Ühe müüdi sünnilugu

Seda on praegu võimatu ette kujutada, kuid tõsiasjaks jääb, et Kristjan Palusalu läks 1936. aasta Berliini olümpia maadlusturniirile vastu peaaegu mitte kellenagi.

Jah, ta oli olnud kodus aastaid esimene. Kuid juba liiga pikalt esimene, ilma et sellega oleksid kaasnenud rahvusvahelised võidud. Kalevipojaliku kuju juures liialt väheste oskustega, liialt heasüdamlik ja initsiatiivitu, öeldi liigagi tihti ja paljud asjatundjad ei lootnudki temast enam midagi.

Nimi Palusalu ei väljunud maadlejate eriomasest maailmast. Pärast olümpiavõite kirjutas üks kirjanik, et tema ei teadnud üldse varem, et on olemas niisugune mees nagu Kristjan Palusalu.

Kuni tuleb Berliin ja kõik muutub kui nõiaväel.

Berliinis antakse ta üles mõlemas maadlusviisis, vabamaadluses igaks juhuks. Soojenduseks kreeka-rooma maadlusele, nagu ütleb maadlejate treener.

Ja siis algab täiesti uskumatu sündmuste jada. Olgu vastas varem tuntud või tundmatu mees, kõik nad langevad eestlase väe ees nagu loogu. Vabamaadluses võidab ta kolm vastast seljaga ning kaks punktidega 3:0. Olümpiavõit! Kreeka-rooma maadluses lähevad kaks esimest vastast selili, kaks järgmist kaotavad 3:0. Finaalkohtumises tuleb vastu raskekaalu senine valitseja, kolmekordne Euroopa meister sakslane Kurt Hornfischer. Palusalul on juba seljataga 1 tund ja 53 minutit maadlusaega ning kätes närvipõletik, sakslasel vaid 44 minutit. Ent vääramatu jõuga kordub seninähtu – Palusalu viib lõpp-püstimaadluses Hornfischeri silda ning võtab viimasegi võidu. Ta on kahekordne olümpiavõitja! Mitte kunagi varem ja mitte kunagi hiljem ei ole tuldud maailma parimaks korraga mõlemas maadlusviisis.

Saavutus on määratu avastusliku jõuga. Hämmastub maailm ja hullub Eesti. Ning hullub seda enam, et see kaasmaalasest hiiglane kviteerib kordasaadetut üksnes vaikse naeratusega.

Müüdi esimene pool on saanud alguse. Müüdi teise poole alguseni jäävad napid aastad.

Järgnevalt esitan materjale valmimisel olevast raamatust.

“Mitte keegi poleks

uskunud kahte kulda!”

Kolmekümnendate aastate alguses oli meil raskekaalus tervelt 11 meest tegemas: Kalevist Luiga, Kanastik, Männik, Palm, mina, Spordist Pohla, Kalde, Trossmann, mujalt Eestist ka veel.

Hiljem ütlesin ma Palusalule ja Kotkale: “Kui võidate mind ära, siis võite igale mehele vastu minna, võite rahumeeles hakata medaleid korjama.”

Kristjan, jah… Tema jättis nii elus kui matil tagasihoidliku maapoisi mulje. Ei tahtnud tema teisele haiget teha.

Aga nende hulgast, kellega mina olen teinud – ja ma olen kõvade meestega teinud –, oli tema kõige tugevam küll. Esimese viie minuti jooksul ära mitte lasegi endal ümbert kinni võtta – pigistab su kokku!

See tugevus oli tal maalt kaasa toodud.

Eks seisak ongi maadlejal see kõige tähtsam. Aga tema oli ürgselt tugev, sellepärast löömamehed ei teinudki talle midagi.

Treener? Kuule, meil polnudki treenerit! Kursman? Kes see Kursman ka oli, polnud ta Eesti meistergi. Olümpia eel ja Euroopa meistrivõistlustel oli küll nime poolest treener… Ise olime üksteisele treeneriteks. Vana Vahar, see istus vahel juures ja viskas sekka pintsaku maha. Eks Robert Oksa oli treeneriks olles omal ajal palju maha jätnud, aga nüüd oli nii, et kes meestest oskas, see näitas ette.

Palju meil siis neid võtteid oligi? Õppisime paar-kolm võtet ära, aga puhtalt. Nagu Kristjanilgi: parteris poolnelson sisse, põlv taha – ja nõndakaua pressis, kuni pressiski ümber.

Vabamaadlus, see oli niisama. Vahel poisid hüüdsid mati servalt: “Katsu jalga ka!”

Tookord räägiti, et Trossmann areneb aeglaselt. Arenes aeglaselt, jah. Aga ma ütlen teile, miks. Ta ju tõstis laos päev läbi rauda, õhtuks omadega nõnda läbi, et mis treenijat seal enam! Ja kuuskümmend krooni kuus, ega see olnud miski palk, ega sellest temasugune mees nõnda süüa saanud, kui olnuks vaja.

