Armeenia ja Aserbaidžaani vahel toimunud Mägi-Karabahhi sõja kõige verisem tragöödia toimus blokaadirõngas olevas Hodžalõ linnas. 26. veebruari öösel 1992. aastal tehti linn maatasa, rahumeelsed elanikud tapeti jõhkralt etnilistel tunnustel. Toimunut võib nimetada genotsiidiks.
Aserbaidžaani võimude, Vene Föderatsiooni inimõiguste keskuse Memorial, organisatsiooni Human Rights Watch ning teiste rahvusvaheliste vaatlejate väitel panid veresauna toime armeenia rahvusest üksused, väidetavalt SRÜ (endise NSV Liidu) 366. motolaskurpolgu toel, mis oletatavasti ei tegutsenud juhtkonna käsul. Lisaks sisenesid linna Armeenia paramilitaarsed üksused.
Tapatalgute käigus hukkus 613 Hodžalõ linna elanikku. Nendest 106 naist, 83 last ja 70 vanurit. Vigastada sai 487 inimest, 1275 linna elanikku vangistati. 150 inimese, sh 68 naise ning 26 lapse saatus on tänaseni teadmata.

Lääneriigid ja meedia nimetavad toimunut Khojaly veresaunaks või tapatalguteks. Aserbaidžaani, Pakistani ja Türgi allikad nimetavad seda Xocalı genotsiidiks või Xocalı tragöödiaks. Armeenia allikad hindavad hukkunute arvu märgatavalt väiksemaks ja nimetavad seda tavaliselt Hodžalõ/Ivanjani lahinguks, sündmusteks või mõnikord ka tragöödiaks.

Iga aser meenutab seda tragöödiat hingevaluga. Aserbaidžaani riik ja rahvas ei unusta iialgi Hodžalõ genotsiidi. Riigi eelmine president Heidar Älijev kuulutas 19 aastat tagasi 26. veebruari Aserbaidžaani leinapäevaks.

Aserbaidžaani presidendi administratsioon on seadnud ülesandeks, et rahvusvaheliselt tunnistatakse Hodžalõ genotsiidi kui üht 20. sajandi koletuslikumat inimsusevastast kuritegu ning süüdlased võetaks vastutusele.


Mälestatakse Tallinnas ja kõikjal maailmas

Tänavu, nii nagu varasematelgi aastatel, toimus 26. veebruaril Tallinnas Aserbaidžaani kogukonna, saatkonna ja eelmise presidendi Heidar Älijevi Fondi korraldatav Hodžalõ tragöödia mälestusüritus, kuhu olid kutsutud Eesti poliitikud ja avaliku elu tegelased. Mälestuspäeval peeti kõnesid, näidati Hodžalõ tragöödiale pühendatud dokumentaalfilmi, soovijatele jagati mälestuspäevaga seotud materjale. Samuti tutvustati rahvusvahelist programmi JFK – Justice for Khojaly, mis on suunatud relvakonfliktides kannatada saanud tsiviilisikute kaitseks ja tulevikus selliste tragöödiate ärahoidmiseks. JFKga on ühinenud miljon inimest üle maailma, suhtlusvõrgustikus Facebook on sellel juba üle 34 000 jälgija. Vaata lähemalt: http://justiceforkhojaly.org/site

Tänavu 25. jaanuarist 26. veebruarini on esitatud Ameerika Ühendriikide presidendile Barack Obamale ligi 127 000 allkirjaga petitsioon palvega kuulutada Hodžalõ genotsiidiks. USA seadusandlus kohustab presidenti reageerima sellele avaldusele.

Mägi-Karabahh ja sõda

** Aserite ja armeenlaste kogukondade vaheline ajalooliste ning kultuuriliste juurtega konflikt teravnes Nõukogude Liidus toimunud perestroika aastatel (1987–1988) ning arenes 1991.–1994. aastal sõjategevuseks Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, eesmärgiga saavutada kontroll Mägi-Karabahhi ja mõne ümberkaudse ala üle. Kahe riigi seisukohad Mägi-Karabahhi konflikti suhtes on vastandlikud, olukorda komplitseerib piirkondlike vastuolude ajalooline taust.

