148 plaani, 100 000 000 000 dollarit: üleilmne lapitekk peaks takistama kliima soojenemist üle kahe kraadi
Üks on suure, kõrgelt arenenud Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn, teine maailma suurima areneva riigi süda. Erinevad on ajalugu, kultuur, toit, inimesed, keel, peaaegu kõik.
Peaaegu, sest ühes on linnad sarnased. Kui proovida toredal tuulevaiksel sügisõhtul võtta ette väike jalutuskäik, tungib ninna ja silma kirbe autode heitgaasidest ja regiooni tööstuse suitsust tekkinud ja üle linna laotunud sudu. Vänged gaasid kleepuvad nahale, riietele ja muudavad taeva sinise asemel halliks.
Eestist tulnud külaliselt, kes on harjunud puhta õhu küllusega, nõuab õhureostuse unustamine mitu päeva, mille jooksul võib korduvalt imestada: kuidas on üks Euroopa tähtsamaid kultuurikeskusi niivõrd reostunud või kuidas hiinlased suudavad pikemalt vähe läbipaistvat õhku taluda?
Linnaelanike samalaadsed elukvaliteedi probleemid aitavad seletada, miks maailma riigid võivad lõpuks sõlmida kokkuleppe, millega enam-vähem kõik lubaksid teha endast oleneva, et piirata Maa atmosfääri edasist reostamist.
Päriselu osutus liiga keeruliseks
Esimene katse üleilmselt kliimamuutustele reageerida tehti 1997. aastal, kui ÜRO egiidi all sõlmiti nn Kyoto protokoll. Maailma teadusringkonnad olid väga elevil uutest leidudest, mis sidusid kliima soojenemise inimtegevusest õhku paisatava CO2-ga. Esialgu olid ka poliitikud entusiasmi täis. Kohe ja kiiresti sooviti astuda samme, et saastamist piirata.
Paberil loodi keerukas süsteem lubatavatest saastamise kogustest ehk kvootidest, millega sai omavahel kaubelda, ja meetmetest nagu metsa juurdekasvatamine jms.
Peaaegu ainuke paik maailmas, kus CO2 õhkupaiskamise vähendamisega süsteemselt tööle hakati, oli EL. Euroliidu liikmesriigid läksid lausa kaugemale, võttes omale eesmärgiks saastamist kokkulepitust veel rohkem vähendada. Muu hulgas käivitati kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteem, mille eesmärk oli saastavaid tööstusharusid tasahilju kulude kasvuga survestada.
Samal ajal jätkati igal aastal maailma toredates paikades toimuvatel ÜRO kliimakonverentsidel tuhandete delegaatide osavõtul üritusi globaalse ja kõiki osapooli rahuldava kliimakokkuleppe sõlmimiseks. Paraku tulemusteta. Kui hakkas kätte jõudma Kyoto protokolli kehtivusaja lõpp 2012. aastal, tehti enne seda katse Kopenhaagenis jätkulepe sõlmida, ent see lõppes erakordselt väljapaistva läbikukkumisega.
Poliitikute pidevalt läbi kukkuvate kõneluste taustal hakkas toimuma tähelepanuväärseid arenguid. Esimene puudutas kliimateadust, mille järjest täpsemaks muutuvad andmekogud ja uuringud osutasid aina kindlamale seosele õhku paisatavate kasvuhoonegaaside ja kliima soojenemise vahel.
Vabariiklaste blokeerimisele on vilistanud ka demokraadist president Barack Obama. Ta on saanud karmimaid reegleid kehtestada presidendi seadlustega, kongressist mööda minnes.
Liigutama on hakatud ka arengumaades, eriti Hiinas, kus keskvalitsus ei saa enam eitada linnade hulluks muutunud õhukvaliteeti. On aru saadud, et saastamist on vaja vähendada, mis lõpuks tähendab keskkonnasõbralikuma majanduse poole liikumist ja ühtlasi kliimamuutustega võitlemist.
Eksperimendi korras pandi ka Hiina suuremates linnades saaste vähendamiseks mõne aasta eest tööle oma kasvuhoonegaaside kauplemise süsteem. Alles äsja, 25. septembril tegi Hiina president Xi Jinping avalikuks, et süsteem muutub kahe aasta pärast üleriigiliseks.
Lootus on suurem kui varem
Endine arengumaade hoiak, et nad ei pea üldse pingutama, on kadumas. Merepinna tõus, ekstreemsemaks muutuvad loodusolud ja saastunud õhk on reaalsus, mida valitsused ei saa enam ignoreerida.
Kõrvuti selle arenguga võeti ka ÜRO kliimakonverentsidel uue üleilmse CO2 õhkupaiskamise vähendamise kokkuleppe saavutamiseks teine suund. Loobuti kõigile ühetaolise süsteemi ehitamise lootusest ja selle asemel otsustati, et lepe peaks koosnema riikide endi meetmetest. Üldise printsiibina peaksid riigid lähtuma teadlaste soovitusest, et maailma n-ö halvimast päästmiseks tuleks tagada, et globaalne keskmine temperatuur ei tõuse 2100. aastaks rohkem kui 2 °C.
Septembris esitasid 148 riiki oma rahvuslikud kasvuhoonegaaside vähendamiskavad. Praegu arvutavad eksperdid, millal nende plaanide alusel võiks inimeste õhkupaistava CO2 kogus tipneda ja vähenema hakata.
Ent ei Pariisis ega Pekingis malda halba õhku hingavad inimesed kauge ÜRO otsuseid oodata. Mõlemad linnad on asjad oma kätte võtnud. Pekingis ei kohta enam naljalt sisepõlemismootoriga mootorratast, sest linnavõim soosib elektrisõidukeid. Pariis katsetas äsja kesklinnas täiesti autovaba päeva ja täheldas lausa 40% puhtamat õhku. Tagasiteed vanade eluviiside juurde pole.