Ravimiuuringutes osalejad rikkaks ei saa, ainult tasuta kõhutäie
Eesti ravimiamet saab keskmiselt 70 kliinilise uuringu alustamise taotlust aastas ja jääb selle arvuga Euroopas väiksemate tegijate hulka. Eestis teevad ravimiuuringuid peamiselt suuremad haiglad, kuid Tallinna kesklinna Pärna tänaval asub ka ainsana ainult ravimiuuringutele spetsialiseerunud kliinik, kus iga nädal otsib enda hädadele leevendust ja aitab uusi ravimeid välja töötada üle 80 vabatahtliku haige.
Ravimiuuringuid ümbritseb palju küsimusi ja salapära. Ka ravimiuuringuid korraldavad arstid naljatavad, et tegelikult on tegemist inimkatsetega, mistõttu võivad need inimeste seas eelarvamusi tekitada. Lükkame neist mõne ümber.
Pärna kliiniku juhataja doktor Ivo Valteri sõnul ei too inimesi uuringutes osalema mitte omakasu või tasuta ravimid, vaid peamiselt missioonitunne ja soov olla osa millegi uue väljatöötamises. Sellest saadav võimalik leevendus oma probleemile on kindlasti väike boonus.
Kliinikus on ravimiuuringud kestnud juba 14 aastat. Selle aja jooksul uuritud ravimitest on apteekidesse jõudnud või kohe jõudmas kuus uut ravimit. Uuringuid on tehtud ligi 60. „Meil on läinud väga hästi. See on tohutult väike arv, aga see on tegelikult väga hea protsent,” rääkis dr Valter. Ta kinnitas, et ravimiuuringute puhul ei peagi igale arendusele uus müügile jõudev ravim järgnema.
Ühe ravimi nii kaugele jõudmiseks kulub tohutu hulk aega ja ressurssi. Uuringud sõltuvad enim just vabatahtlike panusest. Keskmiselt käib nädala jooksul kliinikust läbi ligi 80 inimest, aga tõi dr Valter näite ka ühest viimatisest uuringust, milles osaleb üle 27 000 inimese kogu maailmast.
Sellise hulga nii-öelda katsealuste kokku saamine ei pruugi Eestis kuigi kerge olla. Dr Valteri sõnul ei tule inimestel esimene samm ehk enda uuringutel osalemiseks välja pakkumine lihtsalt. „Huvi tekkimine ja jõudmine mõtteni, et ma võiksin osaleda, ma võiksin olla seal vajalik, võtab aega,” kirjeldas ta. Tõuke otsuseni jõudmiseks annab tihti inimeste seas leviv jutt, et keegi on juba osalenud ja sellest kasu saanud. „Teine asi on see, kui on mingi kaebus või haigus nagu osteoporoos, millele ei ole head ravi. See on veel olulisem koht, kus inimesed otsivad midagi uut, lahendust,” selgitas Valter.
Uuringule registreerinu läbib kliiniku neljal korrusel väga põhjaliku tervisekontrolli alates vereproovist kuni radioloogiliste mõõtmiseni. Aega kulub selleks sõltuvalt uurimisjärgust tund kuni kolm. Uuringule peab minema tühja kõhuga. „Seetõttu me neile kerget hommikueinet pakume, see on vähim tänu, mida me anda saame,” paljastas dr Valter ainsa tasu, mida uuringus osaleja peale võimaliku ravi saab. Sellest hoolimata jõuab kliinikusse inimesi igast Eesti otsast, huvi korral tullakse kohale isegi Valgast.
Kuigi esmapilgul võib ravimiuuringus osalemine tunduda lotovõiduna: täielik tervisekontroll, tasuta ravimid ja leevendus, rõhutab dr Valter, et kõik ei ole siiski nii mustvalge. Uuringus osalemine nõuab tihedat kohapeal käimist ega garanteeri ravi. „Seda rõhutame me kohe alguses, et kuna ravimid on alles väljatöötamisel, ei tea me iialgi, kas need üldse toimivad, ja et on ka erinevad ohud,” rääkis dr Valter. Kõiki ohte üritatakse aga uuringute planeerimisel minimaliseerida. Osas uuringutes jagatakse platseeboravimeid ehk neid, millel efekti ei olegi. See on uuringu seiskohalt oluline, et ravimi toimeainete esile toomisel oleks võrdlusmoment.
Tegelikult on iga ravim ikkagi definitsiooni järgi mürk ja igal ravimil on kõrvaltoimed.
Ohuks peetakse väljatöötamise ja uuringute järgus olevate ravimite võimalikke kõrvalmõjusid. Enne uuringute alustamist tutvustatakse inimestele võimalike kõrvaltoimete nimekirja, mille peale paljud ära ehmatavad. „Tegelikult on iga ravim ikkagi definitsiooni järgi mürk ja igal ravimil on kõrvaltoimed, väga vähe on arstimeid, mis on väga head ja üliefektiivsed ja kellelgi kõrvaltoimeid ei ole,” selgitas dr Valter. Ta lisas, et alati on inimestel võimalik ravimiuuring ka katkestada. See on aga lausa kohustuslik, kui uuringu käigus ilmnevad uuringuravimi tõsised kõrvaltoimed, näiteks allergiline reaktsioon.
Kliiniku 22 töötajat proovivad anda endast parima, et selekteerida välja need, kelle panus oleks uuringutele kuluva aja ja võimalike mõjudega kõige rohkem vastavuses. „Kui inimene jätab tööle minemata, tuleb siia ja sellest ei ole mingit kasu, siis ta võib end tunda petetuna, aga me ei soovi, et selline olukord üldse tekikski,” selgitas dr Valter. Tema sõnul peavad inimesed mõistma, et ravimiuuringutel osalejatele ei saa midagi kindlat lubada. „Uus, alles katsetatav ravim ei ole ju tõestatud toimega,” lisas ta.
Seda kummalisem võib tunduda, et inimesed soovivad panustada niivõrd palju energiat ainult tasuta analüüside ja võimaliku, hüpoteetilise abi eest. Kliinik jagab aga rõõmuga ka edulugusid. 2004. aastal alustati reumatoidartriidi ehk hulgiliigesepõletiku bioleegilise ravimi uuringuga. See osutus tõhusaks ja ravim on jõudnud ka apteekidesse. „Need inimesed, tänu sellele, et nad osalesid ravimiuuringus, saavad tänaseni seda ravimit, mis nende haiguse kontrolli all hoiab, jätku-uuringu raames tasuta edasi,” selgitas dr Valter. Kliiniku juhi sõnul ei ole see küll päris igapäevane nähtus, kuid põhimõtteliselt on tegemist rahvusvahelises kokkuleppes nimetatud hea tavaga.
II ja III faasi uuringud (vaata kõrvallugu), millega Pärna kliinik tegeleb, ongi üldise kokkuleppe alusel täielikult vabatahtlikud ja inimesed osalemise eest raha ei saa. „Meie oleme oma majas tasunud kompensiatsiooni inimestele, kes annavad luu biopsia, mida neile endale ja ka haiguse otseseks raviks vaja ei ole, aga kust me saame väga vajalikku ja täpset informatsiooni,” nimetas dr Valter erijuhtumi.
Tema sõnul on kliinikus võimalus maksta väärilist palka ja keegi pole pidanud välismaale tööle minema.
Ta ei peljanud ka tunnistada, et ravimitööstus on üks maailmamajanduse juhtivaid alustalasid. Tema sõnul on ka kliinikus tänu rahvusvahelisusele võimalus maksta väärilist palka, mis on hoidnud vajalike professionaalsete oskustega inimesed Eestis ja keegi pole pidanud veel palga pärast välismaale tööle minema.
„Üks asi on majanduslik dimensioon, teine asi on uurimise töö lahingu eesjoon. Sealt tuleb palju teadmist ja mõttetööd. See harib ja on võimalus katsetada midagi uut. See on palju positiivsem kui see rahaline osa.”
Seetõttu leiabki ta, et unistama peaks suurelt ja Eesti peaks hakkama ka ise uusi ravimeid välja töötama. „Ühe molekuli leidmine ja arendamine võib kogu Eesti pensionifondi täita vajaliku tuluga ja see ei ole nali,” rääkis ta.
Dr Valteri hinnangul ei seisa see aga kindlasti pelgalt raha taga. „Mulle tundub, et me veel ei julge nii kõrgelt lennata, kui vaja oleks. Vajame veel aega, kogemusi ja küpsemist, aga eesmärk peaks selgelt sinna olema” selgitas ta.
Seniks loodab ta, et Eesti ühiskond hakkab ravimiuuringuid ja neis osalejate vaeva rohkem mõistma ja see ei ole enam tabuteema. „Vabatahtlike panus on uskumatu ja väärib austust” sõnas ta ja rõhutas taas, et see on peamiselt tingitud inimeste soovist osaleda millegi uue välja töötamisel, millest on kasu ka järgnevate põlvede jaoks. „Uusi, efektiivsemaid ja kättesaadavamaid ravimeid soovime me varem või hiljem tarvitada kõik.”
