Esiteks muidugi Werner Herzogi „Fitzcarraldo“ (1982). Ma ei tea, mismoodi see sürreaalne seiklusdraama küll armastusfilmiks kategoriseerub, aga tegu on absoluutselt imetlusväärse kunstiteosega. Geniaalse Klaus Kinski (pildil) kehastatud Brian Sweeney Fitzgerald, keda tuntakse Peruus Fitzcarraldo nime all, püüab keset Peruu džunglit luua ooperimaja, et sinna kuulus Caruso laulma tuua.

Tema plaani keskseks motiiviks on hiiglasliku jõeauriku inimjõul üle piraka mäe vedimine. Filmi vaadates tekivad paralleelid pöörase peategelase ja sama pöörase režissööri vahel, kes inimohvrite hinnaga, ebaõnnestumiste kiuste ja ilma igasuguseid eriefekte kasutamata selle grandioosse teose suutis valmis toota.

Teiseks tooksin välja Poola režissööri Jerzy Śladkowski dokumentaalfilmi „Don Juan“ (2015), mis on otsekui õppefilm üksikemadele, kuidas oma poegi mitte kasvatada. Nižni Novgorodis elav Oleg on juba ülikoolipoiss, aga elab koos võimuka ja dramaatilise emaga, kes kõigest hingest pingutab, et pojakesest „normaalset meest“ kasvatada. Kurbnaljakas „Don Juan“ võitis muu hulgas maailma suurima dokifestivali IDFA peapreemia ja parima dokumentaalfilmi auhinna Göteborgi festivalilt.

Samuti tasub vaadata filmi „Tuba“ (2015), mis oli üks möödunud aasta Oscari-magneteid (kandideeris neljale, võitis ühe, naisepeaosa eest), aga miskipärast Eesti kinolevisse ei jõudnudki. Emma Donoghue’ samanimelisel romaanil põhineva loo keskmes on viieaastane Jack ja tema ema, kes elavad hämaras pisikeses paigas nimega „Tuba“. Neid ühendab välismaailmaga vaid katuseaken. Poiss kasvab üha suuremaks ja tal tekib ümbritseva kohta üha enam küsimusi. Mis seal akna taga on? Miks nemad sinna ei pääse? Ja mida peaks ette võtma, et näha maailma väljaspool toa nelja inetut seina?

tARTuFF Tartus 1.–6. augustini.