Moskva strateegiat suhetes Euroopa Liiduga (EL) iseloomustavad kolm elementi: ELi üksmeele nurjamine, võtmeriikide üle kontrolli saavutamine ning NATO ja ELi edasise laienemise ära hoidmine, kirjutab Washingtonis asuva strateegiliste rahvusvaheliste suhete instituudi direktor Janusz Bugajski.

Moskva lõikab ELi ühise Vene-poliitika puudumisest ohtralt kasu. Kõige suuremad erinevused valitsevad ELi uute ja vanade liikmete vahel. Kui esimesed kardavad Venemaa taassündi ning eelistavad seetõttu Kremli võimu piirata, siis Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia eelistavad Moskvaga mitte tülli minna. Nemad lähtuvad peamiselt pragmaatilistest majandushuvidest ning Euroopa kasvav sõltuvus Vene energiast allutab nende riikide valitsusi Kremlile.

Bugajski hinnangul illustreerivad seda tendentsi mitmed näited, nende seas Saksa-Vene gaasijuhme rajamine üleeuroopalise konsensuseta, mis peegeldab Venemaa suhtumist. Sellel on neli eesmärki: vähendada Vene transiiti läbi Kesk-Euroopa riikide; suurendada Lääne-Euroopa sõltuvust; ajada omavahel tülli Saksmaa ja Poola ning vähendada Balti riikide ja Poola sõnaõigust ELi sees, kritiseerides neid venekeelse vähemuse väärkohtlemise eest.

Lisaks Saksa-Vene gaasijuhtmele püüab Venemaa suurendada Euroopa energeetilist sõltuvust teiste, idapoole jäävate liikmesriikide kaudu. Siinjuures on peamisteks sihtriikideks Ungari ja Bulgaaria, kellega Kreml püüab naftajuhtmete ehitamisel koostööd teha, kasutades ära püsivalt sõbralikke suhteid sotsialistlike valitsuste liikmetega. Ungari valitsus otsustas toetada Gazpromi Sinise gaasijuhtme pikendamist Euroopasse, mis tagab Ungarile gaasiga varustatuse ning võimaldab Venemaal kontrollida Kaspia gaasi transiiti läbi Türgi Euroopasse. See võib aga nurjata ELi plaanitud Nabucco gaasijuhtme rajamise, mida nähti alternatiivina Vene energiale.

Balkani riikides püüab Venemaa saavutada kontrolli Bulgaaria ja Kreeka energiasektorite üle. Burgas-Alexandropolise naftajuhtme 51 protsendi aktsiate omanikuks saab Gazprom ning 49 protsenti jaguneb Kreeka ja Bulgaaria ettevõtete vahel. Seega püüab Venemaa Euroopa energeetilist sõltuvust alternatiivseid varustuskanaleid rajades ning hajutades suurendada.

Kosovo iseseisvumine ohustaks Vene huve Kaukaasias ja Mustal merel

Kosovo staatuse osas püüab Venemaa EL siseselt ning USAga tülli ajada, blokeerides Kosovo staatuse otsustamist. Venemaa mõjutab Serbia valitsust Kosovo osas järeleandmisi mitte tegema, nurjates sedas läänemaailma plaanid, ilma, et oleks ise regiooni turvalisuse, poliitlise reformi või majandusliku arengu kindlustamiseks midagi teinud.

Venemaa hirmutab Euroopa riike selle ees, et Kosovo iseseisvumine võib osades riikides elavatele separistidele saada ajendiks iseseisvumise saavutamisel. Samas kardab Kreml, et Kosovo iseseisvudes kaotab ta kontrolli Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia isehakanud vabariikide üle. Suures plaanis kaotaks Venemaa siis ka võimaluse nende pisiriikide abil Moldovat, Ukrainat ja Gruusiat oma lõa otsas hoida.