetasin ka treenerit. Aasta-kaks tegin TOP-is trenni, tulemused hakkasid taas paranema. Olen käinud võistlemas Põhjamaade meistrivõistlustel, noorte olümpiamängudel ja nüüd novembris lühiraja EM-il Hollandis.

•• Jah, EM-il sa jõudsid 50 m vabaujumises poolfinaali. Kas see on su parim tulemus siiani?

Ma usun küll. Noorteolümpial ma olin üheksas, jäin finaalist välja kahe sajandikuga – see oli ka hea tulemus, aga seal võistlesid noored. EM on ikka täiskasvanute klass, olen seal saavutatuga väga rahul.

•• Sinuga oli väga rahul ka ujumiskoondise peatreener Riho Aljand, kes ütles, et sa arened mühinal ja iga poole aasta tagant aina vaadatakse ja imestatakse, kuhu sa jälle jõudnud oled. Mis sa ise sellest arvad?

Ma ei ütleks, et ma tegelikult väga suurt arenguhüpet olen teinud, ikka pigem sujuvalt kulgeb see asi. Aga kuna suured võistlused ei toimu väga tihti, ilmselt siis seal torkab silma, et olen taas edasi liikunud. Mul on endal hea meel, et see vana juunioride Eesti rekord, mida ma EM-il uuendasin, oli mul ujutud veel kummitrikooga, mis nüüd on keelatud. See, et suutsin trikooga ujutud aega lüüa, tähendab, et areng ikka toimub ja liigun edasi.

••Sa oled stardis ka sel nädalal lühiraja MM-il Dubais. Kas täitsid normi samuti EM-il?

Alguses ma pidin Dubaisse minema B-normiga. Lootsin, et ehk õnnestub mul EM-il A-normi täita, aga eelujumises jäi napilt puudu. Olin veidi pettunud, mõtlesin, et oleksin ikka võinud veel paremini ujuda. Ei mõelnudki rohkem midagi, minu aeg oli eelujumises ju 20-s. Siis alles sõber ütles kõrvalt, et noh, pääsesid poolfinaali. Mul polnud mõtteski, et võiksin sinna jõuda! Läksin lihtsalt uju­ma, mõtlesin, et see on minu ainus šanss. Aga kuna eespoolt kukkus pal­ju nimesid poolfinaalist välja, mahtusin mina sisse ja sain uue võimaluse õhtul A-normi üritada. Tuli ära.

•• See oli sinu esimene tiitlivõistlus?

Ega ma peale noorte olümpia kuskil pole käinud küll. Juunioride Euroopa meistrivõistlustel küll, aga seal läks mul halvasti. Pärast seda rääkisime pikalt vanematega, et mis juhtus, miks seal kehvasti läks. Nüüd EM-il olles hakkasin enne starti selle vestluse peale mõtlema ja kohe kadus närvilisus ära. Hakkas palju kergem, tundsin, et tahan kohe ujuma minna, pinge kadus.

•• Mida vanemad sulle rääkisid, et see nõnda aitas?

Nad vaatasid juunioride EM-i interneti vahendusel ja ütlesid, et nagu täiesti teine inimene oleks minu asemel starti läinud – vaatasin põrandale, olin tõsine. Muidu ma olen ikka selline rõõmus ja elav. Siis arutasime koos, mida võiks parandada, miks see juhtus.

•• Mida sa nüüd algavalt MM-ilt loodad ja ootad?

Ikka üritan jälle poolfinaali saada. Võimatu see ei ole. Tahaks oma EM-i aja üle ujuda ja ka delfiini tulemust parandada.

•• Ja edasi? Kaugemas tulevikus?

Ma arvan, et Londoni olümpia pole veel väga minu võistlus, pigem on sihid seatud sellele, mis tuleb 2016. aastal Rio de Janeiros. See on minu põhivõistlus. Muidugi oleks tore ka Londonis võistlema saada, aga see on raske, sest seekord pääseb sinna ainult A-normiga. See on päris kõva, aga pean ikka üritama seda täita. Üldse on mul plaanis ära käia kolmel olümpial, siis võib rahuliku südamega ujumisega lõpetada.

•• Paljud teised Eesti ujujad on siirdunud USA-sse õppima ja treenima. Kas sul on ka pärast keskkooli sellised plaanid?

Ma tahaks küll kuskil välismaal õppida ja trenni teha. Ei tea, kas just Ameerikas, võib ju minna ka Euroopasse või isegi Aafrikasse. Varsti pean hakkama sellest treeneritega rääkima. Eestis on raske õppimist ja trenni siduda. Vahetasin isegi keskkooli sellel aastal, sest vanas koolis läks keeruliseks kahte asja samal ajal teha. Uues koolis saavad õpetajad rohkem aru, et mul on vaja trenni teha, lubavad mind rohkem ära. Panin aasta-paar tagasi tähele, et mida vähem koolis käid, seda paremad hinded tulevad (naerab). Koolis teed oma kontrolltööd ära, see ei ole väga hull. Vahepeal on raske, aga kõigega saab hakkama, kui tahta ja pingutada.

•• Mida sa ülikoolis õppida tahaksid?

Treeneriks tahaks õppida. Küsin endalt: mida ma kõige paremini tean? 11 aastat olen ujumas käinud. Tean sellest palju, olen sellega ju kogu elu tegelenud. Treeneriks õp­pijad saavad ka palju teisi teadmisi – inimorganismist, psühholoogiast. Võin hakata ka spordiarstiks, psühholoogiks, valik on laiem.

Isiklikku

Pjotr Degtjarjov

ujuja

Sündinud: 10. juulil 1993

Klubi: TOP-i ujumisklubi

Treenerid: Heidi ja Ain Kaasik

Haridus: 1.–10. klass Maardu gümnaasiumis, alates 11. klassist Juhkentali gümnaasiumis

Tulemused:

50 m vabaujumises 9. koht augustis 2010 noorte olümpialt Singapuris, 15. koht novembris 2010 lühiraja EM-ilt Hollandis