Hongkongi ülikooli füüsikaosakonna astronoom dr Jason Pun on valgusreostust uurinud juba ligi kümme aastat. Tema käest küsitakse pidevalt, kas ta on hull. „Hongkong peabki erevalge olema. Nad küsivad, miks ma räägin valgusest kui reostusest,” kirjeldas Pun inimeste reaktsiooni.

Hongkong on oma valgustatud ööde poolest kuulus: poodidel, kioskitel ja restoranidel põlevad neoonreklaamid ning linn särab kogu öö valgustatud pilvelõhkujate ja suurejooneliste kaubanduskeskuste tuledes. „Kui ma öösiti ärikeskustes ringi kõnnin, on valgus nii ere, et peaaegu tahaks päikeseprillid ette panna,” ütles Pun.

Tõepoolest, elame maailmas, kus linnad justkui peaksidki eredad olema. Uuringud aga näitavad, et liigne valgus võib tervist kahjustada. Üha vähem inimesi elab kohas, kus näeb öösiti veel tähti.

Tehisvalguse vaimustus on mõneti üllatav, eriti arvestades seda, kui hiljuti elekter tänavaid valgustama hakkas. Elektrilised tänavavalgustid ilmusid Euroopa pealinnadesse küll 1800-ndate keskpaigas, kuid tänavavalgustus sai tavapäraseks alles 20. sajandil.

Defitsiitne tähistaevas

Ei läinud kaua, kui tähistaeva vaade muutus ebaharilikuks. Maailma kõige valgusreostatuma linna tiitlit peakski kandma Hongkong, sest seda näitas Puni ja tema kolleegide uuring, milles mõõdeti nn öise taeva eredust.

„Püstitasime üle kogu linna 18 jaama. Neid oli kõiksugustes linnaosades, alustades ärilinnakust ja lõpetades elamurajoonidega kuni peaaegu maakohtadeni välja,” selgitas ta. Linnaosade öist valgust võrreldi rahvusvahelise astronoomia ühingu pakutud standarditega, mis näitavad, kui palju valgust oleks linnas tehisvalgustiteta. Uuringust selgus, et kõige rohkem valgustatud aladel oli valgust tuhat korda rohkem kui loomulikus olekus. „Kui sama uuringut teha teistes suurtes pealinnades, nagu Berliinis ja Viinis, küündiks tase umbes 100–200 lähedale,” lisas Pun.

Ehkki õhtune valgus on vajalik, peaks mõtlema, kus ja kui palju seda kasutada.

Sellest hoolimata tunneb Hongkong, nagu paljud teisedki linnad, oma valguskülluse üle hoopis uhkust. „Mida valgem, seda parem,” sõnas Pun. „Valgem näitab suuremat õitsengut. Hongkongi nimetatakse ka hommikumaade pärliks ja paljud inimesed võtavad seda kui uhkusesümbolit, mõtlemata, mida see valgus tegelikult tähendab,” lisas ta.

Tähenduse all mõtleb Pun terviseprobleeme. Temaga nõustub Harvardi ülikooli professor neuroteadlane Steven Lockley, kelle sõnul mõjutab öine ülevalgustus meie füsioloogiat päris palju. Lockley uurib valguse mõju inimesele – täpsemalt tähelepanelikkusele, unele ja melatoniini (ööpäevarütmi reguleeriv hormoon) tasemele.

Inimesed on välja arenenud 24 tunni pikkuses valguse-pimeduse tsüklis, mistõttu iga videvikule järgnev valgus on Lockley sõnul tegelikult ebaloomulik. „Kui pärast videvikku valgusega kokku puutume, päästab organism valla meie päevase rütmi, ajutegevus aktiveerub, südamerütm kiireneb ja kehatemperatuur tõuseb, samal ajal aeglustub aga melatoniini tootmine, mis aitab magama jääda,” selgitas ta.

Kas linlik eluviis on siis meie keha segadusse ajanud? Lockley täpsustas, et mitte niivõrd segadusse, kuivõrd pigem ajalisse nihkesse. „Mis juhtub, kui inimesed lähevad matkama? Kui sul ei ole elektrivalgust, lähed vahetult pärast päikesevalguse kadumist magama ja magad kauem.” Aga me ei lähe iga päev videviku tulles magama, seega kogeme hoopis midagi, mida Lockley nimetab minivormis lennuväsimuseks.

Paljud uuringud näitavad, kuidas päevarütmi sassiminek tegelikult inimesi mõjutab. Näiteks leiti vahetustega tööl käivaid inimesi uurides, et päevarütmi sassiminek võib olla seotud pahaloomuliste kasvajatega. Näiteks öösiti töötavatel naistel esines rinnavähki sagedamini kui neil, kellel oli normaalne tööaeg.

„Peaksime endalt küsima, kas me ikkagi vajame kõiki neid mugavusi, mis meie keskkonda valgusega reostavad,” rõhutas Lockley. „Kas me vajame ööpäev läbi avatud garaaže, supermarketeid ja 24/7 programmi pakkuvaid telereid? Veel 1997. aastal lõpetas BBC oma õhtuprogrammi hümniga ja pärast seda läksimegi magama.”

Öise tähistaeva säilimise eest võitleb astronoome ühendav organisatsioon Rahvusvaheline Tumeda Taeva Liit. Sinna kuuluv astronoom Scott Kardel rõhutab, et ka valguse puhul peab valitsema tasakaal: „Ehkki me vajame öösel turvalisuse huvides mõnetist valgust, peaksime mõtlema ka sellele, kui palju, kus ja kui kaua me seda kasutame.”

Kardel usub, et ülevalgustatus jätab meid ka nii mõnestki asjast ilma. „Meie esiisadel oli võimalik vaadata tähistaevast, mis on andnud lugematule hulgale inimestele inspiratsiooni kunstis, kirjanduses, religioonis, teaduses ja filosoofias.”

Muidugi ei ole mõeldav, et metropolid oleksid öösel kottpimedad, ent valgust saaks siiski vähendada. Kardeli sõnul on korralik välisvalgustus selline, mis säästab energiat, vähendab helkimist ja väldib olukordi, kus näiteks naabri elutoa tuli paistab otse sinu magamistuppa.

Pun soovitab nii vähendada valgustite arvu kui ka lühendada nende põlemisaega. Samuti tuleks kontrollida valgustevahelist vahemaad ja nende kaugust elupiirkondadest. „Seda on näiteks Hongkongis eriti keeruline teha, sest see on väga tihedalt asustatud linn,” ütleb ta. „Iga muutus peaks tulenema kogukonna püüust, mitte ainult valitsuse pealesunnitud otsusest,” märgib Pun.

Puudulikud seadused

Enamikus linnades pole valgust või selle ulatust reguleerivaid seadusi. Kardeli sõnul suureneb küll valgusreostust reguleerivaid seaduseid vastu võtnud linnade arv, ent enamasti on need pigem väiksemad linnad, kus probleem ei olegi tegelikult nii suur.

Siiski, ka üks suurlinn on üritanud oma öist pimedust veidi taastada, nimelt Los Angeles. Veidi aega tagasi asendati seal tänavavalgustid aprikoosivärvi tuledega ja sellest sai maailma suurim LED-tulede projekt. LED-tuled on valgust säästa soovivate linnade seas populaarsed: praegu liiguvad sinnapoole ka New York, Kopenhaagen ja Shanghai.

LED-tuled ei ole imeravim. „Nad on väga kontsentreeritud, suunates valgust täpselt sinna, kuhu vaja. Ja need sobivad palju paremini tuhmumispõhisele või liigutustundlikule tehnoloogiale. Samal ajal sisaldab enamik energiasäästlikke LED-tulesid märkimisväärset sinist valgust, mis taevast väga tugevalt valgustab,” põhjendab Kardel.

Lockley peab LED-tulesid nii probleemiks kui ka lahenduseks, sest nendega saab luua keerukamaid ja targemaid valgussüsteeme. „Sinisust annab parandada, sest saab luua LED-valgusteid, milles mängivad erinevad värvid – päeval aktiveerub üks värv ja öösel teine,” selgitas ta.

„Me ei pruugi veel olla nii kaugel, et linnadesse pandaks lihtsalt reguleeritavad tänavalambid, aga paljudes Suurbritannia asulates kasutatakse või katsetatakse juba lampe, mis ööseks valgust vähendavad. Hollandis ja Iirimaal katsetatakse ka liikumistundlikke tehnoloogiaid,” lisas Lockley.

© Guardian News & Media 2015

Kuidas üleliigsest valgusest hoiduda?

Kui valgust vaja ei ole, lülita lambid välja.
Veendu, et sise- ja välisvalgustid oleksid suunatud täpselt sinna, kuhu vaja, ja et valgustil oleks vari. Eelista laelampidele laua- ja põrandalampe.
Kasuta vähese võimsusega lambipirne.
Paigalda valgust reguleerivad lülitid.
Kasuta liikumissensorite või taimeritega välisvalgusteid, et tuli põleks ainult siis, kui vaja.
Kasuta pakse või täielikult pimendavaid kardinaid, et tuppa pääseks öösel võimalikult vähe valgust.
Innusta linnaisasid kasutama kontsentreeritud, väikse energiavajadusega lampe, sest ühiskondlikult kasutatavad alad ei pea valgustatuse poolest jalgpallistaadionitega võistlema.

Tähistaeva nägemiseks peab Tallinnast lahkuma

2012. aastal tehtud TTÜ uuringust selgus, et ootuspäraselt on Eesti enim valgusreostatud linnad Tallinn ja Tartu. Näiteks Viimsis pole lootustki looduslikku taevast näha. Selleks tuleb sõita mööda merd 15 kilomeetrit Soome poole, minna läände Pakri poolsaare tippu või itta iidsetele Muuksi kalmetele. Väikestest linnadest torkas silma Haapsalu, kus on saja elaniku kohta 19 tänavavalgustit. Uuringu autor Mart Mars kritiseeris tollal sealset öösiti valgustatud promenaadi, kust valgus levib merele. Valgusreostus mõjutab peale inimeste ka linde ja nahkhiiri.

1. juulist jõustuva seaduse kohaselt hakkab ka Eesti valgusreostusega täpsemalt tegelema. See tähendab, et kui näiteks kellegi tuppa paistab tehasest väga eredat valgust, on tal õigus pöörduda probleemi lahendamiseks kohaliku omavalitsuse poole.