** Vene poliitiku ja rahvusvaheliste suhete spetsialisti Galina Starovoitova sõnul on see konflikt rahvusvahelise õiguse seisukohalt näide vastuolust kahe põhimõtte vahel: ühelt poolt rahva õigus enesemääramisele, teisalt aga territoriaalse terviklikkuse printsiip, mille kohaselt võib piire muuta vaid rahumeelselt ning vastastikusel nõusolekul.

** Neid kurbi sündmusi on pikemalt oma raamatus „Aserbaidžaani kirjad” (Varrak, 2010) kirjeldanud riigikogu liige Andres Herkel. „Mägi-Karabahhi tuleb minu meelest käsitleda paralleelselt teiste külmutatud konfliktidega (Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia). Küsimus pole üksnes Aserbaidžaani-Armeenia vaheline, vaid siin tuleb vaadelda Venemaa rolli, kelle toetus kord ühele ja kord teisele poolele tekitas lõpuks sellise sasipuntra, mida OSCE Minski grupp pole nüüd juba paarikümne aasta jooksul lahendada suutnud ja ilmselt ei suuda ka,” arvab Herkel.

** Praegu on Aserbaidžaanis üle 700 000 põgeniku Karabahhist ja ümbritsevatelt territooriumitelt. Põgenikelaagreid on Eestist külastanud poliitikud Ene Ergma, Urmas Klaas, muusik Tanel Padar ja paljud teised.

** Praeguse seisuga Aserbaidžaani haldusüksusena Mägi-Karabahhi ei eksisteeri. Tema territoorium on jagatud rajoonide vahel, mille piirid alati ei järgi (näiteks põhjaosas) endise Mägi-Karabahhi Autonoomse Oblasti piire. De facto on tegu Aserbaidžaani keskvalitsusest sõltumatu Mägi-Karabahhi Vabariigiga, mis lisaks endise autonoomse oblasti aladele hõlmab ka ümberkaudseid piirkondi.

** Hoolimata Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest relvarahust, jätkub nende vahel Mägi-Karabahhis madala intensiivsusega sõda, millega kaasnevad inimohvrid. Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Vene Föderatsioon vahendavad Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusdelegatsioonide läbirääkimisi. Välja on käidud ettepanek korraldada rahvahääletus, mille toimumise aeg määratakse kindlaks edaspidi, et lõplikult otsustada piirkonna staatus, tuua mõned maa-alad tagasi Mägi-Karabahhi kontrolli alla ja tagada julgeolek piirkonnas.

Aserbaidžaani president Ilham Älijev ja Armeenia president Serž Sargsjan kohtusid 2. novembril 2008 aastal Moskvas Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga. Kõneluste lõppedes kirjutati alla deklaratsioonile, milles nad kinnitasid soovi jätkata läbirääkimisi, ja pärast seda ongi nad omavahel kohtunud, sealhulgas Peterburis.

Andres Herkel: Hodžalõ tragöödiale mõeldes

Rahvaste saatus talletub nende mällu. Mälu kirjutatakse ajalooraamatutesse, aga ka kalendrisse. Äsja me tähistasime ülima pidulikkusega Eesti riigi juubelit. Samal ajal on kurbi leinapäevi, eeskätt 14. juuni, 1941. aasta suurküüditamise aastapäev. Samuti on meil 1949. aasta märtsiküüditamise päev. 22. septembril tähistame vastupanuvõitluse päeva. See üsna uus riiklik tähtpäev osutab Otto Tiefi valitsusele, millel õnnestus 1944. aastal lühiajaliselt taastada Eesti seaduslik riigivõim – pärast Saksa okupatsiooni lõppu ja vahetult enne teise Nõukogude okupatsiooni algust.