Enne Berliini kirjutati, et mina olla teine sõitjakandidaat. Ei olnud ma mingi kandidaat. Palusalu oli kindel sõitja. Mul polnud töö tõttu aega laagrissegi sõita.

See oli nädalapäevad enne meeste ärasõitu. Tulin sõidust ja läksin saali vaatama, mis seal tehakse. Kursman vastu: “Tule, tee Kristjaniga!” Mul polnud riideidki kaasas – ei mina tee midagi… Teised ka ajama: “Sa larpinud küll, mis see kord sul siis veel ära larpida pole!” Noh, mõtlesin, nalja võib teha. Lähen Kristjani juurde – teadsin, et tal on pruut saalis –, ütlen: “Panen su pruudi ees selili.” Kristjan kostab omal kombel vastu: “Eks sa katsu.”

… Aga mitte keegi poleks uskunud, et ta kaks kulda ära toob. Mitte keegi.

Otto Viikmäe, maadleja

Vägisi Venemaale:töölaager, põgenemine

1941. aasta juulis oli meie e‰elon ainus, mis mobiliseerituid viis, kõik teised mopitud läksid meritsi. Miskipärast oli palju sportlasi, näiteks peaaegu terve jalgpalli rahvusmeeskond. Kokku oli rongis 1200 mehe ringis.

Tapal ei lastud meid jaama ligigi. Sinise mütsiga julgeolekumehi võis näha raudtee ääres. Raudteelased rääkisid: ega te läbi ei pääse, Rakvere on juba langenud. Tapal pandi veduritele uued juhid.

Narvas tassisid mõned vagunitesse pehmet mööblit – tugitoole, diivaneid. Teised naersid: mis sitast tassida, ega sõit pikaks lähe! Aga läks. Narvas vaatasime, kas sillakaared paistavad. Paistsid, olid terved. Sõit läks edasi.

Kirovis saime esimest korda süüa. Oli mingi maa-alune punker, vist tsaariaegne kasarm. Laual oli hirsisupp ja heeringad. Igaühel oli veel kodust toitu järel, keegi ei puutunud. Järsku, nagu käsu peale, seati heeringad tikkudele püsti – tehti neile tuletikkudest jalad alla ja seati rivisse.

Kotlaseni jäi veel 400 kilomeetrit. Vaatasime maastikke ja elamisi. Majade akendel kardinaid ees ei olnud, aga raudteeputkadel olid. Keegi teadis rääkida, et sealpool kandis teenis raudteel palju eestlasi. Välgatas isegi sinimustvalget.

Siis tasapisi tuli hirm peale: aina mets ja mets. Ja missugune — mahalangenud! Kogu maa oli nagu jumalast hüljatud.

Kotlasse jõudsime videvikus. Mõtlesime: kuhu me küll oleme sattunud? Vaatame: lattväravad, traataed. Soo, nüüd on küps… Mina rääkisin veidi vene keelt, küsisin ühelt 80-aastaselt vanamehelt, mis koht see on. Lõi teine käega: laager. Nõndaks, oleme vangid… “Kas siin süüa ka saab?” küsisin. Vastus on surmani meeles: “Pool kilo saad leiba, aga sittuma pead kahe eest.”

®

Liikusime meestega troppis ringi, ei julgenud laiali hulkuma minna. Õhtule läksime kahekordsesse koolimajja. Ei süüa, ei juua. Siis avastasime mingi morsiputka, võtsime selle ette sappa. Sedaaegu kui seisime, varastas keegi kohalik Kotkal rahakoti ära. Varsti oli varas küll käes ja küll vingerdas siis, kui nägi, missugust meest oli varastanud.

Saime selga ratsarügemendi vormi ja lenduri frent‰i.

Metsatöödel oli Palusalu ühe rühma ülem ja Kotkas teisel. Sule ja Kuuse olid ka seal, samuti Roolaid. Kõik nad surid.

Sealsamas Kotlases muretseti ka topokaardid. Jutt käis ringi: minnakse ära. Politrukiks oli meil venelane Petuhhov, hüüdnimega Frankenstein. Oli alles ka lõust!

Järgmisel päeval pärast Palusalu põgenemist teatas Frankenstein: “Meie siin joodame-söödame teid, teeme poliitõppust, aga teie, vaenlased, lasete jalga. Aga põgenikud on kinni püütud ja maha lastud.” Mehed naersid.

Päev hiljem oli teisel uus jutt: Palusalu olnud pargase peal, käed selja taha seotud, ise põlvili. Jälle naer. Palusalu põlvili maas – mis te veel ei taha!

