Geenius ei kanna lugu välja
Eluloofilm, mis põhineb A. Scott Bergi romaanil "Max Perkins, geeniuse toimetaja", räägib peale kahe mehe sõpruse ka toimetaja rollist, mis jääb pahatihti kardinate varju. Igaühele, kes on ise sulepead käes hoidnud või tänapäeval pigem klaviatuuriklahve klõbistab ning on kirjutamise ja toimetamisega rohkem kokku puutunud, on film juba sellest aspektist huvitav. Kes vormib kirjatüki ja millal muutub toimetamine ümberkirjutamiseks ja toimetaja kaasautoriks?
Pealtnäha ei ole need ehk filmi peaküsimused. Me näeme kahte meest, poeetiliselt ülevoolavat, kuid kehvade sotsiaalsete oskuste ja puuduliku empaatiavõimega andekat kirjanikku ning pedantset töönarkomaanist toimetajat, nende isa-pojalikku sõprussuhet ning muidugi Perkinsi ainulaadsest vaistu. Tegemist oli toimetajaga, kes uskus siis, kui teised seda veel ei teinud, mitte ainult Wolfi, vaid ka Ernest Hemingwaysse ja Francis Scott Fitzgeraldi.
Raisatud kõrvalosatäitjad
Kuigi tegemist oli liigutava filmiga, mida minu jaoks rikastas just loomingu ehk kirjutamise aspekt, ei kandnud film päris eepilise sõpruse lugu välja. Tegelased mõjusid oma rollides ajuti kunstlikult mitte orgaaniliselt. See on iseenesest kummaline, sest nii Law kui ka Firth sobivad oma tüpaažilt 20. sajandi esimese poole draamasse nagu rusikas silmaauku ja on näitlejatöös tavaliselt meisterlikud. Peale selle oli raisatud hulk kõrvalosatäitjaid: nii Dominic Westi Hemingway kui ka Guy Pearce Fitzgerald olid korraks filmist läbi jooksnud tühjad tegelased, kuid kõige kohatumana mõjus Nicole Kidmani mängitud Wolfi armuke Aline Bernstein. Kidmanil oli filmis ilmselgelt liiga vähe ruumi, et muuta Aline elavaks, mitte kunstlikuks. Kokkuvõttes mõjus roll trafaretsena. Pealegi pidi Kidman mängima Wolfist 18 aastat vanemat naist, kes oli noorema kallima pärast oma pere hüljanud. Kidman on Law´st küll vanem, aga ainult viis aastat, ja välja näevad nad ühevanused. Seega mõjus filmis vanuse teemast rääkimine (Kidman Law'le: „Sa peaksid vanemaid inimesi kuulama“ vms) algul täiesti arusaamatuna.
Sellest hoolimata oli tegemist meeldiva vaatamisega, seda enam, et mulle on alati meeldinud filmid loomeinimestest. Kuigi kirjanikest on mõnes mõttes raske filmi teha – see tähendab valada nende loomingut filmi, nii et seda oleks huvitav jälgida –, saadi selle ülesandega päris hästi hakkama. Wolfi tekstide sisse pikkimine ja ettelugemine ei muutnud lugu igavaks, vaid vastupidi – rikastas.
