Otsides kohti, kus ka naine on inimene

„Vannutatud neitsid” on perekonnadraama, mis käsitleb võimu ja vägivalda naiste seisukohalt.

Suvelavastus „Vannutatud neitsid” on häirimiseni eksitavalt raamistatud. Reklaamides rõhutatakse, et laval toimuvas võib näha paralleeli „fanaatilis-religioosse islamistliku radikalismiga”, avastseenis näidatakse looritatud pulmarüüs naist burkades kaaslaste kõrval ja ka lavastaja Madis Kalmet räägib Õhtulehele antud intervjuus konfliktist fundamentalistliku islamiga. Võiks arvata, et Venemaal sündinud ja praegu Ukrainas elava Oleg Mihailovi lugu tuletab meelde radikaalse islami pikka ajalugu Euroopas ning problematiseerib liiga lihtsat vastandust „liberaalsete” Euroopa väärtuste ja kuskilt mujalt pärineva fundamentalismi vahel.

Ent võta näpust. „Vannutatud neitsitel” pole islamiga mingi pistmist. See on lugu kristlikust perekonnast Tirana lähistel, kus perepea Keki (Kaie Mihkelson) terroriseerib oma naisperet ja muretseb oma suguvõsa järelkasvu pärast. Albaania tava (kanun) järgi tohivad ainult mehed majapidamist juhtida ja vanemate vara pärida. Ent mis saab perekonnast, kus mehed on kas tapetud või teovõimetud?

„Vannutatud neitsid” on feministlik tükk, sest käsitleb perekonnasisest võimu ja vägivalda naiste seisukohalt. Selles lavastuses pole ainsatki meesnäitlejat, ent seda reljeefsemalt tuleb esile naistevastase vägivalla süsteemne iseloom. „Vannutatud neitsites” ei ahista naisi mitte konkreetsed mehed, vaid religioon, kultuur, tavad ja ühiskondlik olukord, mis kõik on allutatud põhimõttele, et ainult mees saab olla suverään, et perekonda väljastpoolt ohustavatele vaenlastele tasutakse verega ja et perekonnas toimuv on osaliste eraasi.

Staar Mihkelson

Sealjuures ei ole Mihailovi tekst didaktiline. Ta valgustab ühtviisi nii perekonda hävitavat vägivallatsüklit kui ka põhjuseid, miks naised seda paratamatult kaotusega lõppevat mängu kaasa mängivad. Keskne konflikt peitubki selles, et kuigi perekonna säilitamise nimel paneb Keki toime üha rohkem vägivaldseid tegusid, ei suuda ükski naine talle vastu hakata või põgeneda. Pereema Teuta (Ülle Kaljuste) võib küll oma „venna” Keki raske käe all ägada, ent neid seob traagiline saatus ja teadmine, et Keki hirmuvalitsus võib olla küll muserdav, ent siiski parem kui välismaailma sõjajärgne kaos. Kui tüki kangelane, ratastooli aheldatud isepäine Liri (Riina Maidre) üritab oma ema veenda koos temaga põgenema ja omapäi üürikorteris uut elu alustama, vastab Teuta: „Mis teine [ajastu]? Kus? Maailma juhivad mehed. Nii oli ja nii jääb.”

„Vannutatud neitsid” esietendus mõni päev pärast seda, kui ühe teise teatri juht oli öelnud, et tema vägivallatsemine naisnäitleja kallal oli „eraasi, millele eelnes pikk areng”. Kas me saame veendunult väita, et Teutal polnud õigus?

See on tükk, kus pole ühtegi meesnäitlejat, ent kus seda reljeefsemalt tuleb esile naistevastase vägivalla süsteemne iseloom.

Seepärast ongi Kalmeti islamile viitav raamistus problemaatiline. Perekonnavägivald, veritasu ja traditsioonidega õigustatud hirmuvalitsus ei ole midagi „võõrast”, mis toimub kuskil mujal. Mihailov oleks vabalt võinud lasta sündmustikul aset leida muslimiperes, ent Mihailov tegi Kekist kristlase. Sellel on kriitiline tähtsus, sest see sunnib meid peeglisse vaatama ja mõistma, et igasugune traditsioon, mis kehtestab korda ja annab inimesteüleseid reegleid, kehtestab ka võimu ja vägivalda. See on pinge, mis on meis kõigis, seda ei saa lahendada ebamugava osa muslimitele või teistele „võõrastele” ülekandmisega.

Kui välja arvata see põhimõtteline väärsamm, on Kalmeti lavastus üsna tavapärane. Mihailovi suurepärane tekst jääb kuue naisnäitleja kanda ja seda tour de force’i tasub vaadata. Iga tegelane on mitmeplaaniline: ratastoolis Liri on ühtaegu kibestunud, südikas ja lapselik; Ülle Kaljuste mängib perfektselt välja pereema Teuta konfliktsed lojaalsused venna Keki ja kannatuste ohvriks langenud laste vahel.

Ainsana jääb veidi üheplaaniliseks pruut Rozafa (Inga Salurand), kelle rollilahendus jääb iseka pihvi raamidesse. Lavastuse staar on Kaie Mihkelson, kelle onu Keki annab lavastuse pealkirjale tähenduse. „Vannutatud neitsid” tuletab meelde, et tähelepaneku, mida tavaliselt omistatakse Simone de Beauvoirile ja lääne feminismile, jagasid „traditsioonilised ühiskonnad” lahti juba aastasadade eest: meheks ei sünnita, meheks saadakse.

„Vannutatud neitsid”

R.A.A.A.M.

Autor: Oleg Mihailov

Lavastaja: Madis Kalmet

Mängivad: Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi,

Inga Salurand

Maailma esietendus 11. juunil Telliskivi Loomelinnaku kollasa saalis