Mehed olid Palusalu kaasa võtnud selleks, et oleks julgem. Kinnivõtmise korral ka – ikkagi olümpiavõitja.

Heino Mikkin, spordiajakirjanik

Räägib mees,

kes säästis meile rahvuskangelase

See juhtus Karjala maaseljakülas Seesjärve rannal. Me ei olnud pääsenud paar-kolm päeva edasi, sest sood oli palju. Minu väeosa oli JR4 – jalaväerügement 4.

Oli õhtune aeg, kuu paistis. Olin kuulipilduja taga, kui nägin: üle lageda välja tuleb kolm meest, käed üleval. Tundsin ära vene mundri. Tulistamist parajasti ei olnud, ei olnud ka meestel püsse. Üks neist hüüdis: “Täälta tule Virun poika. Suomen poika ei ammu Virun poika.” Mina aga kuulsin: “Täältä tulee pirun poika…” (Tõlkes umbes “saatana poiss”.)

Mõtlesin, et ole pealegi “pirun poika”, mul kuuliprits, kuhu te ikka pääsete, tulge aga.

Ütlesin paarilisele: “Sina valva, mina lähen vastu, vaatan, mis mehed on.” Mul oli ainult püstol taskus.

Jõudsid ligi, kui venelane pani neile tagant tule peale. Mehed kargasid karmauh üle kõrge aia, otse meie kaevikusse. Kõige suurem andis mulle kätt. Siiamaani on meeles, kui suur see käsi oli. Võttis siis mütsi eest viisnurga ja andis mulle. Mul on see praeguseni alles. Viskas ka maha taskust võetud granaadid ja padrunid.

Ega ma siis veel ei teadnud, kes ta on. Viidi ta ohvitseride telki. Meil aga oli arstiks võimlemise olümpiavõitja Heikki Savolainen. Nad tundsid teineteise kohe ära. Siis oli meil küll uhke tunne, nagu oleksime kindrali vangi võtnud.

Ületulek oli neil võimalik muidugi ainult seetõttu, et rinne oli lahti, venelased olid pärast lahingut põgenenud.

Meilt viidi nad edasi Mikkelisse ja sealt Helsingi Katajanokale. Seal oli vangivalvuriks maadluse olümpiavõitja Kustaa Pihlajamäki.

Olen oma sõduripäevikusse kirjutanud:

“30. päev. Varahommikul läksime sumpama mööda soid. Õhtupoolikul sattusime tulevahetusse vaenlasega, kelle sundisime taganema. Nurmi langes. Rüssä saatis mõned granaadid. Võtsin vangi eestlasest meistermaadleja Palusalu. Tulistasin kuulipildujast rohkem kui kunagi varem.”

Tookord oli maas paks lumi. Aga käsi oli tal, jah, nagu labidas.

Toivo Suuperko, Soome sõjamees

Väljavõte toimikust

Arreteerimismäärus Paide, 22. jaanuar 1945

Mina, ENSV NKVD OBB operatiivvolinik nooremleitnant Strelkov, tutvunud ENSV NKVD OBB-sse saabunud materjalidega Palusalu, Kristjan Jüri p., sünd. 1908. a. Lääne maakonnas Varbla vallas, parteitu, abielus, talupoeg, kuritegeliku tegevuse kohta

LEIDSIN:

et Palusalu, olles 1941. aastal mobiliseeritud RKKA-sse (Töölis-talupoegade Punaarmeesse), deserteerus sealt, mille eest anti Arhangelski linnas sõjatribunali alla, kus talle mõisteti sotsiaalse kaitse kõrgeim karistusmäär (mahalaskmine), mis muudeti 10-aastaseks vabadusekaotuseks koos rindele saatmisega. 1941. aasta oktoobris, viibides eesliinil, andis ta end Saksa vägedele vangi.

KÄSIN:

kohaldada Palusalu, Kristjan Jüri p., elukoht Järvamaa, Lehtse vald, Pillapalu, suhtes arreteerimist koos läbiotsimisega.

Kangelase vastuvõtt

Päevaleht, 15. august 1936

Päevaleht, 15. august 1936

Veel eales varem pole Tallinnas nii suured rahvamurrud olnud kedagi külalist võtmas vastu, olgugi et meil on nähtud siin inimpõlve kestes keisreid, kuningaid ja presidente, kõnelemata meie oma tegelaste saabumisest. Veel eales varem pole Tallinnas nähtud sellist vaimustustormi – ürgjõulist, sundimatut, rõõmust, omakasupüüdmatut.

Rong saabub aeglaselt, peatub.

Ja siis: esimesena väljub Palusalu ise! Laiaõlaline, nooruslik, heleblond sasipea. Ning kui häbelik ja heasüdamlik on ta naeratus! Palusalu ise – kõigi aegade tugevaim olümpiamaadleja, käed rinnal.