Afganistan jääb USA sõduriteta terrori alla
USA väed on hakanud lõpuks ometi Afganistanist taanduma – andes ehk kõige turvalisema, Bamiani provintsi kohalike võimude kontrollida. Hesaaridega asustatud alal, kus Taliban lasi 2000. aastal budakujud purustada, ei ole ka erilist ohtu Talibani naasmiseks. Kuid üleminekuaeg saab olema veel pikk: USA väed lubavad praegu, et riigist lahkutakse 2014. aastal.
Mullu Afganistani juurde viidud sõjaväelased tuuakse ära 2012. aastal. Olukord on ehk ka lahkumiseks soodne: Osama bin Laden on tapetud ja al-Qaida Afganistanist vist kadunud, Taliban aga pärast tagasitulekut uuesti purustatuna Pakistanis varjunud. Ühe aasta Afganistanis ISAF-i vägesid juhtinud kindral David Petraeus asub aga septembris USA-s CIA direktori kohale ja andis eile Afganistani sõjateatri juhtimise üle kindralleitnant John Allenile.
Uus taktika – atendaadid
Kuid Taliban on kõike muud kui hambutu. Viimastel nädalatel on ette võetud Hamid Karzai lähikonna põhjalikum harvendamine: salamõrvarid tapsid president Karzai venna ja mitu mõjukat nõunikku. Ka välissõdurid on järjest suuremas ohus, sest põranda alla aetud Taliban eelistab üha rohkem kasutada terroristlikke enesetapurünnakuid ning mida rohkem välisvägesid riigis on, seda kergem on Talibanil sihtmärke leida.
Pühapäeval ründasid kaks terroristi Karzai nõunikku Jan Mohammed Khani ja parlamendiliiget Mohammed Ashim Watanwali. Mõlemad said surma, kuigi ka ründajad hukkusid. „Selles operatsioonis kasutati kahte enesetapuründajat,” kinnitas ka Taliban. Kolm nädalat tagasi ründas Taliban Kabulis Intercontinentali hotelli, eelmisel teisipäeval tapeti presidendi vend Ahmed Wali Karzai. Mullusest oktoobrist tänavuse maini on Taliban korraldanud 54 protsenti rohkem rünnakuid ja tapnud või haavanud 56 protsenti rohkem inimesi kui aasta tagasi.
Ka USA vägede juurdeviimine, mis pidi sõja lõppmängu kiirendama, pole suutnud Talibani ohjeldada. Nüüd loodetakse uut lõppmängu Pakistani piirialadelt, kus sealsed väed alustavad uut pealetungi Talibanile. Kuid kogemus ütleb, et suurt edu oodata ei tasu. Ent varem või hiljem peavad USA ja NATO siiski vahelt ära astuma ja kui see sõltub president Barack Obamast, tuleb Afganistanist lahkumine pigem varem.
Kui 1989. aastal avas N Liidu okupatsioonivägede lahkumine ukse Afganistani kodusõjaks ja lõpuks ka Talibani diktatuuri kehtestamiseks, siis nüüdne olukord erineb tollasest ainult veidi. Taliban pole enam jõud, mis suudaks riiki stabiliseerida, Karzail on ikka veel tadžikkide-usbekkide-hesaaride ja teisalt Talibani vahelise kaalukeele roll. Kuid Karzai lähikondlasi tappes võib Taliban endale pigem karuteene teha.
Kodusõda terendab taas
Paljud riigi lõunaosa puštu poliitikud nõuavad üha enam Talibani ja praeguse võimu vahelist leppimust, samal ajal kui tunamullused presidendivalimised on ajanud ületamatu lõhe hoopis Karzai ja riigi keskosa tadžiki rahvastiku vahele. Kodusõja taaspuhkemiseks on ikka veel mitu võimalust, kuigi Karzai on veidi tugevam juht kui 1990. aastatel Afganistanis korra käest lasknud Burhanuddin Rabbani.
Kaks Afganistani parlamendi liiget käisid juba salaja Pakistanis ja kohtusid Talibani juhi mulla Omariga, kes olevat vaherahu saavutamiseks valmis tunnustama isegi naiste õigusi ja uut põhiseadust. Kuid me ei tea, kas Taliban enam oma rajajat kuulab: seda usuliikumist juhtinud nn Quetta šuura on puruks löödud, mõjukamaid sõjapealikke Sirajuddin Haqqani peab aga juba omaette sõda.
Afganistan on elanud juba üle 30 aasta pidevas segadusteajas. On vahetatud riigijuhte, nähtud üht ja teist välisagressorit, kes üritas terroriste välja juurida, kestvat kodusõda, narkojõukude võimutsemist ja omavahelisi arveteõiendusi. Ja presidendi venna, popalzai klannipealiku Ahmad Wali Karzai (keda on seostatud ka narkoäriga) tapmine võimaldab rääkida uue jõukudesõja algusest.
