Alfred Schnittke ja Eesti


Mäletan, kuidas tema pärast muretses Eri Klas: “Nüüd sõitis ta Hamburgist ikka Moskvasse – ta tervis on väga kehv. Nad arvavad koos abikaasa Irinaga, et koduseinad aitavad, oma kodune Venemaa, kuigi arstid pole seal nii head kui Hamburgis…”. Hamburg oli Schnittke teiseks koduks 1990. aastast alates, ent Venemaalt, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud ning nii loominguliselt kui ka hingeliselt (totalitaarses reÏiimis) karastatud, ei raatsinud ta lõpuni päriselt lahkuda. Siiski oli siinne surutis (pigem suure muusikuisiksuse sagedane lömastamine) teinud Schnittke äärmiselt tundliku natuuri kallal oma töö.

Viimase ligemale viieteist-kümne aasta suurepärased, mahukad ja unikaalsed teosed on valminud pigem kangelastegudena äärmiselt raskes tervislikus seisukorras – mitmekordsed infarktid, halvatused jpm. Loominguline kangelastegu on ju seejuures ka Schnittke suur produktiivsus elu viimaste päevadeni.

Mstislav Rostropovit‰ on olnud Schnittke alatisi innustajaid, tema on ka helilooja ooperid ilmavalgusse toonud, sealhulgas veel põnev kammerooper “Elu idioodiga”, mis esi-etendus Amsterdamis 1992. “Ta on sisemiselt väga tugev. Olen kindel, et ta toibub – temas on veel nii palju muusikat, mis ootab “väljakirjutamist”,” ütles Rostropovit‰ pärast Schnittket tabanud neljandat, tõsiseimat südameatakki otse enne ta 60. sünnipäeva 1994. Rostropovit‰ tõi ju temale pühendatud VI sümfoonia läbi Euroopa koos Washingtoni National Symphony Orchestraga 1993. a sügisel ka Tallinna.

Schnittke armastas Eestit ning viibis siin korduvalt. Teineteist toetades murdsid nad end koos Arvo Pärdiga maailma – praegu nimetavad lääne kriitikud neid kahte (koos Denissovi, Gubaidulina ja Kant‰eliga) omaaegse Nõukogude Liidu “võimsaks rüh-maks”. Omakorda toetas Schnittket kõikjal tema parimate sõprade hulka kuulunud Eri Klas. Üks selle tee algusi oli ju ajalooline kontsert Eri Klasi käe all TPI aulas 1977, millel kõlasid esiettekandes nii Pärdi “Tabula rasa” kui ka Schnittke “Concerto grosso”, solistideks Gidon Kremer, Tatjana Grindenko ja Schnittke ise. Klas on Schnittket juhatanud üle kogu maailma, sh Torino kuulsal septembrifestivalil ning Stockholmi Kuningliku Filharmoonia festivalil, teinud Aasia Noorte Orkestriga suure turnee 1993 Schnittke Viiulikontserdiga nr 5, solistiks Gidon Kremer, juhatanud autoriõhtut Tallinnas 1989. a septembris, kui kohal oli Schnittke koos abikaasaga. Schnittke usaldas just Klasile oma uue balleti “Peer Gynt” maailmaesiettekanded Hamburgi Riigiooperis (hiljem ka Stockholmis jm).

Kui Schnittke valiti kuulsa Luzerni festivali esmakordseks heliloojaks 1993, juhatas seal tema Aldikontserti Juri Ba‰metiga solistina Neeme Järvi. Tõnu Kaljuste on juhatanud Schnittke “Patukahetsuspsalmide” esimesi ettekandeid Rootsi Raadio kooriga jne.

Schnittke väga tundlik natuur reageeris kõigele: oma hiljutise balletiga “Dreyfus – ma süüdistan!” Pariisile või orkestriteosega “Sutartines”, mille kirjutas Leedu veriste sündmuste aegu 13.–16. jaanuaril 1991 ja mis sama aasta sügisel Baltimaadele pühendatud festivalil “Berliner Festwochen” esiettekandele tuli.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare