ANALÜÜS: Murranguaeg jätkub veel 20 aastat hiljemgi
20 aastat tagasi, 1989. aastal nägi maailm sõjajärgse aja suurimat murrangut. Langesid kommunistlikud diktatuurid Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias, samal ajal asendus Eestis aasta alguses veel domineerinud liidulepingu idee veendumusega, et riik peab oma iseseisvuse taastama. See oli verine aasta, millesse mahtusid Thbilisi, Pekingi Tiananmeni ja Rumeenia Timisoara veresaun, sest komparteid üritasid julmuse abil võimu säilitada.
1989 oli ka vastuoluline aasta, sest selle murrangu tulemusel lagunes mitmeks aastaks koost mitte ainult poliitiline kord, vaid ka majandussüsteem ja nii palju kuritegevust on Ida-Euroopas nähtud vist vaid 1920. aastate alguse segadusteajal.
Ometi oli murrang vältimatu. Totalitaarse maailmakorra tõttu, millele pani aluse Stalin, oli elu kaotanud sada miljonit inimest. Ja sellele süsteemile rajatud võim kukkus kokku peaaegu ühel ajal. Rahvamassid, kes 1988. ja 1989. aastal tänavale tulid, olid juba liiga suured, et ükski jõud oleks suutnud neid kontrollida.
Gorbatšovi perestroika
Enamasti seostatakse murrangut Mihhail Gorbatšovi tõusuga Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks 1985. aastal. Perestroika, nagu Gorbatšov seda ette kujutas, ei pidanud küll lõppema terve süsteemi hävinguga. Ent sellele vaatamata tõi tema valitsusaeg segaduse, sest kõiges Moskva käske kuulanud kohalikud parteijuhid ei teadnud enam, kuidas käituda.
Protest puhkes 1986. aastal Kasahstanis, kus oli pandud parteijuhiks venelane, kuid rahulolematus suudeti üsna kergelt lämmatada. 1987. aasta juunis tulid aga teisitimõtlejad tänavale Riias ja 23. augustil juba kõigi kolme Balti liiduvabariigi pealinnas, ning neid enam maha ei surutud. 1988. aastal algas suurem ärkamine kogu NSV Liidus.
Kompartei ei kavatsenud siiski niisama lihtsalt võimu käest anda. Armeenia Karabahhi komitee liikmed vangistati 10. detsembril 1988, Thbilisis korraldati veresaun 9. aprillil 1989 ja Bakuus 20. jaanuaril 1990. Kuid vastuseks KGB putšile võitis 1991. aastal revolutsioon lõpuks ka Venemaal ja paiskas Gorbatšovi võimult.
Hiina veresaun
Tegelikult peame alustama 1978. aasta Hiinast, kus Deng Xiaoping tegi lõpu Mao Zedongi ajastu terrorile. Aastail 1982–1986 nähti riigis suurimat sõnavabadust alates 1956.–1957. aasta saja lille kampaaniast. 1986. aastal julgesid tudengid juba avalikult protestida, mille eest parteijuht Hu Yaobang küll ametist ilma jäi.
Ja Hu Yaobangi surm 15. aprillil 1989 tõi üliõpilased taas tänavaile – nad rajasid Tiananmeni väljakule Pekingis leina-, tegelikult küll protestilaagri. Hu matuste puhul kogunes sinna miljon inimest. Gorbatšovi Hiina-visiidist julgust saanud tudengid alustasid mais väljakul massilist näljastreiki.
20. mail linna peale saadetud tankikolonn pidi küll taanduma, kuid 3. ja 4. juuni vahelisel ööl läks lahti veresaun – tanke pilluti kividega, keegi pani ühe bussi põlema ja seejärel tulistati rahvamassi juba raskerelvadest. Hiina võimud on tunnistanud 241 inimese surma saamist, Punane Rist pakkus hukkunute arvuks 2600.
Poola ümarlaud
Poolas vallandus protest esmalt 1980. aastal, kui sündis sõltumatu ametiühinguliikumine Solidaarsus, kuid see vaigistati järgmisel aastal sõjaseisukorraga. Sügiseks 1988 oli streigilaine tagasi. Diktaator Wojciech Jaruzelski lootis siiski teha järeleandmisi ilma võimu käest andmata. 6. veebruaril 1989 alustati Solidaarsusega ümarlauakõnelusi, 4. aprillil 1989 saavutati aga kokkulepe, millega Jaruzelskist tehti Poola president, sõltumatud ametiühingud legaliseeriti ning vabadele valimistele pandi 35 protsenti seimi kohtadest ja kogu senat. 4. juunil 1989 võitis Solidaarsus kõik kohad peale ühe. Riigist sai uuesti Poola Vabariik.
Saksa DV murdumine
Ida-Saksamaal kulmineerus murrang septembri ja oktoobri hiigelmeeleavaldustega, mis sundisid kompartei taganema. Enne seda jõudis Erich Honecker kavandada ka protesti mahasurumist, mis õnneks ei läinud läbi. Berliini müür murdus 9. novembril 1989 ja 11 kuud hiljem jõuti Saksamaa taasühendamiseni. Ida-Saksamaa murrangust võis Eesti Päevalehest lugeda juba reedel. Seal alanud meeleavaldused tõid kaasa suurema segaduse ka Ungaris, kuna sajad tuhanded sakslased otsisid teed läände.
Ungari reform
Budapestis võimendusid demokraatianõuded juba 1988. aastal ja nende eestvedajaks kujunesid Ungari Demokraatlik Foorum ning liikumine Fidesz.
Kommunistid üritasid võimu päästa liidrivahetusega, asendades 22. mail 1988 János Kádári uue mehega. Aasta hiljem viis vana parlament läbi ka suurema reformi, taastades 23. oktoobril 1989 Ungari Vabariigi. Oma järeleandmistega suutsid kommunistid säilitada juhtkoha riigis küll vaid 1990. aasta märtsikuiste valimisteni.
Sofia kosmeetika
Bulgaaria pööre 1989. aastal jäi esialgu tagasihoidlikuks. Novembris vallandus keskkonnakaitsjate protest, kus hakati nõudma uuendusi. Ent võimude kiire reageering ja parteijuht Todor Živkovi väljavahetamine 10. novembril suutis protesti pehmendada. Kosmeetika aitas Sotsialistlikul Parteil jääda võimule veel ka 1990. aasta valimistel, kuid 1991. aastal võitis juba detsembris 1989 loodud Demokraatlike Jõudude Liit.
Sametrevolutsioon
Tšehhoslovakkia inimnäolise sotsialismi tee katkes tankiroomikute all 1968. aastal. Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi Helsingi lõppakt tõi dissidentluse tagasi, kui 1977. aastal ilmus Harta77 – esmalt 243 inimese allakirjutatud protestikiri. Harta77 eestvedaja Václav Havel tõusis ka 1989. aastal demokraatialiikumise liidriks. Sametrevolutsioon kujunes rahumeelsete muutuste sümboliks. Veel 17. novembril 1989 peksti Prahas meeleavaldajad laiali, järgnenud pahameelelaine sundis aga parteiboss Gustav Husaki 10. detsembril ametist lahkuma. 19. novembril loodud Kodanikefoorumi juhina valiti Havel 29. detsembril 1989 riigi presidendiks.
Bukaresti hukkamine
Rumeeniat valitses tollal parteijuht Nicolae Ceausescu, kes oli üritanud rajada enda ümber Põhja-Korea stiilis isikukultust. Seal oli murrang 1989. aasta detsembris kõige järsem.
Novembris 1987 vallandus esmalt streigiliikumine Brasovis, kuid selle surus salateenistus Securitate maha. Detsembris 1989 puhkes Timisoaras ungarlaste protest ja 17. detsembril avas sõjavägi rahva pihta tule. 21. detsembril jõudis revolutsioon juba Bukaresti.
Ceausescu, kes uskus, et töörahva laiad massid tulevad talle appi, jäi pealinna. Päev hiljem tegi kaitseminister Vasile Milea enesetapu ja Ceausescud vahistati. 24. detsembril lõi ajutine valitsus juba eritribunali ning järgmisel päeval, pärast kahetunnist kiirprotsessi, lasti Ceausescu ja tema naine Elena kohapeal maha. Kokku hukkus selles revolutsioonis 1104 inimest.
Revolutsioonidele ruumi jätkub
•• Tegelikult pole üheparteidiktatuurid ju maailmast kadunud. Hiinas, Kuubas, Laoses, Vietnamis ja Põhja-Koreas pole riigikorras toimunud mingit muutust. Valgevenes on sõnavabadust isegi vähem kui NSV Liidu lõpuaastail, ka Venemaal on KGB valitsemisvõtted taas kasutusel ja Kesk-Aasia liiduvabariigid libisesid kommunistlikust korrast otse despootiasse.
•• 1989. aasta murrang Ida-Euroopas sai jätku NSV Liidu laialiminekuga 1991. aastal ja Jugoslaavia lagunemisega aastail 1990–1992, millega kaasnes küll erinevalt muust Euroopast avalik sõda. Serbia 2000. aasta revolutsioon, mis lõpuks kukutas kommunistist diktaatori Slobodan Miloševici, kordas 1989. aasta teeradu.
•• Ja vähemalt kolmes endises liiduvabariigis nägime 2000. aastatel veel uut revolutsioonilainet, sest Gruusiat, Ukrainat ja Kõrgõzstani üritati valitseda endiselt kuritegelike meetoditega.
•• Usbekistan säilitas oma võimusüsteemi veresaunaga 2005. aastal, Valgevenes pekstakse kõik meeleavaldused laiali, Hiinas on aga nähtud suuremaid verevalamisi iga kümne aasta tagant.
