Burkina Faso tähistab täna 50 aasta möödumist iseseisvuse saavutamisest. Riigis kehtib piiratud demokraatia, majandus kasvas mullu 3,3 protsenti. Konflikte silma ei paista, kuid Blaise Compaore on juba liiga kauaks võimule jäänud (1987. aastast). Homme on pidu Elevandiluurannikul (kes ise tahab küll, et teda kutsutaks prantsuskeelse nimega Côte d’Ivoire). Augustis võivad poolsajandit tähistada veel Tšaad, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo Vabariik, Gabon, Mali ja Senegal.

Enne Teist maailmasõda oli Aafrikas ainult kolm iseseisvat riiki. Etioopia oli tõrjunud kaks Itaalia vallutuskatset 1895–1896 ja 1935–1936. Libeeria oli 1847. aastal sündinud USA-s vabaks lastud orjade kolooniana ja see-tõttu oli tema selja taga väga jõuline liitlane. Egiptus oskas end aga edukate manöövritega Esimese maailmasõja ajal türklaste alt Briti võimu alla nihutada ja 1936. aastal ka Londoni võimu alt vabaks saada. Oli küll veel neljaski riik, Lõuna-Aafrika Liit, mis ilmus maailmakaardile 1910. aastal, kuid ta ei pidanud end veel Briti impeeriumist lahkunuks.

Kärisemise algus

1950. aastatel algas kärisemine. Itaalialt ära võetud Liibüaga läks asi sujuvalt, kuningale anti lihtsalt 1951. aastal oma riik üle. Tuneesia ja Maroko isevalitseja suutsid end 1956 ja 1957 Pariisi alt vabaks kaubelda. Sudaani, senist Briti ja Egiptuse ühisvaldust, hakati iseseisvaks pidama 1956. aastal, kusjuures Euroopa meedia sai naerda, kuidas seal valimas käidi – kirjaoskuse puudumise tõttu tuli parteisid eristada piltide järgi (muide, ega Afganistani mullused presidendivalimisedki teistmoodi ei toimunud – toim).

Valimiste teel leiti uus võim Briti Kullarannikule, mis sai nimeks Ghana. Nii 1951., 1954. kui ka 1956. aasta valimistel oli ülekaalu saanud Kwame Nkrumah, kuid iseseisvuse kätte saanuna ei pidanud ta enam demokraatiat vajalikuks ja kehtestas Ghanas üheparteisüsteemi.

Nrumah arvas, et kogu Aafrika peaks moodustama ühe riigi, loomulikult tema isiklikul juhtimisel. Tekkis terav rivaliteet Etioopia keisri Haile Selassie I-ga, kes pidas end seni kogu Aafrika iseseisvuse isaks. Ka Ghana lipp kannab Etioopia lipuvärve, punast, kollast ja rohelist. Sel ajal olid need Aafrika vabaduse värvid. Aafrika Ühendriigid jäidki sündimata.

Vabanemistuhinas leidis palju poolehoidjaid sotsialismi mis pidanuks aitama riike moderniseerida. Lääneriigid ei olnud endiste koloniaalisandatena just au sees ja ka demokraatlikest raamidest ei peetud suurt lugu. Ning Moskva ei näinud just vähe vaeva, et oma ainuparteilist riigimudelit aafriklastele tutvustada. Monarhiad jäid õhku rippuma: Egiptuse kuningas kukutati 1952., Tuneesia oma 1957., Liibüa monarh 1969. aastal. Etioopia monarhiale tehti lõpp 1975, Maroko on küll suurte jõupingutustega suutnud monarhia säilitada.

Prantsusmaa ei tahtnud kuidagi koloniaalimpeeriumist loobuda, kuid lüüasaamine Indo-Hiina sõjas 1954. aastaks lõi sellegi impeeriumi kõikuma. Prantsuse võim oli kehtestatud Lääna-Aafrikas kiire läbimarsi korras 19. sajandi lõpus ja laius üle tohutu territooriumi, millel muud ühisosa ei olnudki. Tekkisid moodustised, millel polnud mineviku pärandiga otsest pistmist, kui uute riikidena tulid maailmakaardile 1958. aastal Guinea, 1960. aastal Mali ja sellest lahku löönud Senegal, Malagasy (praegune Madagaskar), Dahomee (praegune Benin), Niiger, Ülem-Volta (praegune Burkina Faso), Elevandiluurannik, Tšaad, Kesk-Aafrika, Kongo Vabariik, Gabon ja Mauritaania.

