„Viiuldaja katusel”. Kui omast saab võõras
Hiljuti vestlesin sõbraga, kes väitis vankumatult, et muusikal on kohutav žanr. Püüdsin teda märgatavate tulemusteta veenda selles, et olemuselt halba žanrit ei ole olemas – kõik sõltub teostusest. „Viiuldaja katusel” esietendusel mõtlesin, kas see võiks olla muusikal, mis sõbra ümber veenaks.
Algmaterjal pakub ilmselgeid võimalusi olla aktuaalne läbi kümnendite. Meenutagem: juttu on Anatevka külas elavast juudi perekonnast, kus pereisa Tevje peab toime tulema teadmisega, et tema viiest tütrest kolm vanemat ei hooli traditsioonidest, on üleüldse igavesed radikaalid ja tahavad abielluda armastusest. Vanemate vaatepunktist tundub iga uus partii üha hullem. Samal ajal kui perekonnas toimuvas kajab vastu aja muutumine, leiavad aset ka tervet Anatevkat puudutavad muutused. Tsaari ukaas sunnib juudid kodust lahkuma. Päris palju sellist, mida korraga vastu võtta ja millega kohaneda.
Kui Georg Malvius 1989. aastal „Viiuldaja katusel” Estonias esimest korda lavale tõi, oli see suursündmus. Lugu väikese rahva püsimajäämisest suurriigi rõhumise kiuste kõnetas. Nüüd on teine aeg, lugu on saanud teise varjundi, aga jäänud endiselt aktuaalseks. Paraku, peaks ehk lisama.
Malmsteni jõuline Tevje
Muidugi, lavastus on täis imeilusaid laule ja lõbusaid dialooge, ent küllap oleks raiskamine jälgida ainult seda külge. „Mu sõnum on, et me ei tohi sundida inimesi lahkuma oma kodudest, lahti ütlema oma eludest, lähedastest, kultuurist, kiskuma kodumaalt lahti oma juured,” on Georg Malvius öelnud. Ei ole keeruline vedada muusikalist, mille libreto räägib 20. sajandi alguses toimunust, ilmselget paralleeli praeguse põgenike olukorraga. Võib tunduda, et selle teema kõik nurgad on juba läbi käidud. Ometi kipume vist tihtilugu unustama, et inimesed, kes on ühe riigi seisukohalt sisserändajad, on selleks kõigepealt sunnitud teisest riigist, oma kodumaalt välja rändama.
Helgi Sallo, kes omal ajal säras Golde osas (tähendab, oletan juttude põhjal, et säras, ma ise olin siis kaheaastane), on nüüd kosjamoori rollis niisugune, et energia jõuab ka saali tagumisse nurka ja pisar – peamiselt naerust – vägisi silma hiilib.
Sobib muusikalisõbrale
Muidu on ikka natuke tegemist klassikalise Eesti muusikalivärgiga. Näib, et suurepäraseid lauljaid ja suurepäraseid näitlejaid jagub, aga neid, kes end mõlemana koduselt tunneksid, jääb terve lava täitmiseks justkui pisut väheks. Ent on nagu on ja üldiselt on ikka hästi. Pealegi, muusikal on žanr, mis võimaldab mõndagi keerulist ja rasket teemat käsitleda meelelahutuse kergesti seeditavas vormis. Minu muusikalivaenulikku sõpra selle muusikali tervikteostus ilmselt ümber ei veenaks. Ent inimeselt, kellel selliseid sümptomeid ei ole, ei röövi „Viiuldaja katusel” kolme tundi elust, vaid pigem pakub neile sisu.