Et teekond oleks pikk ja sujuv



Eve Kallaste
Eve KallastePriit Simson

Mõnikord on nii, et terve nädal pea valutab, aga ma ei ravi seda kuidagi. Või olen tuult saanud ja närvivalu vaevab, aga ma ei võta sellegi vastu midagi ette. Ja tegemata on nii gripi- kui ka puugivaktsiinid. Ma pole rohtude ega vaktsiini vastu, kaugel sellest. Mulle lihtsalt ei meeldi mõte endast kui haigest inimesest. Kui mingi tõbi hakkabki külge, siis lihtsalt ignoreerin seda.

Olen tähele pannud, et enamasti saabki kõik korda, sest organismil on hämmastav võime ennast uuendada, taaskäivitust teha ja oludega kohaneda. Ajutine kehv enesetunne lähebki ju tavaliselt ise üle. Tean, et selline suhtumine on päris rumal. Ma pole oma jabura suhtumisega mingi erand. Meie seas on palju inimesi, kes peavad oma tervist iseenesestmõistetavaks.

Kui rääkisin maaelu entusiasti Heidi Hansoga sellest, kuidas pärast puugihammustust tervis teda tasapisi, kuid järjekindlalt hülgas ja lõputu väsimus maad võttis, hakkasin oma suhtumist ümber kujundama. Ei maksa alati naiivselt loota, et kehv enesetunne läheb ise üle. Ajame oma nõrkustunde tihti kevadväsimuse või päikesepuuduse kraesse, kuid paljud tõved tekitavadki arvamuse, et oleme lihtsalt ületöötanud (ja enamasti olemegi), külma saanud, väikese viiruse küüsis vms. Aga selle varjus teeb haigus laastamistööd.

Oma organismi tuleks rohkem aidata – teda kuulata, tähele panna, tõlgendada ja toetada. Ega meil pole (vähemalt lähikümnenditel) muud elujõu akut võtta, nii et olemasolev tasub töökorras hoida. Enne reisileminekut teeme autole hoolduse, et teekonnal ootamatuste eest kaitstud olla. Sedasama oskust oma mootorit kuulata ja ennetavat hooldust teha oleks meil endilgi vaja. Siis sõidame sujuvamalt ja kaugemale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare