Hetkest, mil kõrvalteelt peateele „Anna teed” märki eiranud sõiduauto jalgrattal liikunud Teale külje pealt otsa sõitis, ei mäleta ta midagi. Esimene mälupilt pärineb tartlannal hoopis haiglast.

„Tõenäoliselt lohistas auto mind mööda teed ka kaasa,” räägib Tea, tuginedes õnnetust pealt näinud inimeste kirjeldusele ja veebis nähtud fotole. Vigastused olid väga tõsised vasaku abaluu killustunud murd, vasaku oimuluu murd ning vasakul peapoolel tekkis ajukesta ja kolju vahele hematoom.

„Käsi kaelas tundus esialgu väike asi,” märgib Tea, sest peatraumast tingitud vigastused võinuks väga saatuslikeks kujuneda. Õnneks paranes ta peavigastustest üllatavalt kiiresti ja kokkupõrkest taastumisel on enim tulnud vaeva näha hoopis käega.

Mõni nädal pärast juhtunut hakkas naine juba jõudumööda trenni tegema: taastusravis võimlema, kõndima, jooksma ja ujuma. „Ujuma läksin üsna kohe, kui silmavaade selgemaks muutus,” sõnab Tea ja lisab, et kunagisest ujumis-trennist oli tublisti kasu, sest oli õppinud ühe käega ujuma.

Muu ei aita kui trenn

Kuigi murdunud abaluu põhjustas Teale pikalt valu, tundus sügisel siiski kõik hästi olevat. Pärast neljakuist haiguslehte läks ta tööle tagasi. Novembris maha sadanud lumi meelitas kohe ka suusarajale. Paraku jäi sõit lühikeseks, sest pärast kümneminutilist suusatamist jäid õlalihased täiesti tuimaks. „Aga mul oli eesmärk Worldloppeti sarjale minna. Plaanisin veebruari lõpus Poola maratoni läbi sõita, aga kuidas sa lähed, kui käsi neljatunniseid sõite teha ei lase,” räägib Tea. Tema elus oli see niisugune moment, kus tal patsiendina olnuks vaja arstidelt kiiresti nõu küsida, kuid sporditrauma ortopeedile vabanes esimene aeg alles jaanuari teises pooles.

Kompuuteruuringu pildilt paistis justkui kaks kaljut, mille vahel haigutas sügav lõhe.

Vastuse sai ta hoopis EMO vastutulelikult valveortopeedilt kompuuteruuringu põhjal. „Abaluu on endiselt katki, armistunud kude on ainult päris suure luu vahel. Pildilt paistis justkui kaks kaljut, mille vahel haigutas sügav lõhe,” kirjeldab Tea. „Killustunud luu on kogu vasakut abaluud katva suure lihase vahel ekslemas, mis teebki valu.”

Esialgu nõustus Tea ise ka, et ongi sunnitud valu tõttu maratoni vahele jätma. Siiski püsis temas optimism ning soov enesele tõestada, et ka suusatades võiks olukord paraneda, sest ujudes kroolimiseni ja saalitreeningul lõuatõmmeteni jõudis ta samuti tasapisi treenides. Jaanuaris taas ortopeedil käies selguski, et muud varianti kui treenida tal tegelikult polegi. Killustunud luud operatsiooniga liita on riskantne – see lõhuks lihase ja olukord võib pärast lõikust veelgi hullem olla, sest lihase taastamine oleks tunduvalt keerulisem. Arst soovitas Teal üksnes lihase treenimisega olukorda parandada, et luu nõrkust kompenseeriks tugev lihas.

Suur väljakutse

„See oli mulle väljakutse, täiesti omanäoline. Mitte nagu spordis, vaid midagi hoopis muud,” tõdeb Tea, et see väljakutse sai kulminatsiooni veebruari lõpus Poolas, kus ta tegigi kaasa 50-kilomeetrise maratoni. „Olin ju kirja pandud ja sellest loobumine oleks liiga kergelt alla andmine,” muheleb ta.

Maraton on naisel küll selja taga, aga päris endiseks ta käe seisukorda veel pidada ei saa. „Füsioterapeut ütleb, et mu käsi liigub normaalselt, aga võrreldes terve käega ei ole see samasugust jõudlust veel saavutanud,” ütleb Tea.

Tartu maratoni Kuubikule

Sportimine on aga tema elustiil ja sellest naine ei loobu. Ta kavatseb kaasa lüüa Tartu maratoni Kuubikul – kuuest Tartu maratoni üritusest koosneval sarjal, milles läheb arvesse nelja ürituse parim tulemus. Kuubik on uus üritus Tartu Nelikürituse asemel. Selle ürituse on Tea 2008. aastal ka võitnud. Tartu maraton jäi küll haige käe pärast vahele, kuid suvealadel püüab Tea konkureerida esikohtadele nelja ala kokkuvõttes pretendeerivate naistega.

Kui teispoolsuses ära käid, hindad elu rohkem. Sekundiga võib kõik muutuda.

Jalgrattaga polnud Tea kuni möödunud nädalavahetuseni pärast õnnetust veel sõitnudki. Esialgu ei saanud seda teha peatrauma tõttu. Ka juhtunu tekitas tõrkeid, kuid sel esmaspäeval sõitis Tea rattaga taas tööle.

Läbielatust on Tea õppinud eelkõige seda, et õnnetuste eest pole keegi kaitstud. Ja kui see on juhtunud, tuleb leida endas optimismi ja seada sihid, mille nimel tegutseda.

„Kui sa teispoolsuses ära käid, hindad elu märksa rohkem. Sekundiga võib kõik su elus muutuda ja see paneb elu hindama,” teab ta nüüd. Vimma avarii põhjustanud autojuhi peale naine ei kanna. „Kõik me võime eksida,” põhjendab Tea.