Spordiaasta 2012: olümpiamedalite sära kõrvuti skandaalide ja vigastustega

Tänavune spordiaasta hakkab kohe lõppema. Eesti Päevalehe sporditoimetus valis kümme sündmust, mis lõppevat aastat kõige enam meenutama jäävad. Oli olümpia-aasta, medalite aasta, oli skandaalide aasta, oli meeldivate üllatuste aasta, oli valimistralli aasta.

Veerpalu: kas võidu lävel?

Andrus Veerpalu dopingusaaga laieneb kolmandasse aastasse. Kui aasta 2011 tõi kaasa šoki ja uskumatuse, kas tõesti on dopingutont lõplikult ka Eesti armastatud sportlaste seas levima hakanud, siis lõppev aasta jääb meelde suure ootamisega.

Juunikuus käis Veerpalu oma meeskonnaga Šveitsis Lausanne’is asuvas spordiarbitraažis, kus kolme päeva jooksul anti ja võeti tunnistusi. Pärast seda oodatakse otsust, mida ei tule ega tule. Järjest antakse osapooltele võimalust oma argumentatsiooni tõestada ja tugevdada. Järgmine kuupäev, millal peaks lõplik otsus tulema, on 28. veebruar 2013. Mida see kõik tähendab? Kas tõesti on Veerpalu ja tema tiim eesotsas Aivar Pilvega teinud nii filigraanse töö, millega seljatatakse rahvusvaheline suusaliit ja maailma antidopinguagentuur? Iga päev edasi, mil otsuse langetamine venib, muudab selle järjest tõenäolisemaks. Kahtlemata jõuab sama teema ka 2013. aasta kokkuvõttesse!

Nabi! Hõbe! Üllatus?

Londoni olümpia ei alanud eestlastele just kõige paremini. Kuni jõudis kätte 6. august. Esmalt murdis medalilootus Gerd Kanter end lõppvõistlusele. Seejärel hakkas imetegusid tegema Heiki Nabi, kes püsis matil nii kindlalt, et murdis end olümpiafinaali. Hetkega armastas kunagist kultusala taas terve Eestimaa!

Nabi oli 2006. aasta maailmameister, kes elas pärast seda üle mitu pettumuste aastat. Tõelise spordimehena ei andnud ta alla, vaid ootas päeva, kui kõik õnnestub: loos ei vea alt, füüsiline ja vaimne ettevalmistus on timmitud parimaks, meeleolu on hea ja võitlusvaim kõrge. Kuigi finaalis tuli kaotus kindlalt, oli hõbemedal siiski eestlaste jaoks Londoni mängude suurim saavutus. Kuigi tundub kummaline öelda, et maailmameistri medalivõit oli üllatus, see nii oli. Aga oi kui meeldiv üllatus. Just selline, mida Eesti sport vajab kui õhku.