Ei ole keeruline vedada muusikalist ilmselget paralleeli praeguse põgenike olukorraga.

Algmaterjal pakub ilmselgeid võimalusi olla aktuaalne läbi kümnendite. Meenutagem: juttu on Anatevka külas elavast juudi perekonnast, kus pereisa Tevje peab toime tulema teadmisega, et tema viiest tütrest kolm vanemat ei hooli traditsioonidest, on üleüldse igavesed radikaalid ja tahavad abielluda armastusest. Vanemate vaatepunktist tundub iga uus partii üha hullem. Samal ajal kui perekonnas toimuvas kajab vastu aja muutumine, leiavad aset ka tervet Anatevkat puudutavad muutused. Tsaari ukaas sunnib juudid kodust lahkuma. Päris palju sellist, mida korraga vastu võtta ja millega kohaneda.

Kui Georg Malvius 1989. aastal „Viiuldaja katusel” Estonias esimest korda lavale tõi, oli see suursündmus. Lugu väikese rahva püsimajäämisest suurriigi rõhumise kiuste kõnetas. Nüüd on teine aeg, lugu on saanud teise varjundi, aga jäänud endiselt aktuaalseks. Paraku, peaks ehk lisama.

Malmsteni jõuline Tevje

Muidugi, lavastus on täis imeilusaid laule ja lõbusaid dialooge, ent küllap oleks raiskamine jälgida ainult seda külge. „Mu sõnum on, et me ei tohi sundida inimesi lahkuma oma kodudest, lahti ütlema oma eludest, lähedastest, kultuurist, kiskuma kodumaalt lahti oma juured,” on Georg Malvius öelnud. Ei ole keeruline vedada muusikalist, mille libreto räägib 20. sajandi alguses toimunust, ilmselget paralleeli praeguse põgenike olukorraga. Võib tunduda, et selle teema kõik nurgad on juba läbi käidud. Ometi kipume vist tihtilugu unustama, et inimesed, kes on ühe riigi seisukohalt sisserändajad, on selleks kõigepealt sunnitud teisest riigist, oma kodumaalt välja rändama.

Inimeste arvustamine nende usutunnistuse, mitte isiksuse tõttu – kas ei kõla see mitte tuttavalt?
„Viiuldajas katusel” tuleb oma ja võõra vastandus hästi esile Fedka tegelaskuju kaudu. Tevje keskmise tütre Chava kristlasest peigmees osutab sellele, et diskrimineerimine ei käi ainult ühtepidi. Kristlased kiusavad taga juute, kuid juudi kogukond omakorda keeldub omaks võtmast kristlast. Põhjuseks teod, mille kordasaatjad jagavad ehk küll Fedkaga sama religiooni, ent mitte põhimõtteid. Inimeste arvustamine nende usutunnistuse, mitte isiksuse tõttu – kas ei kõla see tuttavalt? Võib-olla meenutab midagi seegi, kuidas Anatevka elanikud oma kodudest eemale kõnnivad?
Need mõtted ei jõuaks publikuni mõjuvate näitlejatöödeta. Lauluhäältest jääb väheks, ehkki muusika on üks mõjusamaid tunnete mõjutajaid. Mait Malmsten on mõistagi loonud palju väga tugevaid rolle. Pean tunnistama: mõnikord on ähmaselt tundunud, et eri etendustes ja filmides on see ühtlasi olnud üks ja seesama roll. Ei teagi, kas silm on vahepeal teravamaks või töntsimaks muutunud, aga tema Tevje tegelaskuju on erakordselt jõuline. Malmsten on tekstis sisalduvat (juudi) huumorit, arukust, mõistmist, jonnakust ning traditsioonide ja uuenduste vahelisi kompromisse doseerinud niimoodi, et iga muu variant näib mõeldamatu. Evelin Võigemast teravkeelse Goldena toob usutavalt esile selle kindla toe, mille najal perekond tegelikult hakkama saab, samal ajal kui perepea Jumalaga monoloogi vormis dialooge peab.
Kosjamoor Helgi Sallo kehastuses püüab juba aegsasti Tevje noorimatele tütardele kosilased leida.

Helgi Sallo, kes omal ajal säras Golde osas (tähendab, oletan juttude põhjal, et säras, ma ise olin siis kaheaastane), on nüüd kosjamoori rollis niisugune, et energia jõuab ka saali tagumisse nurka ja pisar – peamiselt naerust – vägisi silma hiilib.

Sobib muusikalisõbrale

Muidu on ikka natuke tegemist klassikalise Eesti muusikalivärgiga. Näib, et suurepäraseid lauljaid ja suurepäraseid näitlejaid jagub, aga neid, kes end mõlemana koduselt tunneksid, jääb terve lava täitmiseks justkui pisut väheks. Ent on nagu on ja üldiselt on ikka hästi. Pealegi, muusikal on žanr, mis võimaldab mõndagi keerulist ja rasket teemat käsitleda meelelahutuse kergesti seeditavas vormis. Minu muusikalivaenulikku sõpra selle muusikali tervikteostus ilmselt ümber ei veenaks. Ent inimeselt, kellel selliseid sümptomeid ei ole, ei röövi „Viiuldaja katusel” kolme tundi elust, vaid pigem pakub neile sisu.

Muusikal

Libreto: Joseph Stein

Muusika: Jerry Bock

Lavastaja: Georg Malvius

Osades: Mait Malmsten, Evelin Võigemast, Helgi Sallo, René Soom, Mati Vaikmaa, Kadri Kipper, Kaia Oidekivi jt

Esietendus rahvusooperis Estonia 3. juunil 2016