Puhas võitja, pikk elu ees

Kui palju lapsi te teate, kes oleksid nii andekad sportlased, et oma kodumaa treeningupõllud on läbi küntud ja kitsaks jäänud? Kui palju lapsevanemaid te teate, kes kuulaksid oma lapse südamehäält, jätaksid maha kodu ja töö ning koliksid tärkava sportlasekarjääri nimel kogu perega välismaale?

Saage tuttavaks noore sulgpalluri Steven Pärnasalu ja tema ema-isaga. Üheksa-aastase Steveni lugu näitab kõige ilmekamalt, et ükski unistus pole liiga suur, et seda jahtida. See lugu näitab ka, milline jõud ja vägi on ühes armastavas perekonnas. Ja seda, et lõpuks on ikkagi kõige tähtsam see, et inimene – ka väike inimene – oleks õnnelik.

Kui Steven oli alles päris pisike poiss, hakkasid tema ema Margit Raudsepp ja isa Ain Pärnasalu oma lõbuks Zelluloosi keskuses sulgpalli mängimas käima. Laps sibas nendega kaasa ja toksis ka vahetevahel palli. Ühel päeval jäi teda väljaku ääres silmitsema keegi noormees ja päris: „Kus trennis ta teil käib?” See polnud keegi muu kui sulgpallitreener Rainer Kaljumäe. Ain ja Margit vaatasid teineteisele nõutult otsa: kas siis viieaastane peaks trennis käima?!