70 aastat suure ilmasõja algusest: september, mis hävitas Poola

1. septembril 1939 alustas Hitleri-Saksamaa sõda, et laiendada end Poola arvel. Stalini-Venemaa ehk Nõukogude Liit aitas sellele täie jõuga kaasa.

Samal päeval, kui algas Poola täielik hävitamine, ratifitseeriti Molotovi-Ribbentropi pakt nii Moskvas kui ka Berliinis. Kokkulepe Poola vallutamiseks oli sõlmitud juba 23. augustil, kuid septembri alguses eelistas Stalin hakata Hitleriga veel kassi ja hiirt mängima.

Füüreri isu kasvas, kui ta oli hõivanud 1938. ja 1939. aastal vastupanuta Austria ja Tšehho­slovakkia. Kevadel 1939 hakkas ta nõudma Saksamaa koosseisu ka Danzigit. Poola kuulutas vabalinna likvideerimise küll täiesti vastuvõetamatuks, kuid seejärel tahtis Saksamaa juba tervet Poola koridori.

Stalin vaatas pealt, avalikult lääneriikidega liitu arutades, aga salaja hoopis koos Hitleriga Poolat jagades. Lääneriikidel oli ikka veel kiusatus sundida Varssavit kuuletuma, kuid Müncheni tehingute nurjumine ei lasknud Briti peaministril Neville Chamberlainil enam klouni mängida – 3. septembril Saksamaale sõda kuulutades tunnistas ta, et Hitlerit on võimalik peatada vaid relva jõul. Algas ajaloo kõige kohutavam sõda.

1. septembril 1939 avaldas Päevaleht eritelegrammi, teatades sõjategevuse algusest. Hitler kuulutas: „Poola riik on keeldunud minu poolt taotletud naaberlike suhete rahulikust korraldusest. Selle asemel on ta pöördunud relvade poole.” Berliini propaganda väitis, et Saksamaa olevat vastanud Poola piiririkkumistele, kuigi Saksa vägede koondamist Poola piirile oli maailm jälginud juba kuid. Kolme miljoni Saksa sõ­duri vastu oli Poolal panna vähem kui miljon.

Danzig võeti ära

Juba kallaletungi esimestel tundidel kuulutas Berliin, et Danzig on Saksamaaga liidetud. Saksa lennuvägi hakkas pommitama Poola linnu. Alanud oli sõja­plaan Fall Weiß (Valge plaan), mis nägi ette, et kolmest suunast peale tungivad Saksa väed kohtuvad Varssavis.

1. septembril tajus Poola lõplikult, et riigi iseseisvus on hävimisohus. Varssavi elanikud asusid kaitsekraave kaevama, president Ignacy Mos´cicki nimetas marssal Edward Rydz-S´migły vägede ülemjuhatajaks. „Öösi alustas meie iidne vaenlane ofensiivseid operatsioone Poola riigi vastu,” vahendas Päevaleht Mos´cicki avaldust.

Järgmisel päeval oli selge, et Prantsusmaa ja Suurbritannia ei lepi alanud sündmustega. Londonis kutsuti mereministriks Winston Churchill, Pariisis loodi oma sõjakabinet. Poolas hõisati liitlaste üle, kuid tegelik abi kohale ei jõudnudki. Poola parlament astus täies koosseisus sõjaväkke ja läks rindele.

Olukorra tõsidust nähti kõikjal, ent enamik riike – sealhulgas Eesti – eelistas rõhutada oma erapooletust. Moskvas selgitas välisminister Vjatšeslav Molotov aga samal ajal, kui kasuliku kaubanduslepingu oli ta suutnud Berliiniga sõlmida. Kuid sõdureid mobiliseeriti ka NSV Liidus. Poolale väideti aga Moskvast, et sõtta ei sekkuta.

3. septembril nõudis Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop suursaadik Friedrich-Werner von der Schulenburgi kaudu Moskvast seletust, miks Punaarmee lubadusi ei täida ja ikka veel Poola ei tungi. 9. septembril sai Schulenburg lõpuks Molotovilt kaua oodatud sõnumi, et Punaarmee rünnak algab lähipäevil. Molotov teatas ka seda, et Moskva kavatseb esitleda operatsiooni kui ukrainlaste ja valgevenelaste kaitsmist.

Saksamaa oli juba tõsiselt hädas, sest tema väed lähenesid Poolas salaprotokolliga kokku lepitud joonele. Saksamaa eesmärgid „suures Poola lahingus” hakkasid teostuma, kuid Poola armeel oli veel küllaldaselt taganemisruumi. Samuti oli 7. septembril avatud teine rinne: Prantsuse-Saksa piirile rajatud Maginot’ liinil avati vastastikune kahurituli.

