NO99 "Pööriöö uni". Vaim, ja mitte lihtsast liigist
Juba esimene lavaline võte annab rabava efekti. Keset saali, põranda tasapinnal asuva lava kohal on suur ringikujuline ekraan, mis annab pilti mõlemale poole. Aga tegu pole lihtsa ringi, vaid läätse meenutava ringiga, s.t pildi moonutus serva suunas aina kasvab, nii et sinna sattudes on näiteks dirigendikepp kõveram kui reaalajas. Inimeste nägudest ma ei räägigi, seda peab ise vaatama. Samuti on juba ERSO esimene etteaste mitte ainult kuulamis-, vaid ka vaatamisväärsus. Kui mängu tulevad näitlejad, läheb muidugi veel põnevamaks.
Sedavõrd võimsaid ja uudseid lahendusi pole Eesti teatris nähtud. Läätse või kera imiteeriv topeltekraan ning pärislaval salvestatava otsepildi transleerimine sellele on suur samm edasi ka novaatorliku „Mu naine vihastas” lavastusega võrreldes. Muidugi pole pildi moonutus tehnitsistlik eesmärk omaette. See teenib ideed luua Shakespeare’ile omane unenäolisuse ja muinasjutulisuse õhustik. Ja teenib täiega.
Teatri NO99 üks omapärasid on see, et mängigu näitleja nii esileküündivalt kui tahes, alati on ta on rakendatud temast veel mõõtmatult suurema universaalse idee ja/või esteetilise nõude käsutusse. Seetõttu mõjuvad näitlejad siin väiksematena kui teistes meie teatrites – muidugi optiliselt, mitte väärtuselt. Nad on kuningad, kes näivad etturitena. Sama mulje jätab ka NO40 „Pööriöö uni”, kus tehniliselt virtuooslikule ja originaalsele visuaalile lisandub Shakespeare’i võimas tunnetekujutus ja sõnamaagia. Viimased kaks pole kapitaalsetest kärbetest ja mõnest juurdepookest hoolimata midagi kaotanud. Vastupidi, hulga tegelaste väljajätmine ja teksti keskendumine nelja noore suhtedraamadele kontsentreerib konflikte äärmuseni.
Lavastatud sentimeetermõõdustikus
Neljast näitlejatööst saab rääkida ühiselt: Helena (Helena Pruuli), Hermia (Rea Lest), Demetrius (Jarmo Reha) ja Lysander (nähtud etenduses Simeoni Sundja). Neil on omavahel kogu aeg palju tegemist, kuid see tegevus põhineb üksnes kahel ajendil: armastus ja vihkamine. Nii saadakse ühest küljest naeruväärsed, teisalt eriti intensiivsed ekraanikujud. Oluline on seegi, et kõik neli pole veel väga tuntuks saanud, nii et suudavad jäägitult oma tegelasi edasi anda, segamata siirust ja vahetust mõnest telefonireklaamist või rämpsseriaalist mõjutatud auraga.
Kõigist kaalukatest muudatustest hoolimata jääb lavastus žanrilt täpselt Shakespeare’i lainele, romantiliseks komöödiaks. Olgugi et traditsioonilised naljamagnetid on kas välja jäetud (käsitöölised) või kärbitud üksnes teksti lugemiseni (Puck). Mõjuvalt kasutatakse üht koomika põhivormi: tegelaste käitumise ebaloogilisust. („Lõbus järg on meie lool: küll on narrust inimsool!”) Läbivalt tekitab elevust tegelaste vastuolu sisemise traagika ja formaalse üksnes enese imetlemisele suunatud kaamerasse mängimise vahel – viimast valdavalt suures või isegi ülisuures plaanis. Liiga tõsiseks ei luba meeleolul muutuda ka asjaolu, et enamik ekraanile jõudvat tegevust toimub pikali või poolpikali. Lavastajate suureks võiduks ja ametisaladuseks jääb see, et sisu ja vormi karjuv vastuolu ei häiri absoluutselt tükki kui kunstiliselt kindlat tervikut.
Lavastuse käigus muutub nii pildiliselt kui ka idee tasandil keskseks müüri kujund. See asub armastajate vahel, sinna tehakse pragusid. („Oh, suudle läbi müüriaugu mind!”) Aga mine võta kinni, millal praod müüri lõplikult murendavad, millal karm töömehekäsi need suleb.
„Pööriöö unenägu” mõjub veidi kelmikalt, NO99 eneseirooniana. Vormilise täiuse saavutamine, näitlejate allutamine esteetilisele printsiibile, rõhutatud elitaarsus – kõik see on tükis sedavõrd võimsalt ja eredalt esindatud, et oleks olnud täiesti õigustatud, kui Semper ja Ojasoo oleksid ka ise episoodiliselt laval mõne selfi teinud. Soovitavalt koos lõviga.
