Sarja kuuluvate mängufilmide tase on olnud mõnevõrra kõikuv, uue filmi kohta tahaksin ma küll valdavas osas kiidusõnu jagada, see on hästi õnnestunud, vaadatav ja mõnupakkuv nii Star Treki andunud fännidele kui ka neile, kes eelneva saagaga kursis ei ole ja lähevad seda vaatama kui eraldiseisvat filmi. Eelteadmised võivad olla, aga kui ka midagi eriti ei tea, siis filmi käigus saab ilma pikema üleseletamiseta põhilistest liinidest aru.

Võimalik, et Star Warsi andunud fännid valavad nüüd kibedaid pisaraid, sest ma usun, et isegi nemad peavad tunnistama, et uus Star Treki osa on peajagu üle möödunud aastal välja tulnud täispikast filmist Star Warsi saagas. Star Wars ja Star Trek on umbes nagu Tallinn ja Tartu, lõppematus vaidluses, kumb on parem. Ja kord jääb üks alla, teinekord teine, praegu on võit Star Treki poolel.

Püüan lühidalt jutustada filmi sisust, vaatamiselamust rikkumata. Kapten Kirk, tema meeskond ja tähelaev USS Enterprise jõuab kolmandal aastal oma viieaastasest missioonist föderatsiooni baasi. Viimased aastad on neil olnud rutiinsed, tundub, et tegeldud on peamiselt bürokraatliku poliitika ajamisega, mis on muutunud tüütuks, väikseid sekeldusi on, aga ei midagi põrutavat. Kirk on mentaalses kriisis, ta on hakanud kahtlema oma ametis, oma töö kasulikkuses, tal on lendamisest kõrini ja ta hing ihkab midagi muud. Baasis aga võetakse vastu hädakutsung, millele vastamiseks on kõige sobilikum just tema laev. Kirki karjäärimuutust lubatakse arutada pärast päästemissiooni, mis osutub aga õige ruttu hirmsaks hävinguks ja kaoks. Kes, kas ja kuidas sealt eluga pääseb, seda peate juba filmist vaatama.

Küll aga võib öelda, et kindlasti saate selles filmis võimsa muusikalise elamuse osaliseks, seal on küll tavapärast ulmefilmi helitausta trummide ja hüüdvate pasunatega, klassikalist filmiheli, kuid Beastie Boysi 2009. aasta loo Sabotage kasutamine on vaieldamatult fenomenaalne, kuigi sedasama lugu on juba Star Treki soundtrackis varem kasutatud 2009. aastal. Eelmises filmis, 2013. aastal oli Beastie Boys samuti esindatud, kuid teise looga (Body Movin'). Veel saab kuulda Rihanna uut laulu Sledgehammer. Filmi heliloojaks on taas Michael Giacchino, kes tegi ka eelmise filmi helitausta.

Tapatalgud on siin filmis kiired, verised ja halastamatud, mingit pikka läbirääkimist stiilis: ma-nüüd-tapan-su-ära-tee-oma-viimane-hingetõmme.... su-päevad-on-loetud-mõtle-oma-mõttetule elule.... jah-ma-nüüd-vajutan-päästikule... Sellist asja kibedas andmises ei ole, kui on küte, siis lõpuni. Mainitud teise ilma saatmisega venitamist kahjuks küll veidi esineb, aga see on juba üsna finaalis ja seal on asi andeksantav. Õiges märulimassistseenis sellise jamaga ei tegelda, need kaadrid on kohati sõna otseses mõttes pearinglust tekitavad, osekotti vast just kaasa võtma ei pea aga nõrgema taluvusega ja kergesti merehaigeks jäävad inimesed olgu hoiatatud.

Kõige nõrgem filmis on minu hinnangul seekord Dr. "Bones" McCoy rolli täitev Karl Urban, kes kannab oma dialoogi kohati ette nagu külateatri amatöör, võib jääda mulje, et ta on kas haige, purjus või relva ähvardusel kaamera ette sunnitud, ütlema teksti, mis on tema jaoks nii vastumeelne, et seda on raske õige emotsiooniga üle huulte kuuldavale tuua. Jah, dialoog on kohati selline nerdy, mingid killud, mis kõnetavad ilmselt vaid Star Treki tulihingelisi fänne, kuid ikkagi. Palun võta end kokku ja tee oma roll niimoodi ära, et vaataja sellest elamuse saaks, mitte ei jääks muljet, et sa teed mingit tüütut ja totrat haltuurat, mille tahad lihtsalt kiiresti kaelast ära saada, et pigem oma poolelioleva raamatu juurde naasta vms.

Üldiselt aga oli näitlejate ansambel tasemel, kedagi eriti esile tõsta ei taha, kuid rohkem karjuvalt viletsaid rolliesitusi ka silma ei hakanud. Zachary Quinto Spocki sollis on nunnu, Chris Pine kapten Kirkina peaks samuti olema paras südametemurdja, meestele peaks silmarõõmu ja südamevärinat tekitama Sofia Boutella võluva ja vinge Jaylahina, tema tegelaskuju pole küll mingi moosine minikleidis Uhura (Zoe Saldana), pigem on ta feministlik amatsoon, ulmeline unistuste naine vaprale mehele, kes ihkab oma kõrval näha võrdväärset partnerit, mitte vaid sensuaalset säärejooksu ja südamehelinat. Viimased pole muidugi ka sugugi pahad, aga minu sümpaatia kuulub pigem sellele kui naisi filmis näidatakse normaalselt riietunud endaga toimetulevaid inimesi (humanoide), mitte ei kujutata mukitud-lokitud ultraminis nukkudena (aga see on Star Treki traditsioon, Uhura puhul annan andeks).

Tavalised massistseenid, kus inimesed ja humanoidid peaksid olema niiöelda lõõgastunud olekus, mingis kohvikus või koosviibimisel, on endiselt nigelad. Jääb mulje, nagu oleks kaadritagune personal loteriid tõmmanud ja siis kaamera ette sätitud, kus nad tõmbuvad kohe krampi ja muutuvad puiseks ega sulandu sugugi massi ega mõju loomuliku ega lõõgastununa, vaid tekitavad küsimuse, et mida kuradit nad seal teevad, miks, kes nad sinna lasi? Aga noh, see võib olla lihtsalt ka minu kiiks, ega ma selle filmi kallal siiski oluliselt iriseda ei taha.

Eraldi peaks mainima Anton Yelchini tehtud rolli, mis jääb näitleja jaoks Star Treki saagas viimaseks, kuna näitleja sai väga õnnetult selle aasta juunikuus surma. Ta jäi omaenda auto alla oma kodu väravas. Tema rolliesitusi saab küll veel postuumselt näha mõnes hetkel järeltöötluses olevas filmis, kuid Star Treki Chekov jääb tema esituses viimaseks.

Stsenaarium on korralik, lool pikemalt peatuma jääda ei saa, muidu paljastaksin liiga palju sisu ja see näitabki ju seda, et lugu on olemas, see on pinget pakkuv ja märuli kohta üsna tihe. Motosõbrad saavad seal samuti vaatemängu, kapten Kirk demonstreerib seekord Freestyle MX oskusi. Igal juhul midagi uut tavapäraste kung-fu stiilis kakluste vahele. Efekti on seal kogu raha eest ja arvatavasti saab iga ulme või iga märulisõber sellest linaloost endale täiesti rahuldustpakkuva kui mitte lausa mitu korda kinno vaatamaminemise soovi mõõtu erutuse. Ma arvan, et lauspettumust ei tohiks kellelegi valmistada.

Kinodes alates: 22.07.2016