Kellakeeramise hullus ehk Üle sajandivanusel vaidlusel ei paista lõppu

Järgmisel pühapäeval, 27. märtsil läheb Eesti üle suveajale, seega tuleb kell ööl vastu pühapäeva tunni võrra edasi keerata. See tähendab, et kaotame uneajast taas tunnikese, mille tagasisaamist tuleb oodata sügiseni.

Kellakeeramise üle on vaieldud vähemalt Esimesest maailmasõjast alates. Igal aastal ilmub suveajale üle minevate riikide ajakirjanduses rohkelt artikleid, milles enamasti viidatakse kellakeeramise tervist kahjustavale mõjule. Enamasti meenu- tab iga artikkel ka ameeriklase Benjamin Franklini 1784. aasta esseed, millest kellakeeramise idee väidatavalt alguse sai. Põhjalikumad artiklid mainivad ka Suurbritannia päritolu George Hudsonit, kes soovis ka pärast tööpäeva rohkem päevavalgust nautida ja esitas 1895. aastal Uus-Meremaal ettepaneku nihutada suvel kellaaega kahe tunni võrra. Samuti ei jäeta üheski artiklis mainimata, et suveaja kasutuselevõtt tõusis tõsisemalt päevakorda nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, kui energia säästmine oli kaalukas argument.

Peale ajakirjanduse on kellakeeramine erakordselt palju ainest pakkunud ka teadlastele. Laias laastus jagunevad teadustööde teemad kaheks: kellakeeramise seos energia säästmise või tervisega. Kui suurte sõdade ajal võis energia kokkuhoid olla inimeste tervisest tähtsam, siis tänapäeval pööratakse rohkem tähelepanu just tervisele. Seega teemegi ülevaate maailmas viimastel aastatel avaldatud uuringutest, kus on otsitud kellakeeramisest tingitud ajanihke ja tervisenäitajate seoseid. Etterutates võib öelda, et eri uuringud jõuavad erinevatele järeldustele. Seega ongi keeruline öelda, kas pidev pahameel on põhjendatud ja kellakeeramine tuleks lõpetada.