Lisaks Martinile, Kardole ja veel paarile-kolmele tippujujale on Õnne Pollisinski juhendada nii õpiraskuste, liikumis- ja nägemispuudega kui ka kurdid lapsed ja noored, kokku umbes 50 jagu.
On seda palju või vähe? “Parasjagu,” arvab treener. “Näiteks liikumispuudega lapsi on raske saada kodunt välja – neid peab ju ikka keegi tooma ja viima.”
17 aasta taguse ajaga, kui Õnne Pollisinski esmakordselt puudega lapsi treenima asus, ei anna praegust olukorda võrreldagi. Kesklinna lastepolikliiniku pisikeses basseinis käidi koos kord nädalas. Kui sealsed olud kitsaks jäid, õnnestus Kalevi ujumiskoolis allveesporditreenerina töötaval Pollisinskil ka puudega noortele Kalevis treeninguajad leida. Esimesest satsist, kes temaga polikliinikus alustasid, on kuus ujujat siiani tema käe all treenima jäänud.
Pollisinski teab, kuidas lapsi motiveerida. “Omavaheline konkurents viib alati edasi, oled sa puudega või mitte. Tippujõudnutel on suurepärased võimalused reisida ja maailma näha. Kes ka tippu ei jõua, on tervise suhtes positiivse laengu saanud.”
Õnne Pollisinski ise saab energiat rõõmust, mida see töö on talle andnud. Seejuures meenuvad talle eriti värvikalt kolm eraldi hetke. Martini kauaoodatud hõbemedal Thessalonikis, mis tõi rõõmust lausa pisara silma. Kardo finaalikoht Lõuna-Aafrikas, mis purustas suurelt nooruki isikliku rekordi. Ja üks väike poiss, kes hiljuti pärast trenni tema juurde tuli ja ütles: “Sa oled nii hea treener! Näe, kui hästi ma juba ujun – seisan vee peal ja suudan juba käsi-jalgu liigutada.”
