Analüüs: Poliitiliste skandaalide välimääraja
Kas baaris tütarlapsi käperdanud Eesti diplomaatilise asjuri juhtum erineb põhimõtteliselt intsidendist, kui Venemaa president Boriss Jeltsin 1994. aastal käperdas Briti kuningannat? Igal juhul on ta kraadidelt tunduvalt lahjem, sest riigijuhtide vahelised intsidendid võivad kahjustada kahe riigi suhteid, asjuri skandaalse maiguga joomapeod on aga pigem asjad, mis suudavad laineid lüüa kõmumeedias. Kuid mis on lubatud näiteks Vladimir Žirinovskile, pole eriti viisakas lääneriigi diplomaadile.
Skandaalid on poliitikas ja riigivalitsemises eksisteerinud peaaegu sama kaua kui poliitika isegi. Võim rikub inimesi ja varem või hiljem võib kuritarvitus ka avalikkuse ette pääseda. Mida enam meedia areneb, seda kindlamini nad ka päevavalgele tiritakse. Samal ajal tagab tänapäevane meediasõel aga selle, et seksikamad ja värvikamad skandaalid leiavad alati suuremat tähelepanu kui tõsised, kas või ajakirjaniku elu hinnaga uurimist vajavad tõelised skandaalid.
Kui Rootsi minister kasutab töölepinguta lapsehoidjat või USA minister illegaalist koristajat, on skandaal niivõrd suur, et ta pangu amet maha. Kuid kui Itaalia peaminister või Prantsuse president satub pistiseskandaali, kaitseb teda immuniteet. Kui mõni Ladina-Ameerika või Kesk-Aasia riigijuht laseb oma vastaseid mõrvata, ei julge meedia sellest isegi iitsatada. Ja kui veel hullemate kuritarvitusteni minna, siis ajaloo suurimad massimõrvarid on paljude silmis lausa kangelased.
Skandaali puhul ei saa kunagi lähtuda vaid ettekujutusest, et mis kirjas, see tõde. Tihti segavad vett ka libaskandaalikesed, eriti need, mis hakkavad välja ujuma viimastel nädalatel enne valimisi. Enamasti ei mõtle meedia neid küll ise välja, vaid neelab alla kellegi heidetud konksu, ning isegi ausal poliitikul võib osutuda võimatuks endalt plekki maha pesta. Lõuna-Korea ekspresident Roh Moo-hyun ei leidnud mullu enam muud väljapääsu kui enesetapp.
Kas see, et mõne partei juhti süüdistatakse vahetult enne valimisi raha kõrvalepanekus, on tegelik skandaal või mingi jõu soov kompraga kriitilisel hetkel hoopi anda? Mujal maailmas on lausa reegliks, et vahetult enne valimisi paisatakse meediasse skandaalikesi, mis hilisemal uurimisel tõele ei pruugi vastata. Kuid samal ajal on peaaegu kindel, et poliitikute rahaasjad ei saagi täiesti korras olla. Ümbritsevatel lobistidel on ikka kiusatus neid ära osta.
Nudistist eurovolinik
Korruptsioon on just võimuga kaasnev nähtus ja loomulikult puudutab see poliitikuid. Lõuna-Aafrika president Jacob Zuma on tulnud justkui puhtalt välja nii korruptsiooni- kui ka vägistamissüüdistustest. Pistisevõtu eest istub aga praegu vanglas näiteks Taiwani ekspresident Chen-shui-bian.
Kuid poliitikute süüdistamine võib osutuda ka poliitiliseks arveteõiendamiseks kuni poliitiliste kohtuasjadeni välja. Näiteks Malaysia endise asepeaministri Anwar Ibrahimi sodoomiaskandaali võib võtta nii skandaali kui ka repressioonina, vastavalt sellele, kas kirjutaja tahab uskuda võimu või opositsiooni. Iga skandaal pole seega veel skandaalse tegevuse tulemus, skandaal võib olla ka kättemaksuvahend.
Teisal võib ajakirjanik mõne tõelise skandaali põhjani kaevamisega lausa ajalukku minna, nagu Bob Woodward Watergate’iga. Mõned skandaaliedetabelid asetavadki Watergate’i (1972) kõige suuremaks skandaaliks, asetades järgmistele kohtadele Irangate’i (1987), Lewinsky skandaali (1998), India Boforsi skandaali (1989), USA asepresidendi Spiro Agnew’ skandaali (1973), Briti parlamendi kuluhüvitiste skandaali (2009), terve hulga Silvio Berlusconiga haakuvaid skandaale jne. Kuid need edetabelid kipuvad nägema vaid USA meediat.
