Aastakümne kokkuvõte: on olnud kõike, mida ei oodatud või kardeti
On see terrorism ja islamiäärmuslaste esile kerkimine, kliima soojenemine ja keskkonnasäästlikkus või hoopis interneti teine laine guuglite, feisbukkide ja juutuubidega? Äkki ikkagi majanduskriis või Ameerika languse algus ja Hiina tõus?
Tõepoolest, kui sajand algas, olid Ameerika Ühendriigid maailma juhtriik, meeldigu see või mitte. Nüüd pole seda õieti keegi ja isegi Ühendriikide president on hakanud rääkima uuest maailmakorrast, kuigi korda ei paista kah olevat.
Kuidas me selleni jõudsime? 1990. aastad hakkavad ilmselt tagantjärele vaadates tunduma omamoodi pausi, vaat et vaikusekümnendina pärast Berliini müüri langemist ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Bipolaarsest maailmast oli saanud unipolaarne. Pax Americana.
Võis eeldada, et tulevik on ameerikalik ja muidugi kapitalistlik. Jah, 1989. aastal oli Hiina võim uputanud demokraatia-nõudmised Tiananmeni väljakul verre, kuid sedagi võis pidada loodetavasti ajutiseks tagasilöögiks teel demokraatia võidule sealgi, viimases (eraldi võetuna tähtsusetuid Põhja-Koread ja Kuubatki kõrvale jättes) kommunistliku ideoloogia kantsis. Võis eeldada, et lõpuks lähevad kõik demokraatlikku ja ühtlasi ameerikalikku teed. Ent ei ole läinud.
Läks teisiti
Võib-olla ei oleks asjad Venemaal ja laiemalt endises sotsialismileeris pidanudki minema nii, nagu läksid? Ameerikalik kapitalismitee kippus kujunema kauboikapitalismiks või suisa gangsterlikuks majandusmudeliks. Võib-olla polnud ka autoritaarseks osutunud Vladimir Putini tõus Venemaa etteotsa paratamatu, aga omal sümboolsel moel see just 1999. aasta viimasel päeval juhtus ja kahetuhandendad sisse juhatas.
Samal ajal oli Hiinas kümme aastat pärast Tiananmeni veresauna kompartei endiselt võimul, kuid nagu aina selgemaks sai, pole asi tõesti kassi värvis, vaid hiirte püüdmise oskuses ehk kapitalismis. Kuid samavõrd või enamgi veel kassi iseloomus – autoritaarsuses, mida eelistati alternatiivina mitte ainult Hiinas ja ka Venemaal, vaid mujalgi.
20. sajandi viimase kümnendi lõpuks hakkas selguma (vähemasti nüüd, hiljem tagasi vaadates), et Ameerika tee ei ole ainus tee. Ja et Ameerika ei jää ainsaks supervõimuks. Autokraalikud režiimid hakkasid arvama, et vahest ei peagi enam kuulama lääne loenguid inimõigustest. Vahest võivad nemadki käituda niisama pragmaatiliselt kui hiinlased.
Liberaalne demokraatia, mis ei paista enam olevat ainumõeldav lõpplahendus, nagu Francis Fukuyama oli oletanud, peab hoopis rinda pistma autoritaarse kapitalismiga ja just selle idapoolsema variandiga. Kui läänes on võtnud maad ebakindlus, kas siis vähem liberaalse tee valimine pakuks ehk suuremat kindlust? Vähem vabadusi, aga rohkem kindlust. Ja kas mitte vähem vabadusi ei kehti juba praegugi ka liberaalses demokraatias?
Olukord ongi ju kohati jabur. Näiteks ühest küljest pole kunagi olnud nii palju turvakaameraid inimeste liikumist jäädvustamas, teisalt aga ei pruugi isikuandmete kaitse nimel olla lubatud kedagi tänaval pildistada. Ameerika pensionärid lasevad lennujaamade turvatöötajatel end läbi katsuda ja muul moel töödelda, kuid ütlevad neile omamoodi ahistajatele aitäh, sest seda tehakse ju nende turvalisuse nimel. Kui pakkuda vabadust või turvalisust, siis kumma keegi valib? Vist tahaks ikka pigem rahulikult edasi elada.
Terrori sissejuhatus
Ilmselt küll vaid tagantjärele tarkusena võib tõdeda, et 2001. aastal veetis president George W. Bush oma suvepuhkust Texase rantšos liiga rahulikult, kui ta sai CIA luureraporti, mille ühes lõigus tõdeti: „Osama bin Laden valmistub ründama Ühendriike.” President ei reageerinud kuigivõrd, aga ega ta ju ka aimanud, kui peatselt ja purustavalt see rünnak tuleb.
Terroristide loogika toimis perverssel moel perfektselt. Nagu ei eales varem sai kogu maailm jälgida tapatalguid reaalajas. See hetk kujunes tõesti globaalseks, sest veidi liialdades mäletab igaüks, kus ta oli sel hetkel, mil kuulis uudist enneolematust rünnakust või nägi telepilti tossavatest kaksiktornidest enne nende kokkuvarisemist. Kaheksa aastat hiljem näib see pilt veelgi enam võimsa sümbolina Ameerika haavatavusest, mõjudes ühtlasi kui Ameerika allakäigu eelhoiatus.
Kui üks terrorismi eesmärke on provotseerida vaenlast ennast haavavalt üle reageerima, siis täitus see ilmselt bin Ladeni hullematestki unistustest suuremalt. Bushi esmast vastulööki – sissetung Afganistani, kus rünnakuid kavandati ja kus võimul olev Taliban keeldus terroriste välja andmast – pälvis üldise toetuse. „Me kõik oleme ameeriklased,” kuulutas Prantsuse ajaleht Le Monde 2001. aasta 12. septembri juhtkirjas.
Kuid järgnesid kaks vale sammu. Üks oli otsus minna sõtta Iraagis, mida pigem valelikult kui õigustatult seostati terrorismivastase sõjaga. On alust arvata, et otsus Saddam Husseinist lahti saada, vajaduse korral jõuga, oli Bushi Valges Majas langetatud varem. Iraagist sai küll terrorismivastase võitluse osa, kuid muul moel, sest Bushi sõjavalik mängis trumbid bin Ladeni kätte. Saddami režiim kukutati, ta püüti kinni ja hukati, kuid sellega saigi sõnast „Iraak” terroristide värbamise vahend. Ühtlasi vallandas Iraagi sõda suurima Ameerika-vastasuse laine Vietnami sõjast saadik.
Kuid koos George W. Bushiga ja nn neokonservatiividega – kindlasti mitmel põhjusel, millest rünnak kaksiktornidele on küll ilmselt olulisim – mattus Washington fantaasiasse, et Ameerika (sõjaline) võim on piiritu ja võib maailma tegelikkust muuta. Satelliidid kõige jälgimiseks, piloodita lennukid terroristide tapmiseks, see kõik hiireklõpsu kaugusel kusagil Californias või Floridas paiknevas juhtimiskeskuses. Tehnikaga muidugi maad ei valluta, territooriumi ei hoia. Selleks on endiselt vaja sõdurisaapaid. Kuid ühtlasi saab asi selleski osas vaid paremaks minna: robotid võivad ju kah saapaid kanda.
Koos Bushiga, läbipõrumisega Saddami-järgses Iraagis ja Talibani-järgses Afganistanis, kõikvõimsuse illusioon kadus. USA (sõjaline) võim ei suutnud muuta nende kahe riigi reaalsust, rääkimata ülejäänud maailmast.
Teise Bushi administratsiooni vea ilmnemiseks kulus veidi rohkem aega. Peljates septembrirünnakute järgset majanduslangust, kärpis Föderaalreserv intressimäärasid ja hoidis neid aastaid kunstlikult madalal. Tagajärjeks oli eelkõige kinnisvaramull, selle lõhkemine ja finantssüsteemi mullu peaaegu koomasse langemine. Muidugi oli üleilmseks kujunenud kriisil muidki põhjuseid, kuid 11. septembril oli sellelegi oma mõju.
Ja siis tuli Barack Obama. Maailm hingas kergendatult ja andis talle kähku lausa Nobeli rahupreemia. Obama sümboliseeris endisest ärapööramist, muutust. Tänupisarate kuivades pole siiski selge, mida tema tulek tegelikult tähendab. Ta on teinud mõned käigud, kuid pole veel võitnud ühtegi mängu. Kas ta mõõdab üheksa korda, et siis lõigata? Ja kui mõõdab, siis mida? Või kahtleb ta üheksa korda ja jätabki lõikamata?
Päike tõuseb idast
Samal ajal nihkub maailma võimukese Ameerikast eemale. Võitjaks ei paista osutuvat Euroopa, isegi mitte suurenenud Euroopa Liidu näol ning hoolimata Lissaboni lepingust ja rääkimata Lissaboni strateegiast. Mäletate seda üldse veel? Kümnendi hakul ehk 2000. aasta märtsis otsustas Euroopa Liit Lissaboni tippkohtumisel, et saab 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistel põhinevaks majandusruumiks. Ehk kümne aastaga Ameerikast mööda, nagu seda strateegiat kutsuma hakati.
Ei, Vana Maailm jätab 21. sajandi esimese kümnendi seljataha globaalses mõttes peaaegu niisama marginaalsena kui uude sajandisse astudes. Jõukese nihkub läänest itta. Aasiasse, eelkõige Hiina ja ka India poole.
Kümnendi algul toibus Aasia finantskriisist ja Ameerika „gurud” käisid pidamas loenguid sellest, kuidas majandusasju õigesti ajada. USA rahandusministeeriumi näpunäidete järgi pressis Rahvusvaheline Valuutafond peale reegleid nagu fiskaaldistsipliin, avatud turud, kulude kokkuhoid. Sel hetkel võis see ehk õigustatudki olla, kui arvestada, et esimest korda möödunud sajandi kuuekümnendatest saadik hakkas USA eelarve ülejääki jõudma.
USA ise õppigu
Kuid mida aasta edasi, seda enam näis Washingtoni tegelik sõnum olevat: käige meie sõnade, mitte meie tegude järgi. Nüüd, kümnendi lõpus elab USA ise üle nn tõusvatele majandustele omaseks peetud kriisi: on võlgade all põlvili ning nõrgenenud ja edasises nõrgenemisohus valuutaga ehk olukorras, mille puhul enamik riike olnuks juba ammu sunnitud kurssi muutma.
Selle ajaga on Hiinast saanud USA suurim võlausaldaja, kes pole küll oma rahvaga demokraatia ja inimõiguste vallas hästi käitunud, kuid kes on jõudsalt jõukust kogunud. Ida, mitte lääs veab maailma majanduslangusest välja ja trendide jätkudes saab Hiinast küll mitte järgmisel, aga ilmselt ülejärgmisel kümnendil USA asemel maailma suurim majandusvõim.
