Analüüs: Ostalgia täidab Saksamaa poodnike kukruid, lõhe ida ja lääne vahel püsib
Aastakümneid oli idasakslasi kasvatatud vihkama kõike läänemaist. Müür oli ees ja selle taga asus vaenlane. Ikkagi tahtis suur osa idasakslasi läände pääseda. Ent 1989. aastal müür murdus ja 3. oktoobril 1990 oligi Saksamaa taas ühendatud.
20 aastat hiljem pole Saksamaa kahesus ikka veel kadunud, kuigi meeleolud on mõnevõrra muutunud. Varasem klassikonflikt besserwessi’de ja jammerossi’de („ülbe-läänekate” ja „hale-idakate”) vahel on hakanud taanduma, kuid läänesakslased on ikka veel solvunud, et riigi idaosa ülesehitamine tõi neile 20-aastase majandusliku stagnatsiooni.
Hiljuti Berliinis tehtud küsitlus näitas, et 34 protsenti linna idaosa elanikke samastab end seniajani osside, 41 protsenti lääneosa elanikke aga wessidega. Enamik määratles end juba lihtsalt berliinlastena. Kui 57 protsenti idaberliinlasi väitis, et nende elu on ühinemise järel paremaks läinud, siis lääneberliinlastest väljendas samasugust arvamust vaid 40 protsenti.
Blogosfääris kohtab kõikvõimalikke meelsusi. Üks arvamus on, et Saksa Demokraatliku Vabariigi ehk DDR-i murdumisaega kujutanud film „Good Bye, Lenin” tõi kaasa mitte ostalgia kõrghetke, vaid hoopis lõpu. Teisal kuulutab mõni autor, kes on kibestunud, et Berliinis puna-puna-koalitsiooni ei loodud, et rahval ei ole mingit põhjust Saksamaa ühinemise aastapäeva puhul juubeldada.
Vahel väidetakse, et Ida-Saksamaa majandus olevat takerdunud 1990. aastate keskpaika. Ent osas kauplustes on märgata tahet minna veelgi rohkem ajas tagasi: täheldatakse Ida-Saksa nostalgiatoodete nõudluse kasvu. „Ost-vorsti reiting on praegu kõrge,” nendib blog.politik.de. Geisingi linnapea Heinz Seidler meenutas ometi nüüdki Spiegelile, et DDR-i ajal olid linna kaupluseletid hoopis tühjad.
Praegu võib rääkida juba pigem westalgia kui ostalgia kõrghetkest, kirjutab Ostthüringer Zeitung. Läänes peetakse idasakslaste ostalgiat lihtlabaseks tänamatuseks, on ju riigi lääneosa viimase 20 aasta jooksul kulutanud ida jalule aitamiseks 1,6 miljardit eurot. Just Ida-Saksa seedimine on toonud Saksamaale majandusliku seisaku. Kuid osa idasakslasi arvab veel praegugi, et riigi ühendamine 1990. aastal oli välisimperialistide sepitsus.
Berliinis töötav ajaloolane Klaus Schröder väidab, et hiiglaslike investeeringutega on Saksamaa suutnud tõsta oma idaosa elanike jõukuse 64–95 protsendini läänesakslaste omast. Niisiis on osside kadedusel veel piisavalt põhjust. Praegust majandussüsteemi peab parimaks läänesakslastest pool, idasakslastest vaid kolmandik küsitletuid. Ja 53 protsenti idasakslasi arvab ikka veel, et nad on riigis justkui teise järgu inimesed.
Endiselt kaks Saksat
Kuid Schröderi andmed võivad olla juba vananenud. Ühinenud Saksamaaga on praegu rahul kaks kolmandikku ida- ja kõigest 57 protsenti läänesakslasi. Veelahe nn vanade ja uute liidumaade vahel paistab kas või valimisaktiivsuse, õlletarbimise või lastesõimekohtade statistikast. Saksa ühtsuse (Einheit) asemel räägitakse sagedamini hoopis kahestumusest (Zweiheit).
„DDR-is ei olnud narkootikume, kahestunud koolisüsteemi ega laste vaesust,” on kirjas ühes lugejakirjas, millesarnaseid laekub Ida-Saksa ajalehtedele. Nii lainetab idakultus edasi. Nüüd löövad Saksamaal laineid nn ossikauplused, mis kasutavad ära idasakslaste nostalgiat ja välisturistide uudishimu kõige ossiliku vastu. „Ost – parim, kultuslik, mürgitu,” väidavad kaupmehed, ja nende äri ei lähe sugugi kehvasti.
Kollektsionäärid üle maailma aina telliksidki Ida-Saksa esemeid, sest sellist riiki ju enam pole. Christoph Bauditz asutas ühe säärase poe 2003. aastal Saksi-Anhalti liidumaal Tangermündes. Nüüd saadab ta tellijatele teele enam kui sada karpi ost-tooteid päevas, vahendab ajaleht Südkurier. Samal liidumaal Staßfurtis asuva DDR-i kultuspoe kaubavalikus on aga koguni tuhat nimetust kunagi Ida-Saksas toodetud asju.
Nende poodide kaubavalik on küll veidi teistsugune kui Berliinis Checkpoint Charlie juures asuva muuseumi kaupluses. Kaudselt võib just sealset poodi pidada ostalgia teerajajaks, kuigi seal müüakse pigem Berliini müüri jäänuseid ning meenutatakse hoopis seda, kui ebamugav oli DDR-i diktatuuri all elada ja milliseid imenippe mõtlesid idasakslased välja, et leida paremat elu läänes.
Lääne-Saksamaal Stadecken-Elsheimis kauplust pidav Sjoukje Grünzig näitas kohalikele ajakirjanikele aga riiulitäit kaupu, mida tarbiti vaid omaaegsel Ida-Saksamaal: nuudleid, Goldmännchen-teed, Vene seljankakonserve ja letšopurke. Müüja jaoks on see lapsepõlvenostalgia, kuigi ka tema protestis 1989. aastal Dessaus esmaspäevamiitingutel punase võimu vastu ja kui müür poleks langenud, oleks vist ikkagi püüdnud pääseda läände. Tema jaoks on ossikaubad puhtalt äriidee.
Ka kantsler Angela Merkel on kasvanud omaaegsel Ida-Saksamaal ja tausta arvestades (tema isa oli kirikuõpetaja) poleks ta pidanud kunagi praeguse mõjukuseni jõudma. Kuid isegi tema kodu toiduvalik sunnib ajakirjanikke kahtlustama ostalgiat. Ka Merkel kasutas pikemat aega kaubamajade kohta idasaksapärast sõna Kaufhalle, Lääne-Saksas tavapärane supermarket olevat tal üle huulte tulnud alles neli-viis aastat tagasi, kirjutab Express.de.
Liidukantsler ise ei pannud mullu Bildile antud intervjuus ostalgiat pahaks. „Halb ununeb ja mälestus headest asjadest jääb, see on elus alati nii.” Kuid Merkeli jaoks ei seostunud nostalgia kohe kuidagi DDR-i riigikorraga, pigem ikka isiklike elamustega.
Saksamaal on oma mineviku setitamisel veel palju teha. Ligi pooled kooliõpilased olid hiljutise küsitluse järgi juba unustanud isegi selle, et DDR-is kehtis ühe partei diktatuur.
Saksamaa muuseumid on täis fotomeenutusi Saksamaa taasühinemise eelsest ajast. Erich Honeckeri portreed ripuvad Herzogenaurachi linnamuuseumis kõrvuti fotosarjadega Leipzigi massimeeleavaldustest ja müüri murdumisest 1989. aastal.
Pildid musitavatest parteibossidest Leonid Brežnevist ja Erich Honeckerist on saanud lausa kultushitiks, kuigi imetlust pole kumbki ära teeninud. Kommertsliku kitši keskel otsib Saksamaa suuremat selgust.
Merkel on teatanud, et kuigi ühinemisjärgne algus oli raske, on ühinenud Saksamaa 20 aastaga edukaks osutunud. Ja riik võib tõesti praegu näidata kiireimat majanduskasvu alates ühinemishetke buumist. Ida-Saksamaal on palju edulugusid, kuigi ka puudusi, alates madalamast palgatasemest ja suuremast tööpuudusest.
Aastaid on Ida-Saksamaal lausa irvitatud ühinemisaegse kantsleri Helmut Kohli kunagiste sõnade üle, mis ennustasid idasse „õitsvaid maastikke”, kuid nüüd kinnitas Merkel Reutersile, et ka tema julgeb juba kasutada sama väljendit.
Lääs siiski veel pelgab ida. Ükski Saksamaa 30 suuremast ettevõttest ei ole oma peakorterit Ida-Saksasse üle viinud, endise DDR-i ala sisemajanduse kogutoodang küündib vaid 65,8 protsendini riigi lääneosa omast.
Ida-Saksa valib punaseid ja natse
•• Võib öelda, et praegu on idasakslased poliitikast rohkem võõrandunud kui läänesakslased, teisalt on seal palju rohkem pinda äärmuslikele jõududele. Viis mullust kõige väiksema valimisaktiivsusega liidumaad on just endise DDR-i alal.
•• Kunagise Ida-Saksa ainuvõimupartei Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei jäänused korjavad Die Linke nime all üle 20-protsendiseid toetusnäitajaid just idas, läänes ei küündi nad viiest protsendist palju kõrgemale. Just Ida-Saksa liidumaades on märgata katseid esile kutsuda neonatslikku liikumist ja natsionaaldemokraatlik partei kogub hääli (sealsetes liidumaades 4–7%) just idast.
•• Saksimaal, Saksi-Anhalti ja Tüüringi liidumaal on praegu siiski võimul eks-ossi Merkeli juhitavad kristlikud demokraadid. Brandenburgis, Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis aga sotsiaaldemokraadid. Nemad katsetasid ossist esimeest 2005. aastal.