Euroopa suurimaks skandaalistiks Berlusconit siiski pidada ei saa. Jugoslaavia lagunemisele reageerisid sealsed võimud jõhkra otsusega hakata massimõrvu korraldama. Ka see oli skandaal. Kuid enamasti jäävad Euroopa skandaalid üsna tagasihoidlikuks. Enam ei tapa monarhid oma poegi, nagu tegi Ivan Julm Venemaal, ega abikaasasid nagu Henry VIII Inglismaal 16. sajandil, enam ei viida ka tervet maailmajagu maailmasõtta nagu 1914 ja 1939.
Parteide rahastamine on tõsisem lugu, neid skandaale oleme näinud nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Soomes, parlamendisaadikute kuluhüvitised põhjustasid mullu suure skandaali Suurbritannias. Poliitilisi mõrvu naljalt enam ette ei tule. Kuid partei ja eelarve pole kumbki eriti seksikas teema. Isegi vihje, et Itaalia peaminister ja Euroopa Komisjoni president Romano Prodi võis kunagi KGB kaastöötaja olla, ei tekitanud enam suurt skandaali. Küll mäletavad britid tänini kedagi John Profumot, kes 1963 segati seksiskandaali lõbutüdrukuga, kes omakorda osutus seotuks N Liidu saatkonnaga. Ja nüüd kedratakse samalaadset skandaali Silvio Berlusconi ümber.
Tunduvalt rängem rikkumine oli aga see, kui Ukraina president Leonid Kutšma lasi 2000. aastal ajakirjanik Georgi Gongadze tappa ja tal pea maha lõigata. Presidenti pole küll isegi kohtu alla anda üritatud, kuid vähemalt helisalvestised, mis avalikkuse ette jõudsid, kinnitavad võimu jõhkrat kuritarvitust inimelude hinnaga. Kutšma võim oli aga tagasihoidlik võrreldes naaberriigi Aljaksandr Lukašenka omaga, mille algusaastail kadusid mitmed teisitimõtlejad jäljetult.
Praegustest Euroopa riigipeadest kõige skandaalimaigulisema taustaga on Venemaa president Vladimir Putin, kuid seda, kas mõni tema otsus aitas korraldada elumajaplahvatusi 1999. aastal, on tänini võimatu kinnitada. Tšetšeenia sõda, mille ta uuesti käivitas, on olnud aga üleilmne skandaal.
Mõnikord võib avaliku skandaali puudumine olla isegi hullem skandaal kui see, mis kõmulehtedele nädalateks kõneainet pakub. Niisiis, kas eurovolinik Günter Verheugen 2006. aastal koos oma abiga Leedu nudistlikul rannal viibides ja seetõttu skandaali sattudes tegelikult kahjustas institutsiooni mainet? Nudism on Euroopas lubatud tegevus, pigem riivas ta tegevus paljude valijate moraalseid eelistusi, kuid ametist lahkumiseks polnud tal põhjust.
Kas Briti prints Harry tegi natsimundrit kandes vaid pulli, või oli tegemist aastakümneteks jälgi jätva skandaaliga? Näiteks Hollandi kuninganna abikaasale prints Clausile on kodune ühiskond andestanud selle, et ta kunagi Hitleri armees teenis. 1936. aastal tehti Londonis suur skandaal sellest, et kuningas Edward VIII abiellus lahutatud naisterahvaga. Praegu on kroonprints Charlesi jaoks täiesti lubatav, et ta abiellus lahutatud Camilla Parker-Bowlesiga.
Millisele tasemele peaks skandaalide magnituudiskaalal panema Bill Clintoni afääri Monica Lewinskyga? Abielurikkumine on küll tõsine asi, kuid kui president just vägivalda ei kasutanud, siis võimu kuritarvitust ju ei ole. Tagandada üritati Clintonit hoopis valevande pärast, mis paraku kuritegude skaalal kõige kriminaalsemasse poolde ei pääse ja mõistetavalt ei läinud see ka läbi.
Kuritarvitus oli aga ilmne 1972. aastal Watergate’i skandaalis, sest president Richard Nixon saatis sissemurdjad vastaspartei peakorterisse ja hiljem valetas ja varjas ka tõendeid. Ta kuritarvitas võimu, ja seda juba kriminaalkuriteo tunnustel. President pani ameti maha ja sai oma järglaselt amnestia, ajalukku jäi aga just Watergate’i-presidendina.
Ja paraku on ka sellest veel jõhkramaid skandaale, mõrvarist presidentidest veel hullemad on massimõrvaritest riigipead. Lenin punast või Hitler pruuni terrorit käivitades, Pol Poth Kambodža ühiskonda hävitades, Mao Zedong või Stalin tohutut näljahäda esile kutsudes. Kuid enamasti tulevad ajaloo kõige rängemad skandaalid ilmsiks alles tagantjärele või pole kellelgi lihtsalt jõudu nendest tegelikku skandaali teha.
Mille järgi üldse skandaale hinnata? Üks definitsioon ütleb, et skandaal on laia tähelepanu leidnud kuritarvitus, mis kahjustab mõne isiku või institutsiooni mainet. Meediatähelepanu on aga tavaliselt juhuslikku laadi, mõni anonüümkiri tekitab suurt skandaali, teisal eelistab meedia isegi ajaloolisi katastroofe maha vaikida.
Skandaaliks tuleks igal juhul pidada seda, kui mõni valitud või määratud ametnik või riigijuht kuritarvitab oma positsiooni, kas oma teenuseid pistise eest müües, otseselt ühiskondlikku vara röövides või oma vastastele kahju tehes. Ja mida suurem kahju, seda suurem skandaal, pisihuligaansusest kuni üleilmsete katastroofideni välja.
Skandaalide puhul tuleks alati arvestada ka sellesse kistud isikute tegelikku positsiooni, sest iga ülemus ei ole alati süüdi oma alluvate kuritegudes. See sõltub juba poliitiku enda südametunnistusest, millal ta suvatseb alluvate eest poliitilise vastutuse võtta. Teinekord on aga ka vastutuse võtmine katseks meediasurvet veidigi maha võtta.
Eesti väikesed skandaalid
Juuresoleval graafikul üritasin välja joonistada kümnepunktilise skandaaliskaala, mis võiks illustreerida tegelike skandaalide ohtlikkusastet ühiskonnale.
Ka Eesti poliitikas on viimastel aastakümnetel ilmnenud hulk skandaale. Neist kõige rängem on ilmselt tänavu Villu Reiljani kohtus süüdi mõistmisega päädinud pistiseasi. Tiit Vähi valitsuse langemine korteriskandaali ja Edgar Savisaare omaaegne lahkumine lindiskandaali tõttu on varem samuti suurt tähelepanu pälvinud.
Õnneks võib öelda, et poliitilist vägivalda meie ühiskonnas eriti palju ei ole ja seega pole meil olnud ka eriti suuri skandaale. Poliitilise alatooniga oli küll Harald Meri mõrv 1990. ja Mait Metsamaa mõrv 1999. aastal, kuid nendest ei jäänud püsivamat jälge poliitikasse. Skandaal Edgar Savisaarest eraturvafirma abil poliitilisi kõnelusi lindistamas või Mart Laarist kellegi pilti tulistamas ei pääseks maailma skaalal õigupoolest kuskile, nad on märgiks küll poliitilisest kultuuritusest, kuid sellega see ka piirdub. Korruptsiooni edetabelites on Eesti olnud ka üsna headel kohtadel, pistiseskandaalid ja raharaiskamised on jäänud rohkem kohalikele omavalitsustele.
Briti spioon leiti Londonis tapetuna
Kuigi ametlikku kinnitust sellele pole, kirjutab Suurbritannia meedia, et üks sealse luureteenistuse heaks töötanud mees on leitud oma korterist mõrvatuna.
GCHQ ehk valitsusside peakorteri (teistel andmetel välisluure MI6) heaks töötanud 30-ndates aastates mehe surnukeha leiti suurde spordikotti topituna Pimlico linnaosas asuva korteri vannist, kirjutas Telegraph.co.uk. Meest oli korduvalt pussitatud.
Surnukeha on kõvasti lagunenud, seega võib järeldada, et tapatöö saadeti korda juba mõne aja eest. Politsei küsitles ka majanaabreid kahtlaste liikumiste kohta viimase kümne päeva jooksul. 1 Erik Rand
