Analüüs: Miks muslimid möllavad ehk Regionaalne revolutsiooniline situatsioon Lähis-Idas
Baasmaterjal on suurepärane, sest koloniaalvõimust vabanemist ja esimesi reforme veel hästi mäletavad ühiskonnad on eranditult kõik viimased 20–30 aastat toiminud autoritarismi tingimustes. USA ja Euroopa Liit on neid gaasi- ja naftavarude tõttu püüdnud endiga siduda (Vahemere Maade Liit jt) ja selle nimel olnud valmis suheteks kõigi, ka varem vasakpoolsusega hiilanud meeste ja selgelt kurikaeltest diktaatoritega.
Viimati nimetatutelt on vastutasuks nõutud stabiilsust, status quo’d olukorras, kus ameeriklased-eurooplased üritavad juba kümnendat aastat Afganistanis islamiäärmuslusest jagu saada ja Iraagile jõuga läänelikke poliitikareegleid peale suruda. Tulemusi kas pole või on need nii nigelad, et enamik piirkonna asukaid võib rahumeeli väita: need sõjad meid ei puuduta. Ent sisimas võetakse toimuvat vastupidiselt.
Lühidalt: terve piirkond Marokost Pakistanini on elanud kümme aastat omapärasel ooterežiimil – oodates, millal lõpevad kaks piirkonnasisest sõda muslimite ja väljast tulnud mittemuslimite vahel, et siis taas asuda oma siseprobleemide ja – mitteunustatud! – Palestiina riigi loomise juurde.
Igal ootamisel on piir ja kuigi USA uus president Barack Obama ikkagi määras sõdade lõpu aja, läks ometi nii, et detsembris puhkes üleüldine revolutsiooniline kriis – võimalus, mida asjatundjad pidanuksid ette nägema ja mis ikkagi tabas kõiki ootamatult.
Üks suuremaid ootamatusi oligi toimuva regionaalsus, enam-vähem kõiki piirkonna riike hõlmav iseloom. Ja kui Ladina-Ameerika omaaegsete mandriliste revolutsiooniliste lainetuste üheaegsuse tabamine eri riikides jäi küllalt suvaliseks määratlemiseks, siis muslimi maailma eri riikides toimuvat ühendas silmapilkselt ühine palvuspäev – reede, mis kiiresti muutus kõikjal poliitika tegemise päevaks.
Oma panuse toimuvasse lisas infoajastu, sest seda, mida pärast palvust teha ja kuhu minna, andsid aegsalt teada Facebookid, Twitterid jt individuaalsed ehk režiimide poolt vaevaliselt kontrollitavad kommunikatsioonivahendid. Telekanalite ja mobiilside abil kättesaadav pilt ühest riigist stimuleeris vaieldamatult sündmusi teises, kolmandas ja neljandas riigis. Seda sidet vürtsitasid verivärsked märtrid, kes osutusid – esimene kohe kindlasti juhuslikult, teised võib-olla samuti – revolutsioonide ettekuulutajateks. Tuntuim tegu on Tuneesia linnaametnike poolt meeleheitele viidud kaubitseja enese-põletamine (17. detsembril), vähem teatakse kolmest enese-põletamisest Egiptuses (18. jaanuaril ja 25. jaanuaril), kus toimuski teine revolutsioon, ja Jeemenis (26. jaanuaril), kus asi lõhnab kolmanda revolutsiooni järele.
Naised löövad kaasa
Kui pidada enesepõletamisi muslimi revolutsioonide eripäraks, siis nendega paistab nagu lõpp olevat – pole vajadust, sest kõik mässab. Muus on sarnasust mujal maailmas toimuvaga palju. Kas või naiste silmatorkav osakaal tänavameeleavaldustes. Tipuks võib pidada Süüria naiste eelmise nädala aktsiooni blokeerida kõik mereäärsed maanteed protestimaks 16- kuni 60-aastaste meeste vahistamise pärast. Paljud hoidsid käes meeste fotosid ehk tehti sama, mida 15 aastat tagasi Jugoslaavias ja 25 aastat tagasi Kesk-Ameerikas.
Revolutsioonilise situatsiooni või revolutsioonilise kriisi (terminite vaheks on olukorra võtmine ka staatilisuse/paigalseisu või arenemise/liikumise seisukohalt) revolutsiooniks küpsemine sõltub nii altpoolt tulevast survest kui ka võimuladviku käitumisest. Küpsemise faas on riigist riiki erineva pikkusega ja küpsemine ise võib ka pooleli jääda, s.t asi ei pruugi revolutsioonini minnagi. Mida aeg edasi, seda nutikamalt käitub võimuladvik revolutsioonilise situatsiooni ajal. Selle parimad näited on võimuvastaste ja -pooldajate üheaegsed või vastasleerile kindla ajavahega reageerivad demonstratsioonid.
