Atlased võib ümber teha – Sudaan valmistub jagunema
Tervet hulka lahinguid, massimõrvu, rikutud ja praegu kehtivaid rahulepinguid ning loomulikult Aafrikale põlist vaesust näinud Lõuna-Sudaan saab 55 aastat pärast Sudaani iseseisvumist võimaluse oma teed minna. Referendum Lõuna-Sudaanis algab 9. jaanuaril ja peaks kestma seitse päeva. Juhul kui 60 protsenti registreeritud ligi neljast miljonist valijast hääletuskastide juurde tuleb, peaks uue riigi sünniks piisama lihthäälteenamusest. Küsitluste järgi on 97 protsenti lõunasudaanlastest lubanud hääletada lahkulöömise poolt.
Seekord pole enam oodata Khartoumi vastuseisu sellele, et peamiselt kristliku rahvastikuga Lõuna-Sudaan lööb islamistlikust Sudaanist lahku. President Omar al-Bashir on lubanud tunnistada uue riigi sündi ja näitas vahetult referendumi eelõhtul tehtud visiidiga Jubasse Lõuna-Sudaani liidrile Salva Kiirele, et tahab edaspidi edendada häid suhteid. Veel mõned aastad tagasi polnud üldse kindel, et asi nii rahumeelselt laheneb. Tegelikult pole ikka veel selge, kuidas õnnestub jagada Sudaani naftavarud.
Avalik sõda Lõuna-Sudaanis kestis 1955–1972 ja 1983–2005, kuni ka keskvalitsusele sai selgeks, et islamiriiki sellisel kujul koos hoida on võimatu. Vahepeal jõudis konflikt laieneda Lääne-Sudaani ehk Darfuri aladele ja muutus seal tõeliseks genotsiidiks. Sudaan jõudis aga saada võib-olla kõige karmima korraga islamiriigiks, mida valitsenud sõjaväehunta asus 1996. aastal looma üheparteisüsteemi al-Bashiri juhitava Rahvuskongressi võimu all.
Viimati iseseisvus Eritrea
Meie teame Sudaani ilmselt ennekõike selle pärast, et kuni 1996. aastani varjas end seal terrorist Osama bin Laden. Põh-just, miks Sudaan lõpuks lõu-naosal oma teed lubab minna, tuleb otsidagi 1998. aastast, kui al-Qaida terrorile vastuseks teele saadetud USA tiibrakett tabas Sudaani keemiatehast. Sudaani pealinnal Khartoumil tekkis vajadus end islamiterrorismist distantseerida ning 2005. aastal sõlmiti lõpuks vaherahu Lõuna-Sudaani, aasta hiljem Darfuriga.
Viimati nähti Aafrikas iseseisva riigi sündi 1994. aastal, kui Etioopiast eraldus Eritrea. Seal oli referendumil iseseisvuse poolt lausa 99,8 protsenti valijaist, kuid tagajärjeks oli üheparteiline diktatuur, kes on loobunud isegi regulaarsete valimiste korraldamisest.
Paraku pole palju ilusam pilt ka Lõuna-Sudaanis, sest Salva Kiire juhitaval Sudaani Rahvavabastusliikumisel (SPLA) puudub tõsiseltvõetav alternatiiv. John Garang lõi SPLA 1983. aastal ja juhtis selle võitlust keskvalitsuse vastu kuni surmani 2005. aastal.
Kiir on aga 2005. aastast Lõuna-Sudaani president, kelle tagasivalimist toetas mullu 93 protsenti valijaist. Toona tuli valima 2,8 miljonit inimest, elanikke on Lõuna-Sudaanis aga kuni kümme miljonit. Pindalalt oleks uus riik võrreldav Ukrainaga, kuid tegemist on äärmiselt killustunud alaga, kõige tugevamaks rahvakilluks on ligi kaks miljonit dinkat, kes muide pidasid 2006. aastal maha juba kohaliku kodusõja kolmveerandi miljoni nueri vastu. Tegemist on niigi humanitaarkatastroofi piirkonnaga, kus emade ja laste suremus on maailma kõrgemaid ja kuhu ÜRO on humanitaarabi kohale toimetanud juba üksjagu.
Kuni 1946. aastani oli Lõuna-Sudaanil riigis eraldi staatus. Ja juba enne Briti-Egiptuse Sudaani iseseisvumist (1956) alustas lõunaosa mässu. Esmalt tunti seda Anyanya ülestõusuna, mille käigus (1955–1972) hukkus ligi miljon inimest ja mis lõppes autonoomia kehtestamisega. Kuid 1983. aastal tühistas Sudaani president Jaafar Nimeiri Lõuna-Sudaani omavalitsuse ja sõda puhkes uue hooga. 1983–2005 hukkus veel ligi kaks miljonit inimest.
Tänavu on kavas referendum ka Darfuris, esialgu küll kõigest kolme sealse provintsi ühendamiseks ühiseks omavalitsusalaks.
Sudaani president al-Bashir on muide antud rahvusvahelise kriminaalkohtu alla Darfuri genotsiidi eest, teda otsib Interpol ja Lõuna-Sudaani referendum on tema katse oma mainet maailma silmis pisutki parandada.
Mustade maa
•• Piirkonnana on Sudaan vana, sest juba keskaegsed araabia geograafid teadsid rääkida Bilad-al-Sudanist, „mustade maast”, mis asus Egiptusest lõunas ja Etioopiast läänes. Araabia maailm mäletab aga 19. sajandi lõpust praeguse Sudaani alade vabadusvõitlejaid mahdiste, kellest jagu saamiseks pidid Briti väed 19 aastat vihaseid lahinguid pidama.
•• Kuid riigina on Sudaan olnud algusest peale tehislik moodustis, sest sellesse Briti ja Egiptuse ühisvaldusesse koondati 1899. aastal need alad, mis polnud seni langenud ühegi muu võimu alla. Suessi kriis võttis aga viimsegi võimaluse, et britid ja Egiptus võinuks Sudaani koos valitseda, ning 1956. aastal loodi sellest 2,5 miljoni ruutkilomeetrisest maalahmakast Aafrika suurim riik, mille valitsusvõim ei olnud paraku just kõige tugevam.
•• 1880–1899 ja 1920–1960 eksisteeris maailmakaardil ka Prantsuse Sudaan, millest peamine osa iseseisvus 1960. aastal praeguse Mali vabariigina.