Saatuse irooniana võib mõne rahva enesemääramise päev langeda kokku teise rahva leinapäevaga. Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva, 23. veebruaril möödus 64 aastat tšetšeenide suurküüditamisest. 26. veebruaril möödus 16 aastat Hodžalõ tragöödiast Karabahhis. Üle 600 tapetu, ligi 500 haavatut, 1300 pantvangi, 150 inimest, kelle saatus pole täpsemalt teada. See on värske ja lahtine haav, aserbaidžaanlaste tragöödia on ajas palju lähemal kui meie oma.
Väga raske on anda teisele rahvale nõu nende leinapäeval. Arvan, et ühte teevad aserbaidžaanlased õigesti ja üsna samamoodi nagu eestlased – see on kannatanute saatuse võimalikult täpne dokumenteerimine. Kadunud inimelusid ei saa unustada. Eestil tekkis võimalus asuda oma inimkaotusi süsteemselt uurima alles pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni. Karabahhi sündmuste puhul tuleb tunnistada, et humanitaarküsimuste lahendamine jääb paljus koostöö puudumise taha Armeeniaga. See ei puuduta üksnes hukkunute ja kadunute saatust, vaid see puudutab ka neid sadu tuhandeid inimesi, kellel puudub võimalus pöörduda tagasi oma kodudesse.

Samas olen ma kindel, et püsiv rahu ja demokraatia Karabahhis ja kogu  Lõuna-Kaukaasias saab kinnistuda alles siis, kui tekib normaalne koostöö Armeeniaga. Praegu on nii, et Gruusia toetub kõige rohkem koostööle euroatlantiliste organisatsioonidega, Aserbaidžaan toetub enda rikkalikele maavaradele ning Armeenia toetub ebademokraatlikule Venemaale. Pean tunnistama, et sellises olukorras on väga raske näha seda ühenduskohta, millele saaks tugineda Lõuna-Kaukaasia riikide koostöö. Aga tuleviku nimel on see koostöö vajalik.

Mõeldes aga tagasi äsjasele Eesti Vabariigi tähtpäevale, tahan aga rõhutada, et aserbaidžaanlastel on niisama palju põhjust tähistada omariikluse 95. aastapäeva selle aasta 28. mail. Siis loodi Mammed Amin Rasulzade juhtimisel demokraatlik vabariik. Eesti Vabariik kestis toona üle 20 aasta, aga Aserbaidžaani Vabariik vaid kaks aastat. Aeg teeb kummalisi asju ja tihti kalendrisse vaadates leiame sealt nii leina- kui ka sünnipäevi. Aga me ise teeme oma ajalugu ja ajale tagasi vaadates on meil võrdselt põhjust mõelda nii ajaloo ülekohtule kui ka nendele suurtele võimalustele, mis raskuste ja kannatuste kiuste on meile antud. 

Hardo Aasmäe: Kaukaasia veretööde süüdlased tuleb vastutusele võtta  

Hodžalõ tragöödia ei sündinud tühjale kohale. 1990. aastal oli Bakuus nn must jaanuar. 19 jaanuaril viidi linna Nõukogude Armee väeüksused ning suruti maha demokraatlik liikumine, mida vedas Aserbaidžaani Rahvarinne. Tulemused olid traagilised. Hukkus üle 130 inimese. Senini pole süüdlasi välja selgitatud ja karistatud. Tegemist oli N. Liidu keskvõimu ilmse salasepitsusega, nurjata demokratiseerimine. Tegin tollel ajal ENSV Ülemnõukogule ettepaneku taotleda NSV Liidu Ülemnõukogult parlamendi uurimiskomisjoni moodustamist selle veretöö uurimiseks. Mul oli seda loomupärane teha, kuna olin samalaadse NSV Liidu Rahvasaadikute kongressi komisjoni aseesimees, mis uuris Tbilisi veretööd. See juhtus 9. aprillil 1989. aastal. Juba siis oli näha, et mööda N. Liitu veerev verine ratas tuleb peatada. Paraku see kohe ei õnnestunud. Sellele järgnes Vilnius, Riia ja alles Tallinna väravate all õnnestud see siinkandis peatada. Lõuna-Kaukaasias tipnes see Hodžalõ tragöödiaga 25.–26. veebruaril 1992. aastal. Ajaliselt langeb see kokku neli aastat varem toimunud Sumgaidi märatsustega, kus hukkus 26 armeenlast ja 6 aserit. Hodžlõ tragöödia ulatusest annab aimu võrdlus teiste samalaadsete veretöödega. Hodžalõs tapeti 613 inimest ja 150 on tänini teadmata kadunud. Oradouri külas Prantsusmaal tapsid SS-lased 10. juunil 1944. aastal 642 inimest. Tegemist on II maailmasõja märgilise rahulike elanike tapatalguga. Kaks aastat varem tapsid natsid Tšehhi külas Lidices 184 inimest. N. Liidu karistussalklased tapsid tänapäeva Poola alade (Suvalki piirkonna) 600 elanikku. Tegemist oli nn väikese Katõniga. Kõige selle taustal on Hodžalõ veresaun Euroopa lähialade üks suurimaid kuritegusid.