Alžeeriat keeldus Pariis vabaks laskmast, sest prantslastest kolonistide vähemus alustas araablaste ja berberite iseseisvusvõitluse vastu mässu. 1958–1962 oli maailm Alžeeria terroristlikuks kiskunud kokkupõrgete tunnistajaks. Need põhjustasid ka Prantsusmaal sisekriisi, viienda vabariigi loomise ja kui muid lahendusi enam ei leitud, siis lõpuks Alžeeria iseseisvumise 1962. aastal. Ka Alžeeria libises kiiresti diktaatorite meelevalda, samal ajal kui miljon prantslasest kolonisti lahkus riigist.

Endised Saksamaa kolooniad Kamerun ja Togo, mis olid 1919. aastal jagatud Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel, liideti nüüd uuesti ja kuulutati iseseisvaks. Britid andsid 1960. aastal iseseisvuse ka Somaalimaale (millega liideti endine Itaalia Somaalia), Nigeeriale, 1961. aastal Sierra Leonele ja kunagisele Saksamaa Ida-Aafrikale, mis sai nimeks Tanganjika. Uganda lasti vabaks 1962. aastal, Kenya ja Zanzibar 1963. aastal. Zanzibariga tekkis probleem, sest Tanganjika saatis sinna oma väed, kukutas Zanzibari sultani ja liitis maa enda külge Tansaaniaks.

Lõuna pool süvenesid probleemid veelgi. Põhja-Rodeesia ja Njassamaa asemele loodi 1964. aastal iseseisvad Sambia ja Malawi. Lõuna-Rodeesia valge vähemus ei tahtnud aga kuuldagi võimu mustadele andmisest ja lõi 1965 oma riigi. 

Gambia vabaks laskmisega 1965., nagu ka 1966. aastal Botswana ja Lesotho ja 1968. aastal Mauritiuse ja Svaasimaa iseseisvumisega brittidel nii suuri tõrkeid ei olnud.

Kongo kriis

Belgia võim andis oma Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik, vahepeal kandis Sairi nime) uutele valitsejatele nii üle, et see kärises kolmeks. Ja maailmaorganisatsioon New Yorgis ei teadnud, mida edasi teha. ÜRO saatis väed Katangat ja Lõuna-Kasaid Kongo külge tagasi suruma ja kaotas selle konflikti käigus 1963. aastal lennukiga alla kukkunud peasekretäri Dag Hammarskjöldi.

Endine Saksa valdus Ruanda-Urundi sai aga 1962. aastal Belgialt iseseisvuse kuningriikidena Rwanda ja Burundi, paraku libisesid needki hutude ja tutside verevalamisse.

Aafrika aastast ei saanud veel verstaposti Hispaaniale ja Portugalile. Hispaania diktaator Francisco Franco andis ÜRO peale-käimisel siiski 1968. aastal iseseisvuse Ekvatoriaal-Guineale. Ka Marokole tagastas Madrid suurema osa enda kontrollitud alasid, välja arvatud ikka veel pingeid tekitavad linn-enklaavid Ceuta ja Melilla. Ja Maroko kasutas võimalust ning okupeeris 1976. aastal ka vabaks lastud Hispaania Lääne-Sahara.

Portugali koloniaalimpeeriumi lagunemine sai võimalikuks 1974, kui Lissabonis valitsenud hunta kokku varises. Maailmakaardile astusid Guinea-Bissau (ametlikult 1974. aastal), Mosambiik, Roheneemesaared, Angola ning São Tomé ja Príncipe  1975. aastal. Mosambiigis ja Angolas puhkes kohe kodusõda.

Prantsusmaa lasi veel vabaks Komoorid 1975. ja Djibouti 1977. aastal, kuid muutis Re-unioni India ookeanis oma ülemeredepartemanguks. Sama staatust üritatakse praegu kehtestada ka Komooridest lahti rebitud Mayotte’ile. Britid lasid 1977. aastal vabaks Seišellid. 1980 alistusid ka Lõuna-Rodeesia valged ja maailmakaardile ilmus Zimbabwe.

Pärast seda on Aafrika kaardile astunud veel kaks uut riiki: Namiibia 1990. aastal pärast apartheidi lõppemist Lõuna-Aafrikas ja Eritrea, mis oli endise Itaalia kolooniana antud Etioopiale, kuid lõi sellest lahku ja kuulutati 1993.a Aafrika 53. iseseisvaks riigiks.

