Analüüs: Berlusconi – mees, keda vasakleer ei salli, kuid 17 miljonit itaallast valib

 (5)
Analüüs: Berlusconi – mees, keda vasakleer ei salli, kuid 17 miljonit itaallast valib
Reuters

Diktaatorid Berlusconile meeldivad, kuigi ise pole ta veel absoluutset võimu haaranud. Ja väide, et itaallased teda üldse ei kannata, ei vasta just tõele.

Ajalehes La Repubblica avaldatud novembrikuise küsitluse andmeil usaldab Silvio Berlusconit valitsusjuhina 45 protsenti itaallasi, ei usalda 51 protsenti. Majanduslanguse tõttu populaarsuse kaotamine pole maailma ajaloos küll midagi erakordset, pigem on ta toetus isegi püsinud üllatavalt suur.

2008. aasta aprillis sai Berlusconi koalitsioon selge valimisvõidu 46,8 protsendi häältega. Peamine vastasblokk Walter Veltroni juhtimisel suutis koguda 37,5 protsenti. Kaks aastat varem Berlusconi tõrjumiseks loodud vasak- ja tsentriparteide ühisrinne oli selleks ajaks lagunenud, 2006. aasta valimistel toetas Berlusconi vastaste leeri 49,8 protsenti, Berlusconi ühisrinnet aga 49,7 protsenti Itaalia valijaist.

Berlusconi isik oli ajanud Itaalia täielikult pooleks. Kuid isegi Euroopa Komisjoni presidendi kohalt peaministriametisse naasnud Romano Prodist ei saanud poliitikut, kes oleks Berlusconi võidukäiku pidurdanud. Ja 2009. aastal tuleb ikka veel küsida, miks pool Itaaliat Berlusconit ei salli, aga teine pool vaatamata seksi- ja muudele skandaalidele lausa veendunult toetab. Kas ta on toonud korruptiivse poliitika lõpu, mida itaallased on igatsenud juba 1980. aastate lõpus puhkenud poliitilisest kriisist saadik? Maffiapealikke ründab Itaalia riik endiselt, kuid on selgelt näha, et korruptsioon pole poliitikast kuhugi kadunud. Berlusconi on küll loonud veidi rohkem stabiilsust, kuid seegi võib olla petlik. Aga ta pole ka toonud neid koledusi, mille eest Berlusconi vastased on kogu aeg hoiatanud.

Samal teemal:

Kahtlemata on Silvio Berlusconi oligarh, nagu ärikapitali poliitikasse suruda üritavaid inimesi Venemaal tituleeritakse. Ta tuli poliitikasse 1994. aastal meediamagnaadina, kontrollides tervet erakanalite impeeriumi, ja esimest korda pärast Mussolini diktatuuri avastas Itaalia, et üks poliitik on ka riigimeediat kontrollima asudes loonud endale peaaegu täieliku propagandamonopoli.

Itaallased teavad ometi, et ükski ainuvõim ei kesta igavesti. Poliitiline kultuur on riigis sellele vaatamata pehmemalt öeldes ebaterve. Fiasko, millega lõppes Itaalia maailmasõtta paisanud Mussolini diktatuur, jättis osa riiki identiteedikriisi, samal ajal kui vasakparteidel oli kohe välja pakkuda oma tee – küll teistsugusesse diktatuuri. Kommunismiohu tõrjumiseks jäi itaallastele vaid üks võimalus – valida järjest kristlikke demokraate.

Lubadused täitmata

Kristlike demokraatide partei võitis eranditult kõikidel parlamendivalimistel ajavahemikus 1946–1992. Kuid ühe erakonna liiga kauaks võimule kinnistamine soodustas korruptsiooni sü-venemist. Maffia imbus poliitikasse. 1980. aastate lõpus alanud Tangentopoli (pistiselinna) skandaal viis kohtuasjadeni ja suurpuhastuseni – mani pulite’ni (puhtad käed), mille käigus suuremad parteid läksid korruptsiooniskandaali tõttu laiali ja valimisseadus ning isegi põhiseadus tehti ümber.

