NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 16:18
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Teureetik" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 16:23
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Rr" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 16:41
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "teataja" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 17:00
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Vai Raiska" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 17:30
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Professorile" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 17:44
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Hr Mikita" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 17:55
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "dc" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
    23.09.2017 19:15
    Mõttetu väide on vastaandada mereäärseid eestlasi ja sisemaa metsade salapära austajaid...on ju tore, et selline väike maalapp,nagu Eesti, võib pakkuda nii paljut erinevat imetlemiseks, austamiseks ja nautimiseks.....Mis meresse puutub, siis meremehed suhtuvad meresse suure respekti ja austusega, sest see puhas ja võimas loodusjõud ei mõista nalja.....juba vanadel aegadel annetati ja palvetati mere stiihia poole.....lootuses selle meeletu jõu 'heatahtlikkusele', kui nii võib öelda....Loodusjõude on inimkond alati respekteerinud ja kartnud, kuni tänaseni....
    Kui kaasaegne lödapüksne ja kõikelubatavausega harjunud põlvkond lubab omale üleolekut loodusest, siis mingil hetkel Loodus taastab omale täieliku respekti ja austuse inimputukate poolselt......selles pole mingit kahtlust.....
    Minu lugupidamine Mikitale, kes püüab kaasinimeste silmi ja hinge avada mõistmaks Looduse suurust, imelisust ja jõudu....
    Antud kommentaaril on 1 registreeritud vastust ja 4 anonüümset vastust, mis on nähtavad anonüümsete kommentaaride kaustas
Anonüümne kommentaar
22.09.2017 19:31
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "Jaak" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
22.09.2017 19:53
Silmasin seda uudisenuppu ja lasin pilgu mehhaaniliselt mujale edasi. Siis hakkas sees veidi ärritama, ja otsisin uuesti üles, isegi ilma valehäbita, sest kes ikka teada saab, et ma vahel delfit kiibitsen, kuigi see on hullem kui Õhtuleht..., või pornosaite külastan? Ma ei oska oma kogemusi kuidagi joogaga võrrelda, kuna hoolimata pingutustest pole selleni kunagi jõudnud, aga mingit endale sarnast adekvaatset suhet loodusega olen leidnud vaid isegi väga harva heas kirjanduses või mõnes üksikus filmis - kõik muu on vaid: jaa mulle meeldib jooga, mulle meeldib loodus, aga lähme nüüd šoppama. Veidi utreeritud, aga nt Edmundi monoloog O'Neilli Pikas päevatees on see, mida mul on õnnestunud vahel kogeda. Ilma seente ja rabata.
22.09.2017 22:26
Viimased kümmekond aastat olen vältinud populaarseks kirjutatud rabaretki&seene(park)metsi. Mõnikord tahaks tõepoolest mingis mõttes PÄRISELT üksi olla. Sestap olen lihtsalt kulgenud kilomeetrite jagu metsakvartalite sügavusse. Ah jaa, üks oluline pragmaatiline põhjus oli vist veel- seeni ja pohli tahaks ka rahus korjata, selmet mõne digipildikasti pika toru või hipsteruitaja "loodusliku onni" otsa koperdada. Muideks, parimate seenemetsade iseloomulikuks tunnuseks on põdrakärbsed- sellised väikesed,tüütud, aga samas meie põlislaantele iseloomulikud olendid. Ma olen alati kahjutundega mõelnud, et metsast tulles tassin mingi järjekordse koguse õnnetuid imearmsaid satikaid endaga kaasa keskkonda, kus neil puuduvad elementaarsed võimalusedki ellujäämiseks ning paljunemiseks. Aga paraku on see nende endi instinktibaasist lähtuv EKSLIK valik- ükski neist ei ole intensiivpõllumajandusmaastikult minuga koos enam metsa tagasi sõitnud...
23.09.2017 09:34
MEIE kõik oleme ainult LOODUSE OSA ja sõltume 100%-lt suhtest loodusega.....Ilma looduseta saab inimkonnast tühi koht.....
Väga vanadest aegadest peale on kogu inimese elu, toimetulek ja ELLUJÄÄMINE on vaid tänu Looduse armulikkusele ja rikkalikkusele.....
Ainult tehiskeskkonnas elades mandub inimene füüsiliselt ja vaimselt, muutub elukaugeks ajudeta massiks, mida valitsevad uduideoloogiad ja südametunnistuseta ahnurid-manipulaatorid....
Puhast, teadlikku, sisemist Õnne, kui, sellist massiühiskonnas ei eksisteeri, see külg inimeses avaneb ainult kõikvõimsa Loodusega kontaktis olles ja kuuletudes tema seadustele.... Teflonist tehiskeskkond on õnne illusioon, mis hävib esimese tuulepuhanguga...
23.09.2017 10:57
Kahjuks või õnneks pääseb loodusse laiemalt vaid oma sõidukiga - ühistransport sõidab harva, väikelapsi-vanureid jalgrattale ei säti...
23.09.2017 13:29
On väheusutav, et Mikita metsa-jutu tulemusena, eesti mehed jätavad bordellid, seksiorjad, suitsud, viinad, õlled ja lähevad metsa seenele või soorabade matkaradadele, seepärast võib arvata, et tema jutu eesmärk võib olla provotseerida Putin`i venemaad okupeerima Eestit, et tuua eestlastele, kui ikka veel metsa-rahvale, kultuur, kristlikud väärtused, demokraatia!
23.09.2017 17:46
Mina laiendaks: Nagu arvuti mälu vajab värskendamiseks restarti või nagu inimesed mediteerivad (lülitavad end korraks välja; sedasama ka seksis, lõbustustes jms.)... Arvan, et mets ja raba mõjuvad inimesele nagu v ä g a t u g e v meditatsioon, aidates taagast vabaneda.
Ka jooga on teatud liiki mediteerimine.
24.09.2017 12:44
Lisan veel:
Mina usun Valdur Mikitast persoonloo teinud Eve Kallastet, et eestlane on metsa "poole" rahvas, sest sellist rahu, nagu annavad metsad, sood ja rabad (erinevalt rahututukstegevast merest näiteks) ei anna mitte miski.
Valdur Mikital on mingi eriline võime see nähtus lahti kirjutada, ...et mitte öelda, et hoopis oskus põimida elu üheks? Nagu ta ise ütleb (sh ka enda kohta?): "Eesti imeline eripära on äärmiselt tihe põimitus: ühe jalaga oleme kõik maal ja teisega linnas. Me saame endale lubada kaht elustiili. See meeldib mulle. Võimalus elada korraga unes ja ilmsi."

Kui heita pilk metsast lugusid kirjutava töömehe kätele, võib jääda sellesse uskuma. Kõik paistab olevat selles elus koos - maine ja taevane ühekorraga. Väljend "maine taevane" pärineb Mikita toimetatud Tartu Tähestikust.
24.09.2017 15:41
Lugu oli 10-sse!
Olen eakas ja elu poolt üsna räsitud ja oi kui väsinu.
Mul on lapselaps, kuue aastane hüperaktiivne ja käitumishäiretega. Mida iganes ma temaga ei proovinud, ükski asi teda ei rahustanud ega muutnud arukamaks , sõnakuulelikumaks.
Ja siis ma katsetasin puhtspontaanselt temani jõuda füüsilist õpetust rakendades.
Ei, mitte ihunuhtlust, vaid loodust. Loodust ilma noomimise, korralekutsumise või keelamiseta. Me hakkasime käima looduses (mere ääres ja metsades) kilomeetrite ja tundide viisi. Füüsilise koormuse sidusin teadmiste laiendamise ja õppimisega.
Poiss tunneb suure hulga taimi, mida pole veel algklasside õpikuski, metsast tassime välja kes korvis, kes kõhus, erinevaid metsasaadusi. Ja väikese palga saab ta siis, kui on suutnud kõhu kõrvalt ka liitri või kaks marju koguda.
Mis on muutunud?
Meie rüblikut ei tunne metsas äragi. Keelama peab teda vaid siis, kui ta rabamätaste vahelt pehmest sablast üritab jõhvikaid kätte saada. Ega ma sellele pehmele samblale isegi söanda astuda, aga luban tal kaugemale upitada, kui saab kinni hoida painduvast, elavast võsapuust ja kui ta on veendunud, et mätas tarna juurte all on tugev. Ise olen muidugi valmis temast kinni haarama.
Endast.
Autor väljendas oma mõtet äärmiselt täpselt. Loomulikult pole see rahu, mida metsast saad jooga, vaid ta nimetab seda pärismaiseks joogaks või meditatsiooniks.
Vaikus, rahu, ilu , liikumine, füüsiline jõud ja vabanemine tsivilisatsiooni lärmakaist hüvedest. Just see, mida vajasin, sest mu füüsilised jõuvarud on mitmekordselt suuremad ja maailma probleemid sumbuvad rabavaikusesse.

See on see, mille Jumal esialgselt inimesele elukeskkonnaks lõi. Loodus nimelt ja inimese suhe loodusega.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega