Aleksius II – vastuoluline õigeusujuht
1992. aastal avaldas Vene ülemnõukogu 1991. aasta putši uurinud komisjon ka ulatusliku ülevaate vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi toimimisest nõukogude reĻiimi ajal. Järeldused olid halastamatud – Moskva patriarhaat oli üle ujutatud KGB agentidega ja muutunud kommunistliku reiimi ustavaks tööriistaks.
Agent Drozdov
Ajakirjandus avaldas hulgaliselt kõrgete kirikutegelaste nimesid, kes olid KGB agendid. Ehkki paljudest dokumentidest käis läbi agendinimi Drozdov, jäi selle taga olnud kirikutegelane paljastamata.
Ajaloolane Indrek Jürjo, kes on arhiivides uurinud KGB järelejäänud dokumente, avastas KGB 4. osakonna aruande agent Drozdovi kohta, kes on sündinud 1929. aastal ja kelle KGB värbas 1958. aastal. KGB põhjendas Drozdovi värbamist vajadusega selgitada “patriootlike tunnete najal välja nõukogudevastast elementi õigeusu vaimulikkonna hulgas ja nende inimestega tehtavaks tööks”.
Veel seisab KGB aruandes Drozdovi kohta: ”Ta on nende seas, kes pakuvad KGB organitele operatiivhuvi. Värbamisel peeti silmas (...), olemasolevaid võimalusi kasutades, edutamist Tallinna ja Eesti piiskopiks.”
Aruandes iseloomustab KGB Drozdovi end heast küljest näidanud, täpse, energilise ja suhtlemisalti inimesena.
1958. aastal parandas Drozdov aktiivselt oma saksa keele oskust, sest aruandes vihjab KGB temaga seotud tulevastele plaanidele: ”...peame võimalikuks tema kasutamist meie huvides kapitalistlikesse maadesse siirduvate kirikudelegatsioonide koosseisus.”
Maailma ajakirjanduses avalikustatud materjalidele tuginedes pole kahtlust, et agentuurinime Drozdov taga peitub vene õige-usu kiriku pea, slaavipäraselt Aleksi II, kreekapäraselt Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Ridiger.
Preester Gleb Jakunin leidis arhiivist dokumendi, mille järgi sai Aleksius II ainsa kõrgema kirikutegelasena 1988. aastal KGB aukirja “Eriliste teenete eest operatiiv-uurimistöös”.
Ilmselt hindas Nõukogude julgeolekuteenistus vääriliselt Aleksius II teeneid KGB katuse all töötanud kristliku rahukonverentsi aastatepikkusel juhtimisel või Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhtimisel.
##Drozdov tähendab vene keeles musträstast, kuid Ridigeri agendinime on seostatud ka tema lõputööga Leningradi vaimuliku akadeemia lõpetamisel 1953. aastal. Töö käsitles 19. sajandi tuntud kirikutegelast metropoliit Filaret Drozdovi.
1990. aastate algul suurt kära põhjustanud Vene ülemnõukogu uurimiskomisjoni avalikustatud materjalid Moskva patriarhaadi kõrgete kirikutegelaste ülitihedast koostööst KGB-ga on nüüdseks unustatud.
Stalini õnnistatud
Moskva patriarhaadi tormakal vahelesegamisel läks asi uurimiseks nende endi moodustatud komisjonile, kus see vaikselt hääbus. Komisjoni kõige häälekama eestkõneleja Gleb Jakunini panid kõrged kirikutegelased kirikuvande alla. Enamik KGB-ga koostöös süüdistatud Moskva patriarhaadi kirikutegelasi juhib vene õigeusu kirikut edasi.
Aleksius II on tõstnud kiriku rolli Venemaal enneolematult tähtsaks. Ametlik võim, jõustruktuurid, ärieliit – kõik on lahkelt pakkunud kirikule suurt toetust ning kirik on selle vastu võtnud. Läbi aegade on õigeusu kirik Venemaal olnud osa ametlikust võimupoliitikast ja see ei ole muutunud.