Kahtlemata tekib küsimus, selle järelmitest tänapäeval. Mõistagi võib eraldada selles õiguslikke, poliitilisi, sõjalisi, humanitaarseid jm aspekte. Paraku on tuleviku vaatepunktist keskseks küsimuseks sedalaadi tragöödiate ärahoidmine. Endises Jugoslaavias ja mitmel pool Aafrikas on asi lahendatud süüdlaste vastutuselevõtuga Haagi tribunalis. Seal on kohtu all olnud eri osapoolte juhtivtegelased, kes korraldasid sõjaroimi või olid nende vahetud osalised. Süüdlaste vastutuselevõtt on aidanud kaasa rahvaste leppimisele. Tegemist on omamoodi õigluse lootusele. Vastutuselevõtt ei lase levida karistamatusel, mis on oluline tuleviku vaatepunktist. Seepärast ei tohi unustada Hodžalõ ja teisi Lõuna-Kaukaasias toime pandud (sõja)kuritegusid. Meenutamisest on seejuures vähe. Varem või hiljem tuleb vastutusele võtta nii Põhja- kui ka Lõuna-Kaukaasias toimunud veretööde süüdlased. Muidu ei ole võimalik tagada Kaukaasia rahvaste rahulikku kooselu tulevikus. Seepärast ei ole vahet veretööde toimepanemisel Aserbaidžaanis, Gruusias, Armeenias ja Venemaal. Loodetavasti me jõuame ära oodata aja, millal konfliktide eri poolte süüdlased istuvad kohtupinki.

President Arnold Rüütel: üks rängemaid katsumusi Aserbaidžaani rahvale

Kakskümmend üks aastat tagasi toimunud Hodžalõ tragöödia tumestab minevikupilti mitte ainult Aserbaidžaani rahva hulgas. Brutaalne verevalamine, mis tõi kaasa rohkem kui 600 tsiviilohvri surma, nende hulgas ka lapsed, on üks rängemaid katsumusi Aserbaidžaani rahvale läbi terve ajaloo.

Riikide ja rahvaste kiskumine veristesse sõdadesse territooriumide hõivamise eesmärgil toob paratamatult kaasa ka etnilise puhastuse ja miljonite inimeste muutmise sõjapõgenikeks. Rahvusvahelistel organisatsioonidel on veel väga palju ära teha selleks, et meie tänapäeva maailma rahuteele juhtida.

Inimkaotused on korvamatud ja kõige kõrgem hind, mida tuleb maksta ka nendel, kes ise ei ole süüdi sõjaleegi süütamises. Meie järeltulijatel on vajadus ja ka kohustus meenutada neid ohvreid selleks, et suuta paremini vastu seista igasuguste tüliküsimuste lahendamisele sõjalisel teel.
Ma isiklikult arvan, et Aserbaidžaan on valinud väga õige tee. Teie rahvas on leidnud endas jõudu sellest koletust tragöödiast ülesaamiseks ja vaatab lootusrikkalt tulevikku.

Aserbaidžaan on samm-sammult tõstnud oma usaldust rahvusvahelises ulatuses. See on nagu puu istutamine viljakasse mulda. Läbirääkimiste ja konverentside töö tulemusena lisatakse ikka ja jälle sellesse usalduskarikasse uut jõudu ja ei ole kaugel ka see aeg, kui kurjuse jõud hääbuvad ja õiglus pääseb võidule.

Lubage mul väljendada siirast lootust selles, et Aserbaidžaan suudab taastada oma territoriaalse terviklikkuse.

Igasugune jõu kasutamine on reeglina inimohvreid nõudev ja seda mõlemale vaenupoolele.
Ainuõige on diplomaatilised läbirääkimised ja küsimuste lahendamine rahumeelsel teel. Jätkugu meil selleks jõudu!

President Arnold Rüütli sõnavõtt tänavu 26. veebruaril Tallinnas toimunud Hodžalõ tragöödia mälestusüritusel.