Abhaaslaste dilemma: kas lubada venelastel maad osta
Venemaa on lubanud Gruusiast lahku löönud Abhaasiat aidata kolme aasta jooksul ligi 11 miljardi rublaga (4,4 miljardit krooni). Esimesed kolm miljardit (1,2 miljardit krooni) laekuvad tänavu ning see moodustab suure osa viimastel andmetel 215 000 elanikuga Abhaasia riigieelarvest.
Selle raha eest ehitab 1992.– 1993. aasta sõja tõttu Gruusiaga ja sellele järgnenud majandus-blokaadi tõttu üsnagi lagunenud infrastruktuuriga Abhaasia uusi maanteid, taastab põllumajandust, aga ka liha- ja piimatööstuse ettevõtteid ning alustab suurematesse linnadesse uute kanalisatsiooni- ja veetorustike rajamist. Aasta pärast peaks olema taas reisilennukite vastuvõtmiseks valmis Suhhumi lennujaam. Abhaasial endal selleks kõigeks lähiaastatel raha pole.
Lisaks on Abhaasias Kremli ilmsel soovitusel alustanud tegevust mitmed Venemaa suured riigifirmad. Pealinnas Suhhumis on näha naftakompanii Rosneft ehitatud esimesi bensiinijaamu, kuigi kompanii peamine huvi on hoopis naftaluure Abhaasia rannikumeres.
Ettevõte Venemaa Raudteed (RŽD) on lubanud hakata taastama raudteed, kuid teeb seda seni väheaktiivselt. See on ka arusaadav, sest RŽD jaoks on Abhaasia praegu tupiktee. Teine lugu oleks, kui RŽD saaks kuidagi osaluse ka Gruusia raudteedes, sest siis annaks luua otseühendused Sotšist Gruusia kaudu Aserbaidžaani ja Armeeniasse.
Venemaa sõjaväebaasides, mis Abhaasia andis muide tasuta rendile, paikneb 3800 sõjaväelast ja piirivalvurit koos rasketehnika, helikopterite ja moodsate lahingukaatritega. Kõik see avaldab kahtlemata samuti tugevat mõju Abhaasia poliitikale.
Kuni 2008. aasta Vene-Gruusia viiepäevase sõjani koondas Abhaasia ühiskonda Gruusia sõjalise rünnaku oht. Tänu Venemaa sõjaväebaasidele sisuliselt enam sellist ohtu pole, nagu pole ka enam ühiskonda konsolideerivat ühte teemat. President Sergei Bagapši jaoks on nüüd paras pähkel, kuidas säilitada Abhaasia iseseisvust, kui majanduslikus ja julgeoleku mõttes sõltub riik täielikult võimsast naabrist.
Raske küsimus
Kõigele lisaks peab peale Venemaa veel vaid Nicaragua, Venezuela ja Nauru poolt iseseisva riigina tunnustatav Abhaasia hakkama lahendama reaalseid probleeme, mida seni on sõjaohu tõttu pidevalt edasi lükatud. Üks ühiskonna jaoks raskemaid küsimusi on, kas lubada Venemaa kodanikel omandada Abhaasias maad ja kinnisvara. Paljud kardavad, et venelased ostavad seejärel kokku Abhaasia parimad maad.
Aasta algul viieks aastaks presidendiks tagasi valitud Sergei Bagapš teatas veebruaris Moskvas, et tema toetab Vene kodanikele omandi lubamist Abhaasias. Bagapši vastased, kes kokku kogusid presidendivalimistel üle 40 protsendi hääli ehk siis neil on üsna suur toetus, on kõik sellise seaduse vastu.
„Kui Bagapš tahab, siis parlament võtab selle seaduse vastu, sest president kontrollib parlamenti täielikult,” ütleb Suhhumi suurima opositsioonilise nädalalehe Tšegemskaja Pravda peatoimetaja Inal Hašig.
Üks Bagapši vastaseid presidendivalimistel, Abhaasia rikkaim ärimees Beslan Butba ei usu, et eelnõust kiiresti asja saab, sest liiga paljud on sellele vastu ning see ajaks abhaasid omavahel tülli. „Ma uurisin spetsiaalselt, parlamendis ei tea keegi sellest eelnõust veel midagi,” kinnitas Beslan Butba mai algul Eesti Päevalehele.
„Selles küsimuses on abhaasid kõvasti tupikus – nad on venelastele maa müümise vastu, aga ilma Vene investeeringuteta Abhaasia majandus ei tõuse,” nendib Abhaasia-spetsialistist Moskva politoloog Sergei Markedonov.
Moskva selles küsimuses Abhaasiale esialgu erilist pressingut ei tee. Üldiselt väidavad kõik Abhaasias nagu ühest suust, et Moskva käitub Abhaasia sisepoliitilises elus praegu väga vaoshoitult. „Vene (riigi – J. P.) raha on väga näha, aga Vene kätt mitte eriti. Mingit erilist Venemaa ideoloogilist suunda Abhaasia suhtes mina küll ei näe,” ütleb üks opositsioonijuhte Beslan Butba.
Hašigi sõnul saab Venemaa juhtkond aru, et liigne sekkumine Abhaasia siseasjadesse tekitaks ainult protesti. Venemaa suursaadik Suhhumis peab end rõhutatult neutraalselt üleval.
„Venemaale on praegu tähtis eelkõige see, et Abhaasia elanikud oleksid Venemaale lojaalsed, et siin ei tekiks mingit radikalismi nagu Põhja-Kaukaasias,” räägib Hašig.
„Venemaa poliitika Abhaasia suhtes võib hakata välja nägema umbes nii nagu Põhja-Kaukaasias, et peab olema Moskvale lojaalne liider, aga mis kohaliku võimu sees toimub, see Moskvat nagu väga ei huvita,” lisab Markedonov. „Muidugi peab kinni pidama teatud reeglitest, näiteks peab välispoliitiliselt orienteeruma ainult Venemaa peale jne.”
Selgelt on tunda, et Moskva loodab Abhaasiast teha omamoodi vitriini välismaailma jaoks, et leida sellega rohkem argumente Abhaasia kui iseseisva riigi tunnustamiseks. Teise Gruusiast lahku löönud regiooni Lõuna-Osseetiaga on samalaad-ne katse selgelt läbi kukkunud.
Beslan Butba, kes lisaks poliitikuametile on ka Abhaasia rikkaim inimene, ehitab Suhhumisse riigi esimest tõelist supermarketit. Möödunud aastal valmis Suhhumis esimene hoone, mida võib nimetada kontorikeskuseks. Hoone ehitusse 3,5 miljonit dollarit investeerinud Vene ärimees teenis raha väidetavalt tagasi juba ühe aastaga. Nüüd ehitatakse Suhhumis korraga juba viit kontorikeskust.
Suhhumi kunagine visiitkaart, 1986. aastal peaaegu täielikult maha põlenud hotell Abhaasia seisab aga endiselt Musta mere kaldal varemetes. Hoone ostis 80 miljoni euro eest tuntud Vene ehitusfirma, kuid ilmselt sundis kriis neid plaanid külmutama.
Lääs säilitab suhted Suhhumiga
•• Lääs suhtleb Abhaasiaga endiselt tasapisi, põhiliselt on tegemist humanitaarvisiitidega.
•• Hiljuti käis Suhhumis Euroopa Nõukogu delegatsioon. Lääs näib hakkavat taipama, et Venemaa ei loobu Abhaasia tunnustamisest ning otsib juba ka ise kontakte Suhhumiga. Abhaasia välisministeeriumi strateegia on sisse seada läänega võimalikult palju erinevaid humanitaarkallakuga kontakte, mis viiksid lähitulevikus ärisidemeteni ja kaugemas tulevikus kaubandusesinduste avamiseni.
•• Esimesed ühisettevõtted on Abhaasias avanud Türgi ärimehed. Neist suurim on söekaevandus mägedes Tkvartšelis.
•• Aprillis Suhhumit külastanud kaks USA eksperti Alexander Cooley ja Lincoln Mitchell Harrimani instituudist kutsusid Ühendriike üles muutma oma poliitikat Abhaasia suhtes. Mitte küll tunnustama Abhaasiat, aga positiivselt hõlmama enne, kui Venemaa neelab selle regiooni.
Kommentaar
Karmo Tüür
Abhaasia-teemaga tegelev
Tartu ülikooli politoloog
Peale „täieliselt iseseisva Abhaasia” nimelise projekti eksisteerivad veel vähemalt kaks lähenemist: „Gruusia okupeeritud osa” ja „tululik Venemaa vasall”. Sellele lisanduvad veel armeenia ja tšerkessi kihistused, Türgi huvid ning ulatuslik abhaaside dia-sporaa.
Venemaa huvid on praegu kogu mängus kõige tuntavamad, seda nii teraval geopoliitilisel kui ka asjalikul ärilisel tasandil. Abhaasia eliit tunnetab väga täpselt, et nad võidakse kõige saba ja sarvedega alla neelata. Kõige tabavamalt väljendas seda kohapeal kuuldud vanasõna, millega abhaasid ise iseloomustavad oma suhet Venemaaga: „Uppuja haarab ka maost.”
Kohalik eliit alles õpib oma asja ajama, kusjuures teeb seda mitte abhaasi, vaid vene keeles. Kehtib Vene rubla, piiri valvab Vene piirivalve (mis on FSB alluvuses), ehitatakse Vene sõjaväebaase. Juhul kui välismaalastele lubatakse ettevõtete ja kinnisvara omamist, siis saab Vene kapital sisuliselt ainuvalitsevaks. Abhaasid teavad, mida tahavad, kuid ei tea veel, kuidas seda saavutada.