Regionaalne revolutsiooniline situatsioon on põhimõtteliselt ühe piirkonna eri riikides toimuvate üksteist vastastikku mõjutatavate protsesside summa, mis hõlmab juba võitnud revolutsioone (igaühel mõistagi eri tulemus), edasi küpsevaid ja alles algavaid revolutsioone, sõdu, interventsioone ja kodu-sõdasid ehk kõike seda, mis praegu rullub kõigi silme ees Marokost Pakistanini.
Liibüas kasvas revolutsioonina alanud areng ühel hetkel üle kodusõjaks, mille üht osapoolt kaitses õhust algul Washingtoni, Pariisi ja Londoni, seejärel NATO juhitud koalitsioon. Interventsiooni näiteks on Bahreini okupeerimine 14. märtsil Saudi Araabia, Katari ja Ühend-emiraatide vägede poolt. Muide, naabritest okupandid lõhkusid kolmandal päeval monumendi, mis oli olnud Bahreini opositsiooni kogunemiskohaks ja saanud vastupanu sümboliks, ning paistab, et vastuhakkajad pole seniajani sellele õiget ase-ainet leidnud.
Välisriikide osa võib piirkondlike kriiside puhul olla erakordselt suur ja on õpetlik jälgida USA presidendi käitumist – tagasiastumise nõue on esitatud üksnes osale kõikuvatele muslimi võimuritele. Bahreinis ja ka Jeemenis üritatakse konflikti lahendada vaid naabrite kätega, Liibüas lubatakse soleerida Pariisil ja Londonil ning vahepeal viidati koguni Lahesõja lahendusele. 1991. aastal jäeti Kuveidi vallutanud Iraagi diktaator Saddam Hussein pärast oma piiridesse tagasi tõrjumist ikkagi võimule, sest temas nähti vastukaalu Iraani ajatollade režiimile.
Ühtlasi tuletasid araabia maailma sotsiaalpoliitilised pursked meelde veel üht revolutsioonide kuldreeglit, et vägivallani ei pea viima kõige suurem vaesus, vastupidi – revolutsioonid puhkevad seal, kus olukord pole kõige hullem, kuid kus kriisi puhkedes leidub kohe võimu võtmise nimel tegutsejaid. Ehk kus on olemas subjektiivne faktor.
Sestap oli seaduspärane, et esimene revolutsioon puhkes suhteliselt arenenud Tuneesias, kus veel paarkümmend aastat tagasi oli mitmeparteisüsteem, ametiühinguliikumine, ametikojad jms, kes taassündisid, võt-sid puhkenud massiliikumise enda juhtida ja tegid puhta töö riigi ladvikus – Tuneesias on kõikjal ametis uued näod. Muidugi ei tõota eelseisvad valimised riigi radikaalset ümber-sündi, ent revolutsiooniline puhastus on loonud eeldused demokraatia laienemiseks ja reformideks. Tuneesias keelati senise ainupartei tegelastel ka eelseisvatel valimistel kandideerimine.
Praegune Egiptus on paljuski Euroopa suurriikide ees lömitajast kuninga kukutanud radikaalsete ohvitseride looming ja erinevalt Tuneesiast tüürib seda nüüdki armee. Võimukalt ja osavalt – Moskvale orienteerumine läks sujuvalt üle Washingtoni-meelsuseks, mille alla mahub muslimivendadest opositsiooni lubamine ja kontrollimine. Et Mubaraki ajal asjad nii revolutsioonihõnguliseks olid läinud, ei uskunud kaua ka Obama ja Putin-Medvedev, juudi riigi ladvikust rääkimata, ent ühel hetkel ohverdas armee Mubaraki perekonna ja paistis, et ladvikurevolutsioon õnnestus.
Hind oli välispoliitika muutmine – Iraani sõjalaevad läbisid Suessi kanali ja suhete taastamine Teheraniga on päevade küsimus. Ometi kogunes rahvahulk hiljutisel kolmel reedel taas Kairos Tahriri väljakule, nõudes revolutsiooni jätkamist süvitsi, ja viimasel korral ei lahkutud enne, kui armee taas ähvardavalt kohale ilmus. Tõsi, vastutasuks vallandas kõrgem sõjanõu-kogu mitu ministrit süüdistatuna korruptsioonis, seejärel võeti sama jutuga vahi alla Mubarak koos poegadega ja saadeti senine võimupartei ametlikult laiali.
Mis edasi tuleb, on raske öelda, kuid lühiajaline (enesepõletamisest 18. jaanuaril kuni Mubaraki tagasiastumiseni 11. veebruaril) revolutsioon võtmeriigis – seda nii Lähis-Ida kui ka Iisraeli-Palestiina konflikti mõt-tes – jõudis oma töö teiste revolutsioonile ärgitamise mõttes ära teha. Kiireim järelkaja tuli Jeemenist, Alžeeriast, Süüriast, Omaanist.
Mis toimub Süürias?
Neist huvipakkuvaim areng kuulub Süüriale, kus juba 4. veebruaril üritati pealinnas korraldada võimuvastast väljaastumist, millest ei saanud asja. Kulus poolteist kuud, enne kui meeleavalduse jõhker laialipeksmine Deraa linnas (18. märtsil) käivitas protsessi, mida nüüd Süürias näeme, ent mille eripäraks on sündmuste raskuspunkti püsimine provintsilinnades ja tagasihoidlik väljendumine pealinnas Damaskuses. See lubab võimul laveerida ja ühtäkki pole sellel enam lõppu: valitsus vahetati välja, president lubas reforme ja uus valitsus tühistas 48 aastat kehtinud erakorralise seisukorra.
Süüria pakub huvi ka selle poolest, et tegemist on esimese vasakpoolse režiimiga, kus võim läks 2000. aastal isalt pojale. Polnud saladus, et tegelikult üritas ka Mubarak teha pojast oma ametijärglast ning Jeemeni presidendi üks esimesi lubadusi oli, et ta ei kandideeri enam ise ja seda ei tee ka tema poeg. Liibüas on Gaddafi pojad rinnaga oma isa eest väljas ja üks Aafrika Liidu vahendusel sündinud võimu üleandmise kava näeb vahevalitsuse juhi rollis just diktaatori lemmikpoega Saif al-Islami...
12. jaanuaril toimus enesepõletamine ka Alžeerias, kus meeleavalduste mõjul on tühistatud 19 aastat kestnud eriolukord ja lubatud uut põhiseadust, ent kus alles reedel (15. aprillil) andsid endast jälle avalikult teada al-Qaida võitlejad, tappes 15 inimest. Liibüa kõrval on Alžeeria teine koht, kus on kindlaid tõendeid al-Qaida tegevusest, ja see muudab kohe paljude riikide suhtumist.
Liibüa näis esialgu justkui naabrite juures juhtunust kõrvale jäävat ja seal polnud ka tunnustatud opositsiooni, ent 16. veebruaril toimunud Banghazi meeleavalduse julm mahasurumine lõi uue seisu, 21. veebruaril sai vastuhakk endale liidrid (Gaddafi juurest ära jooksnud ministrid) ja 26. veebruaril sündis ÜRO julgeolekunõukogus Liibüa juhtkonna brutaalsust tauniv resolutsioon – rahvusvahelise kogukonna esimene sündmusteaegne hinnang Lähis-Idas toimuvale. (Selgituseks: Tuneesia ja Egiptuse revolutsioonile reageeriti alles siis, kui need olid läbi.)
Nagu teada, muutus Liibüa 19. märtsil välisosalusega kodusõjatandriks, mille puhul NATO tugineb kümne häälega (viis suurriiki jäid erapooletuks) vastu võetud ebamäärase sõnumiga ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile. Mõistagi on veel ühe mittemuslimite sekkumisega seotud sõja vallandamine niigi hõõguvale piirkondlikule revolutsioonilisele situatsioonile tuld lisanud.
Pole raske taibata, kuidas selle sõja kulg mõjutab sündmusi teistes riikides: kolme suurriigi ja NATO õhurünnakuid pluss opositsiooni pealetungi Liibüas saatis võimuvastaste aktsioonide kasv Jeemenis ja Süürias. Pruukis aga Liibüas tekkida sõdijate vahel mõningane tasakaal, kui Jeemeni opositsioon andis presidendile tagasiastumiseks mitte enam ühe, vaid juba kaks nädalat aega! Vahepeal nimelt kogunevad rahvusvahelised seltskonnad asja arutama – sündmuste edasist kulgu ei otsustata ainult kohapeal.
Hetke kokkuvõte oleks säärane: üks võidukas revolutsioon Tuneesias, üks edukas ladvikurevolutsioon Egiptuses (kuid rahvahulk on seal taas tänavatel), pooleli jäänud, ent kodusõjana jätkuv revolutsioon Liibüas, edasi küpsevad revolutsioonid Süürias ja Jeemenis, okupeeritud revolutsioon Bahreinis, jõuga peatatud areng Jordaanias, Alžeerias ja Omaanis, rahajagamise ja reformilubadustega edasi lükatud seis Marokos ja Saudi Araabias. Rahutu ja närviline on ka Palestiina autonoomia, kus on organiseeritud Fatah’ ja Hamasi leppimist ning Iisrael teinud relvarahu Hamasiga, et seda jälle rikkuda. Vaid Katar ja Ühendemiraadid paistavad tundvat end kindlalt. Peale selle jätkuvad sõjad välisvägedega „rikastatud” Iraagis, Afganistanis ja Pakistanis.
Veidi ka Iraanist
Paar sõna Iraanist, mis jaanuarini oli oma võimaliku tuuma-programmi tõttu lääne valitsuste ja meedia kriitika objekt nr 1. Nüüd nagu ei toimukski seal midagi, ehkki lääne toetatud opositsioon on meeleavaldusi korraldanud 14. veebruarist alates, selle liidrid viibivad kodu-arestis jms.
Üldise arvamuse kohaselt on just Iraan Bahreini, Saudi Araabia ja Jordaania šiiitide rahutuste taga. Juba veebruaris lubasid Egiptuse uued võimukandjad Iraani sõjalaevadel 34 aasta järel siirduda läbi Suessi kanali Vahemerre ning on oodata Egiptuse ja Iraani diplomaatiliste suhete taastamist.
Öelgem otse: tegemist on piirkonna kahe võtmeriigi (USA-le ja läänele tervikuna) ootamatu lähenemisega ja Iraani ümber tekkinud vaikust võib mitmeti tõlgendada. Samal ajal ei välistata, et ametlikult tunnustamata Iraani suurvõim toimetab juba praegu märksa suuremas ruumis, kui silmas pidada kummalisi (süüdistused võimu päritavuses) rahutusi Bakuus ning internetis ja mobiilside vahendusel levivaid üleskutseid koguneda Usbekistani pealinnas Taškendis 1. juulil Karimovi režiimi vastasele miitingule. Võite ise arvata, mis nädala-päev see on! Teisisõnu, praeguse regionaalse revolutsioonilise situatsiooni haare võib veelgi laieneda.
Äratundmisrõõm
•• Jälgin toimuvat äratundmisrõõmuga, sest kirjutasin omal ajal väitekirja teemal „Revolutsiooniline situatsioon ja selle eripärad Ladina-Ameerikas”.
•• Üks selle peatükk oli pühendatud kontinentaalsetele ja regionaalsetele situatsioonidele, mida tollal Ladina-Ameerikas usinalt uuriti. Ja ka püüti ellu viia, kui mainida legendaarse Che Guevara katset realiseerida Lõuna-Ameerikas kontseptsioon „Loome üks, kaks, kolm, palju Vietname”. Teadu tormas seda oma silmaga kaema ka prantsuse ideoloog, toona kõmulise „Revolution in the Revolutioni” autor ja hilisem president Francois Mitterrandi nõunik Regis Debray, kelle kinninabimine oli esimesi vihjeid, et Boliivia salapärane geriljalane Ramon pole keegi muu kui Che ise...
•• Mina igal juhul olin Rodney Arismendi jt-ga päri, et üheaegsetel, ehkki eritasemelistel revolutsioonisuunalistel sündmustel võib sarnaste põhitingimustega riikides olla tugev vastastikune mõju, mistõttu neid saab käsitleda kui tervikut, üksteist tagant tõukavat või pärssivat protsessi ja see omakorda ei välista teatud keskset juhtimist. Kirjutasin sellest ka põhjapaneva artikli, ent trükivalmis ajakirjanumber hävitati ühe Moskva teadusdoktori nõudel.
•• Teema pingelisust näitab teinegi sama mehega seotud seik: pidin ka valmistrükitud väitekirjast kõrvaldama neli lehekülge, kus olid viited kahele Venezuela teoreetikule, kes hukati sealse kompartei büroo otsusega 1975. aastal kui renegaadid. Kõik, kes on kirjutanud kirjutusmasinaga 300-leheküljelist tööd, oskavad ette kujutada, mida tähendas lehtede asendamine kusagil töö keskel.
•• Tegu tehtud, saabus sõnum, et Venezuela seltsimehed olla uskunud valekaebust ja hukanud omakohtu korras tegelikult ausad teisitimõtlejad. Igaks juhuks ei hakanud enam vanu lehekülgi ennistama, ent panin kõrva taha karmi tõe: kui tegemist on teemaga, mille haaret ja üldistusastet on paljudel raske hallata, tuleb mõikajatel ka kõige hullemaks valmis olla. Toomas Alatalu
