Laual on hapukapsas, kohupiim (ka hästi hapu), pisikesed koorega keedetud kartulid, õunapüree ning tee. Tänane hommikusöök. Kartuleid ma ei taha, sest siis peaks neid lusikavarrega koorima. Muid söögiriistu pole. Jääb siis üle kohupiim ja hapukapsas. Ohkan ja asun sööma. Ei ole kerge tee püha tõe poole.

Elan kloostris viis päeva. Mungad on minu vastu sõbralikud. Nende ainus tingimus on, et ma ei mainiks neid nimeliselt. Neile ei meeldi avalikult esineda.

Kloostri nimel võib rääkida nende ülem ehk namestnik (sõna-sõnalt tähendab see eesti keeles asemikku või asevalitsejat) arhimandriit Tihhon. Ta on pikk ja esinduslik mees, kes on väga hõivatud. Ta tuli  laupäeva hilisõhtul Peterburist, juhtis pühapäevast pidulikku liturgiat ning põrutas juba sama päeva õhtul mitmeks päevaks Saksamaale. Mul ei õnnestugi temaga kohtuda. Namestnik’ud on kloostris tavaliselt väga autoriteetsed isikud.

Lahked mungad on nõus rääkima peaaegu kõigest. (Loos edaspidi esinevad tsitaadid pärinevad kõik eri munkadelt, kui kõneleja nimi pole konkreetselt öeldud – J. P.) Näiteks spordist kloostris. Keelatud see pole. “Kogu meie elu käib õigeusu kaanonite järgi, aga siis, kui kaanoneid kirjutati, ei teadnud keegi midagi jalgpallist, spordist üldse.”

Mõni aasta tagasi mängisid noored mungad kloostri taga põllul iga nädal vutti, aga nüüd on tahtjaid liiga väheks jäänud. Mõni käib aeg-ajalt metsa all jooksmas. Mõni teeb oma kambris (mida kloostris nimetatakse kellia’ks) kätekõverdusi või tõmbab lõuga. Suvel käivad mungad ujumas.

“Ega siis vaimulik ei koosne ainult hingest, vaid ka kehast. Ütleme nii, et me nimetame seda rohkem kehakultuuriks kui spordiks.” Üks kloostri vendadest on isegi endine Läti meister kikkpoksis. Isa Aleksei näeb tõepoolest mõjus välja.

Füüsiliselt ei saa kloostrielanikud väga nõrgad olla juba sellepärast, et iga päev veedavad mungad püsti seistes tunde ja tunde jumalateenistustel. Seisan ise ühel päeval hommikul kolm tundi ja õhtul kolm tundi kirikus. Põlved on õhtul nii kibedad, nagu oleks vähemalt pool Tartu maratoni läbi sõitnud.

Elan kloostri juures asuvas palverändurite võõrastemajas. Seal saab tasuta ööbida. Ainus tingimus on, et pean nagu teisedki käima kloostris abiks. Mind määratakse abiks isa Varuhhi juurde leiba küpsetama.

Enamiku ajast küpsetame hoopis prosvora’sid. Need on väikesed küpsiste moodi saiakesed, mida kasutatakse õigeusu jumalateenistusel. Prosvora sümboliseerib Kristuse ihu ning teenistuse lõpus jagatakse neid kirikulistele.

Üle päeva teeme neid 2000 tükki. Kaheksa-üheksakesi tehes võtab see aega paar tundi. Minu ülesanne on tainast välja lõigatud saiakesi suurtele ahjuplaatidele panna. Ikka seitse tükki laiupidi ning 13 tükki pikkupidi.

Pisikestele pätsikestele lähevad peale veel tainast mütsikesed, millele pean vajutama risti kujutised. Lõpuks näevad prosvora’d välja nagu “seenemikud”.

Mul tuleb vist hästi välja, sest isa Varuhh lõõbib: “Vot võtame sul, Janis (millegipärast kutsub ta mind pidevalt lätipäraselt), passi ära. Hakkad siin meil pagarikojas tööle, hakkad kloostri kirjanikuks.”