Näiteks Stalinile tuli kirik meelde 1941. aastal, kui Saksa väed olid Moskva alla jõudnud. Eelnenud 18 aastat oli bolševike hävitusobjektiks olnud kirik olnud ilma patriarhi ja sinodita. Stalin tõi GULAG-i koonduslaagritest kiiresti preestreid, et sünniks ime. Ja ime sündis, Punaarmee tõrjus sakslased Moskva alt tagasi. 1943. aastal korraldas Stalin isiklikult patriarhi pühitsemise. Ka Aleksius II on sellesama Stalini rajatud patriarhaadi järglane, sest minevikuga lõpparvet pole isegi üritatud teha.
Eelmise presidendi Boriss Jeltsini ajal sai patriarh ametiruumid Kremlis, praegusest presidendist Vladimir Putinist on teada, et ta käib armulaual Petseri kloostris, mis kuulub koos Ida-Virumaal asuva Kuremäe kloostriga patriarhi isikliku eestkoste alla.
Teada on ka patriarhi viimane soov – saada pärast surma maetud Kuremäe kloostrisse.
Õigeusu kiriku maailmas ei ole ühtset kirikupead, nagu on näiteks paavst katoliiklastel. Suuremad õigeusu kirikud on küllaltki iseseisvad, üle maailma laiali pillutatud väiksemaid kirikuid ja kogudusi peab oma eestkoste all enamasti Konstantinoopoli patriarhaat.
Püüe ülemvõimule
Viimase nelja sajandi jooksul on valitsevale positsioonile õigeusu maailmas püüelnud vene õigeusu kirik.
Kiriku suure mõju tõttu on Vene seadustesse jõudnud piirangud teiste kirikute tegevusele Venemaal. Eriti visalt on patriarh võidelnud katoliku kiriku mõju tugevnemise vastu Venemaal.
Rasked ajad saabusid vene õigeusu kirikule pärast N Liidu kokkuvarisemist, mille järel Eestis, Ukrainas, Moldovas ja mujal Ida-Euroopas üritati lahti öelda Moskva patriarhaadi eestkostest.
Eestis suutis osa preestreid Moskva meelehärmiks taastada õigeusu kiriku kanoonilise sideme Konstantinoopoli patriarhaadiga, see side oli vägivaldselt katkenud 1940. aastal. Moskva patriarhaadile tähendas see pärast Eesti okupeerimist endale haaratud kirikuvarade kaotamist. Ning patriarh Aleksius II võitlust Moskva patriarhaadi ülemvõimu säilimise eest Eestis oleme võinud näha viimased kümme aastat.
1996. aastal korraldasid Moskva patriarhaadile alluvad kogudused Eestis ristikäigu protestimaks kaotatud positsioonide pärast. Ristikäigule eelnes Aleksius II läkitus, milles ta kritiseeris õigeusu kiriku väidetavat lõhestamist Eestis.
“Tungides vene õigeusu kiriku põlisele kanoonilisele territooriumile, asus Konstantinoopoli patriarhaat lõhenemise teele. (...) Nagu on teada pühast pärimusest, ei pese lõhe tekitamise pattu maha isegi kannataja veri,” seisab läkituses.
2000. aastal ajas patriarhi marru tema konkurendi, Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeose visiit Eestisse.
Miks saab patriarh ordeni
Ametliku esildise Maarjamaa Risti esimese klassi andmiseks Aleksius II-le esitas välisminister Kristiina Ojuland. Teenetemärkide komitee pidas sellekohase koosoleku.
Presidendi pressinõunik Ester ·ank ütles Eesti Päevalehele: ”Ma ausalt öeldes ei tea, missuguseid erilisi teeneid silmas peetakse. Presidendi otsuses on, et visiidiga seoses. Visiit on loomulikult teene. Ta on ka Eestiga seotud.”
Šank tunnistas, et kuna tegemist on kõrge kirikutegelasega, saab seda võrdsustada riigivisiidiga, nagu nõuab Maarjamaa Risti statuut. “Samuti käituti 2000. aastal Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeosega, kes Eestit külastas. Ka tema sai Maarjamaa Risti esimese klassi,” ütles Šank.
Toomas Kümmel