Ja selle muutuste aja laineharjal tuligi populistlike loosungitega Berlusconi esimest korda võimule, olles varem silma paistnud meediavabaduse eestseisjana. Juba tollal esile kerkinud korruptsioonisüüdistustest oskas ta järjest välja rabeleda. Tema valimisvõiduks lõid pinnase nii uustulnuka maine, edukas meediakampaania kui ka lubadused riigis suuremaid reforme teha. Kuid valitsemiseks polnud ta valmis ja vähem kui aastaga läks ta valitsusliit lõhki.

Ehkki vasakleer korraldab kõikvõimalikke kampaaniaid Berlusconi kukutamiseks, ei ole märgata tema populaarsuse olulist kahanemist. Ligemale pool Itaaliast paistab ikka veel ühte oma rikkamasse ärimehesse ka poliitikuna uskuvat. 1994. aastal valis Berlusconi koalitsiooni 18 miljonit itaallast, 1996. aastal 15 miljonit. 2001. aastal tuli ta võimule tagasi 17 miljoni häälega. 2006. aastal said nii Prodi taha koondunud vasakblokk kui ka Berlusconi paremleer 19 miljonit häält. 2008 võitis Berlusconi valimised 17 miljoni häälega.

Loe veel

Praegu on 6,5 miljardi dollari mehest Berlusconist rikkam vaid üks itaallane – 9,5 miljardi dollari mees Michele Ferrero, kellele kuulub šokolaadiimpeerium. 15 aastat kestnud populaarsust pole küll võimalik seletada vaid valijate äraostmise ja ajupesuga, mingi põhjus peab siiski veel olema, et rahvas temasse usub. Ennekõike mängib olulist rolli ilmselt Berlusconi isiksus – mida enam skandaale teda ümbritseb, seda paremini paistab tal poliitikas minevat ehk igasugune tähelepanu mõjub positiivselt.

Uustulnuka sära võimaldas tal lubada puhastust 1994. aastal, kuigi esimese valitsusega ei jõudnud ta õigupoolest lubadusi teostama asudagi. Kriitikud väidavad, et Berlusconi teine valitsus 2001–2006 suutis samuti täita vaid ühe oma viiest peamisest lubadusest – tõsta miinimumpensione. Maksusüsteemi lihtsustamine ja kuritegevuse vähendamine ei õnnestunud.

Vasakparteid koondusid siis nende silmis ohuks demokraatiale muutunud Berlusconi vastu, sundides omakorda kõik paremjõud Berlusconi selja taha rivistuma. Ja see polariseerumine on seni tulnud kasuks vaid Berlusconile. Prodi valitsus (2006– 2008) ei suutnudki leida õieti ühist keelt tema võimuletulekut toetanud liberaalide ja vasakparteide vahel.

Berlusconile tuli selgelt kasuks ka liitlassuhe USA presidendi George W. Bushiga – kuigi see mees vihastas välja suurema osa maailmast ja tõi vasakpoolsusele uue ärkamisaja, aitas ta koondada konservatiive ja neoliberaale ühise lipu alla. See andis Berlusconi kõrval tuult tiibadesse näiteks Angela Merkelile ja Nicolas Sarkozyle. Kuid Bushi poliitika soodustas ka Venemaal võimu Vladimir Putini kätte koondumist, temaga on Berlusconil suurte lääneriikide liidritest ainsana sõbrasuhted. South Stream on just Putini-Berlusconi liidu tulemus. Ja nüüd semmib Berlusconi ka Liibüas Muammar al-Gaddafi ning Valgevenes Aljaksandr Lukašenkaga.

Äriringkonnad võtsid Berlusconi mulluse naasmise vastu pigem skeptiliselt – neil pole usku, et ta seegi kord oma lubaduste täitmisel palju edukam oleks. Ärimeeste jaoks on Berlusconi lubadused siiski vasakleeri omadest hingelähedasemad.

Silvio Berlusconi

Perekond

•• Sündinud pangaametnik Luigi ja sekretär Rosella pojana

29. septembril 1936 Milanos.

•• Esimene abielu Carla Dall’Ogglioga, kaks last. Teine abi-elu Veronica Larioga, kolm last.

Haridus

•• Kirikuga seotud erakool, õigusteadus Milano ülikoolis.

Äri

•• Itaalia rikkamaid inimesi,

tegutseb kinnisvaraarenduses, kindlustuses, panganduses

ja meedias.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare