Järgmise kümne päeva jooksul peab riigipea Robert Kotšarian leidma uue peaministri, kelle eestvedamisel saaks Armeenia vastu minna 12. mai parlamendivalimistele.

Nõukogude ajal põranda all tegutsenud ja 1990. aastal suurde poliitikasse tulnud Vabariiklik Partei on riigile andnud kolm viimast valitsusjuhti, neist Vazgen Sarkisjan tapeti parlamendis 1999. aastal ja Aram Sarkisjani tagandas president mõni kuu hiljem. Viimased seitse aastat riiki juhtinud Andranik Markarjan (55) suri nüüd südamerabandusse.

Demokraatlike tavade ülevõtmisega pole Armeenia just silma paistnud. Pärast 27. oktoobril 1999 parlamendis toimunud veresauna, kui relvastatud mehed tapsid peaminister Vazgen Sarkisjani, rahvaesinduse esimehe Karen Demirtžjani ja veel kuus isikut, on jäänud kestma usaldamatuse õhkkond. Vene eksspioon Aleksandr Litvinenko süüdistas tollal rünnaku korraldamises oma FSB-kolleege, Jerevanis 2001. aasta sügisel marssinud meeleavaldajad süüdistasid roimas president Kotšarjani.

Kotšarjani poliitika alus on olnud püüd Moskvaga häid suhteid säilitada, sest see võimaldab vältida järeleandmisi Mägi-Karabahhi asjus. Gaasijuhtmekriis sundis ta koostööle ka Iraaniga, mis lääneriikidele üldse ei meeldi. Jerevan aga üritab hästi läbi saada ka EL-iga ja eelseisvad valimised peavad andma märku, mis suunas riik edasi liigub.

Üsnagi demokraatlik riik

Armeenia on SRÜ-s erandlik, sest seal kehtib praeguseni mitmeparteiline demokraatia. Kesk-Aasia riigid, samuti AserbaidÏaan ja sisuliselt ka Moldova on libisenud tagasi üheparteisüsteemi, Venemaalgi on juba märgata samu tendentse. Poliitiliste ja kodanikuvabadustega pole Armeenias kõik korras ja valimissohi süüdistused ei ole kaugeltki võõrad. Ajakirjandusvabadust piirati 2001. aastal, kuigi tsensuur puudub. Tõsiseks probleemiks on lokkav korruptsioon.

Kolmed viimased parlamendivalimised on möödunud suurte segaduste saatel ning ka 1996. ja 2003. aasta presidendivalimistega kaasnes terav kriis. 1995. ja 1996. aastal üritas tollane president Levon Ter-Petrosjan valimisvõitu tagada opositsiooniparteisid keelustades. 1998. aastal tõusis üleriigilise pahameelelaine harjal riigipeaks Robert Kotšarjan, kuna Ter-Petrosjan valmistus sõlmima Mägi-Karabahhi asjus AserbaidÏaaniga kompromissi. 2003. aastal järgnes Kot‰arjani tagasivalimisele rahutustelaine ja ka Armeenias üritati valimissohi vastast “värvilist revolutsiooni” korraldada, kuid edutult.

Seadustega on parlament muudetud nõrgaks ja täitevvõim tugevaks. 2005. aasta referendumiga küll selgitati võimude vahekordi, kuid opositsiooni see ei rahustanud. Ekskommunistist president Kot‰arjan tugineb kolmeparteilisele Vabariikliku Partei, Revolutsioonilise Föderatsiooni ja Ühendatud Töölispartei koalitsioonile. Tsentristlik Seaduse Võim lahkus valitsusest mullu.

Endiste dissidentide Vabariiklik Partei, mille olid üle võtnud Mägi-Karabahhi sõja veteranid, lõi liidu kunagise kompartei liidri Karen Demirtšjaniga ja sai 1999. aastal suurvõidu, kuid see ühendus lagunes peagi. Peaministritest vennad Vazgen ja Aram Sarkisjan olid ise endised kommunistid, nende järel parteis võimu võtnud Markarjan aga Nõukogude-aegne poliitvang.

Armeenia parlamendis avaneb kirju pilt: viieprotsendise valimiskünnise ületanuna pääses 2003. aastal sinna kuus parteid, lisaks aitas Nõukogude ajast pärinev ühemandaadiliste ringkondade süsteem rahvaesindusse veel kahe erakonna esindajad ja 36 sõltumatut saadikut.

Stabiilsusega Armeenia poliitika ei hiilga. Ter-Petrosjani juhitud ja aastatel 1990–1998 riiki valitsenud Ülearmeenialine Rahvuslik Liikumine langes 1999. a parlamendist välja. Sama saatus tabas Demirtšjani loodud Rahvaparteid 2003. aastal, kuigi kaks kuud varem oli tema poeg Stepan kogunud presidendivalimistel 32% häältest.