Järge ootavad ikka veel Lääne-Sahara ja Lõuna-Sudaan, millele on lubatud iseseisvusreferendumit. Kuuekümnendatel aastatel oma riiki luua üritanud Biafra Nigeerias ning Katanga ja Lõuna-Kasai Kongo DV-s veel selliseid püüdlusi ei ilmuta, küll on ägenenud võitlus Angolast lahku lüüa üritavas Cabinda enklaavis, nagu ka Senegalile alluvas Casamance piirkonnas. Somaalia on sisuliselt lagunenud mitmeks tunnustamata riigiks. Komoorid suudeti küll tagasi üheks riigiks koondada, uut kärisemist on aga näha Nigeerias.

Kas praegu on Aafrika vaba? Vastus kipub olema pigem eitav. Poliitilisi ja tsiviilvabadusi arvestav Freedom House’i reiting tunnistab Aafrikas vabadeks riikideks vaid Roheneemesaared (ehk Cabo Verde), Ghana, Benini, Mauritiuse, Namiibia, São Tomé ja Príncipe, Lõuna-Aafrika, Botswana ja Mali. Niisiis üheksa riiki on poliitiliselt vabad, peale selle 24 riiki osalt vabad ehk piiratud demokraatiaga. 20 riiki on aga libisenud mittevabade ehk despootlike kilda.

Külma sõja ajal toetas nii Moskva kui ka Washingtoni sõjaline abi despootliku valitsemisviisi süvenemist ja enamik Aafrika riike loobus demokraatiast. 1989. aastal, kui Ida-Euroopa murdumine tõi kaasa apartheidi lõpu Lõuna-Aafrikas, tegi enamik Aafrikat läbi tõelise metamorfoosi: järjest korraldati vabu valimisi, kuigi paljudes riikides jäid ka seejärel võimule autoritaarsed liidrid.

Seevastu viimasel aastaküm-nel on hakatud uuesti sõjaväelisi riigipöördeid katsetama. Oma riigi nälga ja pankrotti ajanud Robert Mugabe kujunes lausa diktaatorite iidoliks – selleks et uuesti välisraha riiki saada, oli ta nõus opositsiooni valitsusse võtma, kuid mitte ükski jõud ei sunni Mugabet ametist lahkuma. Ja tema eeskuju on nakkav: Lõuna-Aafrika Vabariigi eesotsas on president Jacob Zuma, kes kõiki korruptsiooni- ja vägistamissüüdistusi lihtsalt eirab.

Varisevad kokku

Uus ilming on tervete riikide kokkuvarisemine. 1991. aastast ei eksisteeri sisuliselt ühtse võimuga Somaaliat. Vahepeal on lagunenud ka Libeeria ja Sierra Leone ning kodusõda on halvanud Kongo DV, kuid sõda on nendes riikides õnneks vaibunud. Sudaan ei ole oma lõuna-osa kontrollinud 1980. aastatest alates ja praegu valmistutaksegi seal iseseisvusreferendumiks, millel on ka Hartumi keskvalitsuse heakskiit. Alžeeriast sai 1992. aastal terrorismi kants, kui sealne valitsus keeldus valimistulemusi tunnistamast, viimasel ajal on olukord siiski veidi rahulikum. Uganda kodusõda oli vahepeal sama verine.

Teine küsimus on: kas praegu on Aafrika jõukas? Diktatuuride ajastul võis seda mõõta välismaise relvaabi suurusega, alates 1970. aastatest on Euroopa riigid üritanud Aafrikat ka arenguabi ja investeeringutega jalule aidata. Küll aitab koolimajade ehitamine aafriklasi paremini harida, küll veevärgi rajamine veepuudust leevendada, kuid jõukuse näitajaks on ennekõike nafta.

Nigeeria on juba tuntud naftariik, Angola kogub naftaturul hoogsalt jõukust, OPEC-isse kuuluvad ka Liibüa ja Alžeeria. Kui lisada veel Egiptus, pumpavad need riigid ligi 85 protsenti kogu Musta Mandri naftatoodangust. Lõuna-Aafrika kuulub oma kullamaardlatega omaette klassi, kuid paljudel riikidel on suured väärismetallide varud, millest laekuv raha ei taha kuidagi riiki jõukamaks muuta.

Sisemajanduse kogutoodang tõstab Aafrika suurimateks tööstusriikideks Lõuna-Aafrika Vabariigi, Egiptuse ja Nigeeria. CIA faktiraamatu edetabelisse on kogu maailmast kantud 227 riiki ja territooriumi, millest esimese 50 hulka mahub vaid neli Aafrika riiki (LAV on 26. kohal). Jõukamasse poolde (ehk siis esimese 114 hulka) mahub 17 Aafrika riiki. Kui nüüd jagada SKT elanike arvuga, peaks kõige parem elu olema Ekvatoriaal-Guineas (maailmas 30. kohal), Seišellidel ja Liibüas.