Umbes poole tegemise pealt hakkavad mu kaaslased kõva häälega palveid lugema. Kahekaupa. See kuuluvat prosvora-tegemise juurde. See pole ju mingi tavalise kaku küpsetamine. Mina kui uskmatu olen palvete lugemisest vabastatud. Mungad suhtuvad minusse mõistvalt.

Isa Varuhh leegib nagu ahju-alune (andku kloostrielanikud mulle selle väljenduse eest andeks!). Teises kambris kerkib tal leivatainas ning osa leibasid on juba ahjus. Ta jookseb kahe koha vahet. Kokku kulub päevas 200 kilo jahu.

“Vahel pean tõusma kell neli hommikul, et omadega valmis jõuda,” räägib ta. “Aga hingele tahaks ju ka midagi, seega peab veel palvustel käia jõudma.” Iga päev isa Varuhh niimoodi tuld kandma ei pea. Vara peab tõusma siis, kui ta üle päeva leivataina hakkama paneb.

37-aastane isa Varuhh on pärit Siberist Omskist. Kloostrites on ta elanud juba 14 aastat. “Käisin mitu kloostrit läbi. Nii kui siin väravast sisse tulin, sain aru, et olen õigesse kohta sattunud,” räägib ta. Mungaks saamisel peab andma kolm olulist lubadust:  mitte koguma vara, olema kuulekas ning pidama karskust igas mõttes.

Rahast. Oma raha mungal põhimõtteliselt olla ei saa. Pühade puhul, umbes 15 korda aastas, annab kloostriülem munkadele nii-öelda taskuraha, mis on suurusjärgus 200–300 rubla (90–130 krooni). Kes tahab, see kogub ning ostab endale näiteks mobiiltelefoni. See pole kloostris keelatud. Lubatud pole munkadel näiteks isiklik arvuti. Oma internetileht Petseri kloostril siiski on.

Rahata on hing puhtam

Munkade sõnul annab klooster neile kõik hädavajaliku: toidu, peavarju, riided ja jalanõud, hügieenitarbed jne. “Kui on vaja midagi osta, siis ma võin teha namestnik’ule avalduse ning mulle antakse raha.”

Reisideks õigeusu pühadesse paikadesse jagab munkadele “tuusikuid” Moskvas asuv Andrei Pervozvannõi õigeusufond. Eelmisel aastal sai Petseri klooster kaheksa sellist “tuusikut” Jeruusalemma ja Egiptusesse sõiduks.

“Raha tekitab ainult kiusatust. Kui sul seda pole, siis sa ei mõtle asjadele, hing on puhtam.” Seetõttu on osa munkasid loobunud isegi taskurahast.

Kuulekusest. See tähendab sisuliselt oma minast loobumist, aga mitte täielikult. “Üldiselt on nagu armees – mida öeldakse, seda teed.” Loobuda tuleb hingelise täiuslikkuse jaoks, et elu pisiasjad sind ei segaks. Kuulekuse eesmärk on eneseohverdus, et suuta võimalikult täpselt järgida evangeeliumi õpetust. Kloostri ajalooraamatus tsiteeritakse arhimandriit Serafimi, kes ütles, et kloostrielu peamine reegel on kuuletuda juhtkonnale.

Karskusest. Jutt ei käi ainult alkoholist, vaid ka seksisuhetest, millest tuleb samuti loobuda. Abielu pole munkade jaoks. Venekeelne sõna monah (munk) tuleneb kreekakeelsest sõnast monos ehk üksi. Seksuaalsest tungist ei häbene mungad rääkida, aga nad paluvad sellest teemast mitte kirjutada. Ütleme siis nii, et kui mõni lõhub kire maandamiseks puid, siis mungad helistavad kellasid.

Isa Varuhhiga tekib mul hea klapp. Küsin, kas on palju neid, kes hakkavad mungaks, kuid hiljem loobuvad. Ta vastab, et nii on juhtunud, aga mitte väga tihti.

Ja siis seletab mulle piltlikult: “Esimesed kolm-neli-viis aastat on kergem, siis Jumal juhib sind nagu last käest kinni hoides ja sa avastad uuesti maailma. Siis aga laseb Jumal sul justkui käest lahti, sa pead ise hakkama saama. Sa kukud, lööd ennast ära nagu väike laps. Raske on. Sa näed kaugel eesmärki, kuhu minna – aga sa ei oska. Väga raske on. Sel hetkel mõni loobub, aga see tekitab neis hiljem suuri hingepiinu. Usu mind.”

Jah... raske on tee püha tõe poole.

Minu teiseks lemmikuks saab isa Georgi – tüse ja parimates aastates (täpsemini 58-aastane) endine tänavakunstnik Piiterist Nevski prospektilt. Ütleb, et teda mäletavad seal kõik. Mungaks hakkas kuus aastat tagasi. Tal on tohutu valge habe nagu näärivanal. Ta on elav nii mis kole.

Arutan temaga, et Petseri klooster paikneb väga huvitavalt:  enamik hoonetest ja kirikutest asub jõeoru põhjas, vaid kaks kirikut on mäeveerul. Räägin, et Eestist tean ma vaid üht kirikut, mis on oru põhja ehitatud – aafrikapärase kohanimega Kambja kirikut.

Isa Georgi lööb selle peale mu kõrva juures näppudega nipsu ja hüüab “Vohh!” ning küsib kohe otsa: “Eks ole – haruldane. Aga kas tead, miks?” ja vastab ise: “Seal jooksevad allikad, mis tulevad otse KOOBASTEST! Saad sa aru! See on püha vesi, mille peal klooster seisab!”

Jõe uuristatud liivakivikoobastest sai Petseri klooster legendi järgi 14. sajandil alguse. Koopad on kloostri alal siiani olemas ja avatud. See on üks müstiline paik, kuhu on maetud tuhandeid sajandite jooksul kloostris elanud munkade surnukehi. Kloostri hoovil seisab aga püha allikas, kust kogu Petseri ümbruskonna inimesed käivad lausa ämbritega joogivett võtmas.

“Vaata!” rabab isa Georgi mul ühel pärastlõunal käest kinni ja näitab näpuga kiriku kupli poole. “Mida see kuppel sulle meenutab?” Sibulat, vastan. Kõik räägivad ju, et see on sibulkuppel.

“Mis sibul? Kuidas sa võid kiriku kuplit juurviljaga võrrelda?” ärritub isa Georgi õige pisut.

“No tuleleeki meenutab siis,” pakun uuesti.

“Ah sind!” lööb isa Georgi käega.

“Ütle siis ise!”

“P-i-s-a-r-a-t,” ütleb isa Georgi tähthaaval. “Taevast langevat pisarat, ristilt langevat pisarat, millest moodustub kirik! On ju ime?”

Noogutan.

Ligi 70 Petseri kloostris elava munga “tööpäev” algab vara. Enamik munkasid tõuseb viie või poole kuue paiku. Kell kuus algab argipäeval esimene kohustuslik teenistus, nn vennaste palve. See kestab kolm tundi.

Pärast teenistust on lihtne hommikusöök, mille järel täidavad mungad neile määratud majapidamisülesandeid. Kes läheb valvama või puid lõhkuma, kes lauta või raamatukokku tööle.

Lõuna algab alati täpselt kell üks päeval. Enne söömist palvetatakse kõik koos, loetakse kooris meieisapalvet. Söömise ajal loeb üks vendadest tolle päeva kaitsepühaku elulugu ning toob sealt välja tähelepanuväärsemaid õpe-tusi. Lõunasöök lõpeb siis, kui vend oma lugemise lõpetab. Söömiseks on aega keskmiselt 25 minutit. Jõuab ilusti, kui söömisele keskenduda. Lõuna on kõige parema toiduga söögikord üldse. Lihtne, aga väga maitsev. Võib-olla sellepärast, et see on Jumala õnnistatud lihtne toit. Eriti pidulik ja parema valikuga on lõuna pühapäeviti, kui hommikusööki polegi. Siis on lõuna teenistuse jätk, teenistus lõpebki lõunasöögiga.

Pärastlõunal tõmbuvad mungad varju, enamik puhkab. Siis on kloostri õuel peamiselt näha palverändureid ja turiste. Pühapäeva pärastlõunal pannakse munkade elamiskorpustesse viiva õue väravad sootuks kinni, et keegi pühasid mehi ei häiriks.

Õhtusööki võtavad vennad mungad pärast päeva teist kohustuslikku kirikuteenistust, mis algab kell viis õhtul ja kestab kuni kella seitsme-kaheksani, ning palvetamist. Seega umbes kella üheksa paiku.

Pärast õhtusööki on munkadel vaba aeg. Kloostris kehtib ka ametlik öörahu, mis algab kell 23. See ei tähenda, et kõik peavad magama heitma. Oma tubades ehk kellia’des võivad mungad lugeda kas või poole ööni. Ainult et hommikul peab vara tõusma.

Aastakümnete jooksul pole munkade päevakava eriti muutunud. Kolm korda nädalas on paastupäevad. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti ei tohi süüa kala ega piimatooteid. Liha nagunii kloostris ei pakuta.

Ihuharimisest. Kloostril on korralik saun. Saunapäev on teisipäeviti, aga ainult üle kahe nädala. “Seda on muidugi vähe, aga elamiskorpustes on igal pool dušid olemas.”

Munkade kambrid asuvad mitmes elamiskorpuses, millest uuemad on ehitatud kümme aastat tagasi. Kellia on 3 x 2,5 meetrit. Nagu arvata, üsna spartalik: voodi, laud, tool, raamatu- ja riidekapp. Kapis on muu hulgas tsiviilriided. Neid läheb vaja, kui sõidetakse puhkusele või asjatoimetuste pärast näiteks Moskvasse.

Telerit toas muidugi pole. “Ausalt öeldes ei tunne sellest mingit puudust. Kui puhkusel käin, siis vahel vaatan. Animal Planet ja Discovery on huvitavad kanalid, aga muu mitte.” Ilukirjandust lubatakse küll lugeda. Üks munk kiidab mulle väga Jack Londonit. Imelik, piibellikust elust on tema romaanid küll kaugel.

Puhkus on munkadel täiesti olemas – üle aasta kolm nädalat. Et vanemaid ja sugulasi külastada. Kloostril on ka oma “puhkebaasid” – kaks hästi väikest kloostrit, neist üks Pihkva järve kaldal. “Sinna minnakse, kui vaim on väga väsinud. Seal saad ennast välja magada, metsas jalutada, värsket õhku hingata, lugeda. Ühesõnaga saad justkui akusid laadida. Ka meil on stressi.”

Iseseisev majapidamine

Petseri klooster on üks suur, peaaegu autonoomne majapidamine. Seal on gaasiga töötav katlamaja, pumbajaam, sepikoda, raamatukogu, remonditöökojad (ühe töökoja juhataja on muide Eesti kodanik), õmblustöökoda, ikoonijoonistamiskoda, auto- ja traktoripark, kariloomad, põllud, mesitarud ja õunaaed. Ainult elekter pole oma.

Maad on kloostril üksjagu. Üks munkadest näitab mulle kloostri müürilt kaugele ulatuvaid põlde. Ta ütleb, et siit müüridest on nende põldude servani oma poolteist kilomeetrit. Ja siis näitab müüritorni, kust ühest aknast paistab vägev proÏektor. Sealt valvavad mungad suvel ja sügisel põlde pahade inimeste eest.

Muidugi ei rüga mungad põllul üksi. Õigemini, nemad eriti ei rügagi. Klooster palkab selleks töölisi, keda abistavad ka palverändurid, keda suvel ja sügisel sõidab Petserisse bussidega kokku üle laia Venemaa.

Mungad käivad vahel põllul abiks, kõige rohkem kaks-kolm tundi päevas. “Kui ma oleks päev otsa põllul, õhtul teenistusel ja kui ma veel kooris ka laulan, mis on ka tõsine töö, siis ma oleks pärast nagu tühjaks pigistatud sidrun.”

Munga kõige tähtsam töö on palvetamine. Ja mitte ainult kirikus. Legende räägitakse arhimandriit Aleksandrist, kes oma eluajal käis iga päev, hoolimata ilmast, kloostriaias pühal mäel jalutamas ning luges seal iga jumala päev 150 korda jumalaema-heategija palvet. Selle palve lugemine võtab vähemalt minuti.

Käin viiel päeval kloostris korralikult kirikus teenistustel, et munkade elust veidigi aimu saada. Selle ajaga saab kohalik rahvas juba päris omaks. Paljusid kirikulisi tunnen juba nägupidi. Ma ei suuda ära imestada mutikeste sitkust. Enamikul on väiksed kalamehepingid kaasas, aga suurema osa mitmetunnisest teenistusest seisavad nad ikkagi püsti, löövad risti ette ja kummardavad. Võimas usk on neil.

Pole päeva, mil kirik oleks pooltühi. Isegi argipäeval kell kuus hommikul alanud teenistusel. Kui loetakse ühiselt palveid või lauldakse, siis kirikud kajavad lausa õndsaks tegevalt. Samal ajal suhtuvad inimesed kirikusse lihtsalt. Kui muutub liiga palavaks, siis kuhjatakse riided kiriku aknalauale. Ja kui läheb veel palavamaks, ronivad nooremad keset teenistust jalgupidi aknalauale ning sikutavad akna lahti.

Petseri kloostris on väga palju lahkust.

Kehakinnituseks

Menüü

Reede, 8. veebruar

Lõuna:

•• kaht sorti porgandisalat (tavaline ning maitseainetega – meenutas Korea salatit), oasupp, keedetud riis seenekastmega, õun, jõhvikamorss ja tee

Laupäev, 9. veebruar

Hommik:

••hernepuder, keedukartul, skumbria õlis, hapukapsas, porgandisalat, seenekaste, kompott ja tee

Lõuna:

••juurviljasupp, nuudlid, skumbria suitsutatult ja keedetult, keedumuna, moosipirukas, tee, piim

Pühapäev, 10. veebruar

Lõuna:

••kartulisalat, borš, kartulipuder, praetud kala, suitsulõhe, keedumuna, juust, õun, piim, kali, tee või magus piimakohv

Esmaspäev, 11. veebruar

Hommik:

••hirsipuder, keedukartul,

hapukapsas, hapukurgid, õunadÏemm, tee

Lõuna:

••juurviljasupp, juurviljasalat, hirsipuder, magus pirukas, õun, kali, tee

Teisipäev, 12. veebruar

Hommik:

••hapu kohupiim, keedukartul, hapukapsad, hapukurgid, õunadžemm, tee

••Iga söögikorra ajal on laual ka tume ja valge leib, küüslauk ja sibul.

Munkade hierarhiast

•• Vene õigeusu kloostrites on munkadel kindel hierarhia, mis algab noviitsiks olemisega.

••Noviits elab kloostris nagu munk, ainult ta pole andnud mungalubadusi. Ta on n-ö katse-ajal. Noviits elab ja õpib kloostris kas või 15 aastat, mingit piirangut pole, kuni tunneb, et on valmis mungaks hakkama. Ning teised mungad tunnistavad, et ta on valmis neid lubadusi kandma.

••2000. aastal kiriku poolt vastu võetud otsusega Venemaal alla 30-aastastelt mungalubadusi vastu ei võeta.

••Noviitsist järgmine aste on inok-munk. Tema on n-ö noormunk, kes pole mungalubadusi veel andnud, aga kes muidu elab täielikult munkade põhimõtete järgi. Noviitsidele pole näiteks mungaelu põhimõtted kohustuslikud. Inok-munga astme võib ka vahele jätta.

••Järgmine aste on juba päris munk, millest kõrgem on veel vaid skema-munga seisus. Need on üldiselt vanad mungad, kes on kõigest maisest täielikult lahti ütelnud. Nende elu on pea-aegu täielik askeetlus, nad peavad kogu aeg paastu. Nende elu mõte on palvetamine ja patukahetsus. Nemad on kloostrites kõige lugupeetumad mungad. Petseri kloostris elab praegu ainult kolm skema-munka.

••Munkade puhul on huvitav veel see, et nagu tavalises maailmas, nii on ka nende seas mehi, kes hoolitsevad oma välimuse eest rohkem kui teised. Neid on lihtne eristada hoolitsetud habeme järgi.