Jason Bourne: kriitikud laidavad, fännid kiidavad
Ma ütleks filmi kohta nii:
Selles valguses on Bourne üks väga-väga vilets kandidaat olemaks supereriagent. Aga ega tema vastane, külmavereline killer Asset (Vincent Cassel) parem ole. Ka tema kannab juba aastaid vimma Bourne’i vastu ega saa sellest kuidagi üle. Tahaks neile öelda, et olge nüüd mehed - kumbki tegi ju lihtsalt oma tööd!?! Aga heakene küll, filmides kipuvadki kõik tegelased kangesti tundlema, nii ka näiteks Bourne’isse silmapilkselt armunud vana FBI agent Nicky Parsons (Julia Stiles), kellele ei anna mitte kuidagi rahu see, et Bourne püüab oma elu elada nagu oskab, ikka peab naine oma eluga riskides minema ja välja kaevama mingit vana saasta, mida tal keegi ei ole palunud teha. Mille nimel? Aitäh ei ütle talle selle eest keegi, isegi Bourne mitte. Loomulikult ilmub kohe välja ka uus lambatalle olekuga superhäkkeragent Heather Lee (Alicia Vikander), kes jalamaid Bourne’i nähes põlvist nõrk on ja valmis pikemalt kaalumata reegleid rikkuma ja oma ülemusest üle sõitma. Pole loogiline. Muidugi ei tasu märulifilmist nagunii mingit erilist loogikat otsida, kuid midagi natukene ikka nagu ootaks, vähemalt mis puudutab FBI agentide reeglitearmastust ja armumiskindlust. Bourne pole ju enam ka mingi esimeses nooruses hurmur, et tema järele kohe karjääriga riskides õhkama peaks hakkama. Kuigi Heather Leed püütakse näidata ka karmi karjäärinaisena, siis ikkagi on terve näitlejapoolne rollilahendus selline õrnakene, mis paneb arvama ikkagi pigem seda, et Bourne meeldib talle siiralt, inimesena, mitte et ta näeks agent Jason Bourne’is mingit etturit oma edu sillutamisel. Üldse jääbki selline mulje, et Jason Bourne filmina on rohkem suhtedraama kui märul, ja see on üsna sisuvaene ning pingevaba suhtepundar. Mõjub igava kaeblemisena, sõbrale ei soovitaks.
Kriitik minus ütleks filmi kohta nii:
Jason Bourne on kuulsa krimikirjaniku Robert Ludlumi loodud tegelaskuju, kes figureerib kokku 12 romaanis. Kinoekraanile on jõudnud tänaseks viis filmi, kõnealune on sinna sisse juba arvatud. Võib öelda, et nendest viiest on viimane kõige nõrgem. Siiski, huvitav on selle pentaloogia puhul jälgida seda, kuidas sama näitleja (Matt Damon) rolli filmist filmi edasi kannab. Viimase filmi puhul on küll juba tugevasti tunda kulumise märke, kuid seda ei saa tegelikult väga pahaks panna, kuna eks tegelane isegi ole üsna räsitud, pidev varjamine, mäluprobleemid, õnnetu armastus, isa surm - kõik see on karmile agendile oma jälje jätnud. Ta käitub ennasthävitavalt ning ei tunne elust erilist rõõmu. Matt Damoni jaoks on Jason Bourne lihtsalt roll paljude seas, ta oli oma esimese tähelennu teinud juba enne Bourne’i lugude sarja, mille esimene film jõudis ekraanile 2002. aastal (Bourne’i identiteet). Igas osas harutab ta lahti mineviku saladusi, millel ei näi kuidagi lõppu tulevat. Imetlusväärne on see, missuguse visadusega ta siiski ennast vormis hoiab, et ta pole end suurest masendusest juba põhja joonud või -süstinud. Ekraanile tuuakse tema tegelaskujust nüri järjekindlusega vaid kitsas depressiivne omadega puntras tahk, jääb mulje nagu ta viibiks pidevas letargias, kui just parasjagu kellegi eest ei põgene või kedagi ei tümita. Seda kõike ülla eesmärgi nimel. Või kes seda eesmärki niiväga teabki. Vaataja jaoks on oluline vaid see, et Bourne’i on väga hea inimene. Võib isegi öelda, et suure algustähega. Riigiametnikud on aga mäda moraaliga kurjamid ja soovivad Bourne’ile halba. Stsenaariumid on Bourne’i märulitel üsna üheülbalised ja hästi lihtsad, nii ka viimasel osal, milles kahjuks on liiga suur osakaal antud ka korduvale isamotiivile, mälestusele isa surmast, mida loo vahele pikitakse nii ohtralt ja ilma igasuguste modifikatsioonideta, et see mõjub täiesti varjamatu filmi pikemaksvenitamisena. Tegelaste ansambel on algusest lõpuni paigas, kedagi eriti ei tutvustata, aga see pole ka oluline, nad on lihtsalt visandatud tüübid ega arene mingis suunas. Ei arene Bourne ega ükski teine tegelane. Lugu on lame, raske hinnata, kas uuele vaatajale, kes varem ei ole ühtegi Bourne’i teist filmi näinud, see üldse midagi pakub. Kokkuvõttes on see keskpärane märul, mis mitte millegi erilisega ei hiilga. Sobib vihmase pärastlõuna möödasaatmiseks hädapärast küll, kuid pikemaks meelde ei jää ja sügavamat elamust ei paku.
Aga fänn ütleks vast hoopis nii:
Ainuüksi SWAT-auto jälitamisstseeni pärast tasub seda filmi vaatama minna. See on tõsine jõhker rammimine, millesarnast filmides varem nähtud ei ole, annab silmad ikka paljudele ette. Režissöör Paul Greengrass on teinud suurepärast tööd, nii nagu ta tegi ka 2007 ja 2004. aasta Bourne’i filmide juures. Agent Heather Lee (Alicia Vikander) on õnnestunud naistegelane, kes on sirgeseljaline ning enesekindel, oma eesmärkide saavutamisel ei kasuta mingeid “naiselikke võlusid” ja see on märulifilmis naiskõrvaltegelase puhul suureks plussiks. Tommy Lee Jones teeb CIA direktorit kehastades mõjusalt elutruu rolli, kehastades üdini korrumpeerunud pahalast, kes ei löö risti ette millegi ees. Film külvab mõnusalt paranoiat, et iga su sammu jälgitakse, kõke filmitakse ja iga hetk on kuskil valmis kiirreageerimisrühm terroristidega võitlusse asuma. See annab filmile hea tempo, eesmärgile jõudmisel elimineeritakse selle lahendusega palju asjatuid takistusi ja venitamist. Märulit on siin rohkem kui varasemates filmides ja see mõjub värskelt isegi kui tegelased on suures osas juba vanad tuttavad ning tegevusliinidki enamvähem samas rööpas. Kulunud ei ole siin midagi, antakse taplust ja tagaajamist ja mida sa hing veel ihkad! Vägagi vaatamistväärt film.