16. septembril soovitas USA oma kodanikel NSV Liidust lahkuda ja Moskva teatas äkitselt leppimisest Jaapaniga. „Püha­päeva, 17. septembri hommikul anti Punaarmeele käsk marssimiseks kogu Vene-Poola piiri pikkusel. Kõik Poolaga varem sõlmitud lepingud kaotasid kehtivuse,” kuulutas Päevaleht pommuudist. Poola leidis end olevat sõjas kahel rindel.

Samal päeval kui Punaarmee alustas rünnakut, lahkus president Mos´cicki ja kogu valitsus Poolast, kahele vaenlasele vastuhakkamiseks polnud enam jõudu. Rumeeniasse põgenes ka marssal Rydz-S´migły ning Varssavit kaitsma jäetud väed kaotasid keskse juhtimise. Seejärel sulges Rumeenia piiri ega lubanud kedagi lähemale kui seitse kilomeetrit.

Alanud oli suurem põgenemine. 14. septembril saabus Tallinna Poola allveelaev Orzel, mis interneeriti, kuid pages neli päeva hiljem. 18. septembril maandus Tartumaal Mäksa mõisa põllul Poola lennuk. Leetu ja Rumeeniasse põgenenud poolakad interneeriti.

Pariis ja London ei osanud enam kuidagi reageerida, ehkki nad olevat teadnud Moskva pealetungist juba paar päeva ette. Poola kuulutas NSV Liidu agressoriks, Suurbritannia aga välistas kiire sõjakuulutuse. Washington teatas, et Ühendriigid ei saa jääda Moskva rünnaku asjus ükskõikseks.

Saksa väed peatusid joonel Lviv-Włodzimierz-Brest. Bzura jõel tabas Poola armeed lõplik häving. Arvatakse, et seal kaotas 22. septembriks elu 20 000 poolakat ja 8000 sakslast, vangi langes 170 000 Poola sõdurit. Poola lõunaarmee alistus sakslastele 21. septembril.

Lahing Vilniuses

Vilniuse vallutamiseks pidas Punaarmee 20. septembril maha kahetunnise lahingu. Samal päe­val sisenes Punaarmee samuti kahetunnise lahingu järel Lvivi. Białystokis korraldasid punaväed „tööliste meeleavalduse”, millesarnast nähti ka Tallinnas üheksa kuud hiljem. Lvivi all olevat Punaarmee kätte vangi langenud 120 000 poolakat,

„ebasoovitavate isikute” vangistamislaine käivitus kohe.

23. septembril võis Päevaleht kinnitada, et Punaarmee ja Saksa vägede vaheline eraldusjoon piki Pisa-Narevi-Visla-Sani jõge oli kokku lepitud juba enne sõda. Seda, et joon pandi paika MRP salaprotokolliga, maailmas küll enne 1945. aastat ei teatud.

Kuid Varssavi pidas veel vastu, hoolimata kõrgema juhtkonna põgenemisest ja täielikust isolatsioonist, ning alistus alles 27. septembril. Poola langemise lõplikuks kuupäevaks peetakse kapituleerumist Kocki all 6. oktoobril, aga Teine maailmasõda oli alles alanud.

MRP-ga Moskva mõjusfääri antud Balti riigid olid sunnitud septembri lõpus allkirjastama baaside lepingud ja Soome sattus novembris järgmise riigina Punaarmee löögi alla. Ankara suutis siiski tõrjuda Moskva nõudeid Türgi väinadele.

Prantsuse-Saksa rindel valitses kuni maini 1940 suhteline vaikus, tegelik sõda jätkus esialgu merel...

Kuus miljonit ohvrit

••    Poola kannatas rängalt nii punase terrori kui ka holokausti käes, rinne käis riigist üle veel aastail 1941 ja 1943–1945.

••    Koonduslaagrites istusid ka vangi langenud Poola sõdurid, kellest paljud surid. Miljon poolakat saadeti Saksamaale sunnitööle. Põranda all alustas tegevust Saksa okupatsiooni vastane vastupanuliikumine, mis 1944. aastal oli sunnitud taas pidama lahinguid kahel rindel, ja Varssavi ülestõusus hukkus veel 150 000 inimest.

••    2007. aastal hindas Poola valitsus sõjas hukkunud kodanike arvu kuuele miljonile. NSV Liit küüditas Poolast  poolteist miljonit inimest, kellest hukkus kuni pool miljonit.