Liibüat valitseb 1969. aastast diktaatorlikult Muammar Gaddafi, kes on veriselt maha surunud nii demokraatiapüüded kui ka al-Qaida terroriohu, kuid 1980. aastatel sai Liibüast endast terrorismi eksportija. Tänapäeval üritab Gaddafi naftatulule panust tehes mängida peaaegu heategijat: 2000. aastal aitas ta koju Filipiinidel röövitud välisturistid, hiljem lasi end valida Aafrika Liidu etteotsa, üritades Nkrumah’ unistust ellu viia.

Kuid nagu kuuekümnendatelgi, sumbub lähem liitumine liidrite rivaalitsemisse, tänapäeval LAV ja Liibüa vahel. Nigeeria on viimastel aastatel oma liidriohjad liigagi lõdvale lasknud. Kõikvõimalikud katsed luua liitriike – küll Mali, küll Ghana, küll Egiptuse või Liibüa ümber, 1982–1989 ka Senegalist ja Gambiast (Senegambia) – on seniajani nurjunud, nüüd otsitakse teed Aafrika Liidu poole, mis jäljendaks EL-i, kuid diktaatorite vahel demokraatlikke jõusuhteid kehtestada pole lihtne. 

USA ja N Liidu ühise jõuga

••    Aafrika koloniaalvallutused said alguse 15. sajandil Portugali eestvedamisel. Järgnenud sajanditel toimus Mustal Mandril tõeline võidujooks ja maade pärast kisklemine. 1884–1885 jagasid Berliini konverentsile kogunenud suurriigid mandri omavahel ära. Piiride märkimiseks võeti appi joonlaud.

••    Jõud, mis sundis Euroopa suurriike pärast Teist maailmasõda Aafrikat vabaks laskma, ei tulnud Pariisist, Londonist ega Brüsselist. Ameerika Ühendriigid olid juba 19. sajandi algusest ärgitanud Ladina-Ameerika dekoloniseerimist. Pärast ÜRO asutamist 1945. aastal leidsid nad liitlase N Liidu näol, kes otsis koloniaalvõimu vastaste jõudude seast sõpru.

••    Dekoloniseerimine muudeti ülemaailmseks eesmärgiks. Ent kuigi Euroopa suurriike sunniti loobuma oma meretagustest valdustest, ei kohustatud Moskvat loobuma koloniaalvõimust Siberis ega

USA-d Metsikust Läänest. Praegu võib öelda, et see pea­tükk ÜRO põhikirjas on suletud. Konfliktid aga võtavad hoogu, sest uutele riikidele tõm­matud piirid ei järgi rahvaste enesemääramistahet.

Masust algab hüpe jõukuse poole

•• Igikestev korruptsioon ja despootlik valitsemine on Aafrika riike juhtinud vaid vaesuse poole. Sellest ei aidanud neid üle seegi, et USA loobus 2000. aastal riigivõlgu tagasi nõudmast. Kuid tunamullune masu hakkas pilti muutma.

•• Esimest korda viimase viie-kümne aasta jooksul võiks mõnigi Aafrika riik saada majandustiigriks, osalt täna naftaleiukohtadele, osalt stabiilsusele. Mullu kasvas Etioopia majandus kaheksa, Kongo ja Uganda majandus ligi seitse, Djibouti, Malawi, Rwanda, Maroko, Nigeeria ja Libeeria majandus enam kui viis protsenti. Ülemaailmne majandussurutis oleks justkui Mustast Mandrist mööda läinud.

•• Aafrika on näinud ka nälga, kusjuures eriti terava näljahäda tekitas 1980. aastatel N Liidu abiga peetud Etioopia-Eritrea sõda. 20. sajandi lõpp tegi Aafrikast aga epideemiakolde, kus aids on levinud peaaegu kõigisse ühiskonnakihtidesse. 2008. aasta andmetel elas kogu maailmas 33 miljonit aidsi põdejat või HI-viiruse kandjat, neist 22 miljonit Aafrikas. Aidsi suri kaks miljonit inimest, neist 1,4 miljonit Aafrikas.

•• Rahvastiku juurdekasvu pole aidsi levik aga peatanud. Kui 1960. aastal elas Aafrikas 277,4 miljonit inimest, siis nüüd on neid üle miljardi. Enamikus riikides on pool elanikkonda juba alla 25-aastased, sest suremust pole suudetud ohjeldada.